Lõpuks sain ma selle raamatu ka raamatukogust, direktor oli päev enne käinud tartus ja ostnud siniste kaantega ümbritsetud Andrus Kivirähni uue raamatu.Tükk on mul hetkel täpselt pooleli ja see pärast sügavamat analüüsi hetkel teha ei saa.Kuid üht teist on selge, sellest teeme juttu hiljem.Järgnevalt tahaks tuua aga lõike tekstist, mis jäid raamatu esimesse poole.Filosoofilised, naljakad väga head.Võtke hetk maha lugege.
130(lk)-Usside keeles kõneldes – ma polnud veel vahetanud nahka, mida ma hiljem elu jooksul mitu korda tegin, pugedes aina karedamasse kesta, kuni vaid vähesed tundmused suutsid sellest läbi tungida.Praegu vist ei suuda enam miski.Ma kannan kivist kasukat.
137-Tükk aega ei söandanud ma põdralihast lahkuda, sest ehkki samuti surnud, oli see lihahunnik kuidagi turvaline, ta oli toitev ja sõbralik, samal ajal kui surnud onu moondus minu mõtetes aina jubedamaks ja ohtlikumaks olendiks, kes varitses mind surmavaikuses kusagil pimdeuses.
141-Nemad kardavad metsa, palju rohkem kui mets seda väärt on, ning on oma hirmu suurendamiseks välja mõelnud kõiksugu uskumatuid peletisi – libahunte,härjapõlvlasi ja tonte.Kummaline, et ussisõnad on unustatud, kuid usk haldjatesse jääb.Lollus on tugevam kui tarkus.Rumalus on vintskem nagu puujuur, mis puuriv end maasse seal, kus kunagi kõndisid inimesed.Mets vohab, külainimesi sünnib aina juurde – aga mina olen viimane mees, kes mõistab ussisõnu.
157-.”…aga see on erand.Nad olid juba enne poegimist sõbrad.Enamasti on asi lihtsalt paaritumises. Sul on jooksuaeg, sobiv rästik juhtub ette ja ongi kõik,” seletas Ints.”Ja kui kohe ei õnnestu käima peale saada, siis otsid järgmise isase ja katsud temaga, nii kaua kuni lõpuks näkkab.Kuidas see asi siis inimestel käib?” “Ma ei tea,” tunnistasin punastades.”Aga meil peab vist olema armastus…” “Tõesti?”imestas Ints.”Nojah, sellepärast teid nii vähe ongi.Meie eesmärk on paljuneda.
170- Me elasime erinevates maailmades nagu kaks tigu, kes ei pääse teineteise kodadesse pilku heitma.Mina võisin ju talle väita, et minu kojas on olemas ussisõnad ja Pähja Konn, tema seda ikkagi ei uskunud, sest oma kojas arvas ta nägevat hoopis jumalat ja Rooma paavsti.
173-Mulle tuli jälle masendus peale.Siin istus nüüd mees, kes oli loobunud ussisõnadest ja koguni eitas raevukalt nende olemasolu.Ja ta oli oma otsuse üle uhke, uskus end sammuvat õigel teel ja tahtis mindki sinna kaasa vedada.Tegelikult oli ta nagu inimene, kes on endal käed otsast hammustanud ja vedeleb nüüd maas, abitu nagu pamp….See mees siin, kes kelkis, et ta on näinud mingisugust paavsti, ei suutnud tabada jänestki, mässas naeruväärsete paeltega ja kurtis, et loll jänes on temast kavalam!…..Miks ta ei uskunud ussisõnadesse, mille abil on väga lihtne seesama kits ühe minutiga kuuletuma sundida?Ma tundsin taas, et olen pärit ühest hoopis teisest maailmast.
176-Pole ime, et minusugused ujedad olevused välja surid.Me olime veel varjud, mis enne päikeseloojangut korraks pikaks venivad, et seejärel lõplikult kaduda.Mina olengi kadunud.Keegi ei tea et ma veel elan.
182-Hiljem sain teada, et võimsad õlalihased tekivad sellest, kui päev päeva järel nürimeelselt põldu künda.Lühike kasv aga kehva toidu pärast – paljalt leiva ja pudru mugimisega loomulikult taeva poole ei kerki.Pealegi pole pikkus külainimese jaoks üldse soovitav – seleks, et sirbiga vilja lõigata peab nagunii kogu aeg köökus olema, ja kui su selgroog on liiga pikk, hakkab see jubedalt valutama.Nii tekkivadki külaeluks sobivad värdjad.
Filed under: Määratlemata
iFFer 