Raamat on nüüd ammu läbi ja magusamad osad leitud…magusamad osad vol2 daamid ja härrad see on Kivirähk ja tema Mees kes teadis ussisõnu.
208 – Ta oli nagu meie vaikne vari,pisike tüdrukutirts, kelle suurimaks sooviks oli meie sabas käia – tõsine ja süvenenud, otsekui oleks mäng tähtis töö, mida peab võimalikult hoolsalt tegema, ning justkui pelgaks ta, et juhusliku eksimuse korral võidakse ta meie seltskonnast välja arvata ning ta peab jälle kodus istuma..Ta oli nagu rebasekutsikas, kellele on järsku silmad pähe tulnud ja kes nüüd ahnelt maailma jõllitab ning urust välja kipub, selle asemel et uimaselt ja abitult ema külje all lebada nagu seni.
212 – Siin minu ees istus tõeline muistne inimene, metsik ja väge täis, omamoodi väike Põhja Konn, kelle meeletu elujõud pritsis sädemeid ning kõrvetas vaenlase tuhaks.
214 – “Tore on näha jälle elavaid inimesi,” kiitis ta. ” muidu pole aega neid vahtida, nii kui liikumist näen, kargan kohe kallale ja puren. Alles siis, kui vennike juba surnud on ja laiba keetmiseks läheb, saab mahti pilgu peale heita. Aga noh, siis on juba hilja, liha hakkab luudelt tulema ja kõik on üks puder”
217 – Nad olid tehtud ühes ja samast puust, ainult et onu Vootele oli selle puu sile ning tugev tüvi, mida torm siiski võib murda, samal ajal kui vanaisa sarnanes sügavalt maa alt välja tiritud jämeda ning vintske juurikaga, mille poolekväänamine pole jõukohane isegi karule. Ja mina – mina olin selle puu latv, tuules painduv ning habras.Ma olin tipp, kus oksad muutusid peeneks, et ei kandnud enam isegi väikest lehelindu.Minust kõrgemal ei tulnud enam midagi, ainult taevas, tühi ja sinine.
224 – “Mind on see ära tüüdanud – olla igal pool viimane,” vastasin mina. “Oma peres olen ma viimane mees, metsas viimane poisslaps.Nüüd olen ma veel viimane , kes nägi hiiglasliku kala.Kuidas see küll ometi sedasi juhtub, et just mina alati viimane olen?””minu jaoks oled sa esimene,”Ütles Hiie ja suudles mind.Ning mõne aja pärast, kui olime jälle riidesse pannud, sõudsin ma edasi.Tegelikult olin ma muidugi ka tema jaoks viimane, aga siis ma seda veel ei teadnud.
227 – “Kuuled,Rõks! Miks just sina pead olema selline lepaleht, mis lendab sinna, kuhu tuul puhub? Las see suur maailm teeb mis tahes lollusi, pead siis sina kohe kõike omal nahal järele katsuma!”
230 – “Nüüd on tõesti näha, kui loll sa oled,” ütlesin mina.”Sina ise teenid jumalat ja raudmehi ja mingisuguseid Rooma paavste – ussid aga ei ole kelelgi teenrid. Mitte keegi pole neid loonud, nad olid olemas juba kõige ammusematel aegadel, siis kui metsas ei elanud veel ei inimesi ega inimahve. Ma ju ometi tean, mida ma räägin, sest tunnen neid hästi. Mina nimelt oskan ussisõnu! Ma arvan, et rästikud saaksid tublisti naerda, kui nad sinu tobedusi kuuleksid. Sulle on lihtsalt kloostris selgeks õpetatud üks moodne muinasjutt, aga muinasjutte on maailmas palju.Mõned unustatakse, nende asemel mõeldakse välja uued….”
241 – Tambet oli alati lootnud, et kord elatakse metsas taas iidsel kombel, nind nüüd oligi ta juhuslikult sattunud saarele, kus roomas ringi kahtlemata kõige muistsem eestlane, kes meie päevini oli säilinud. Tambet oleks pidanud olema siin õnnelik, aga tuli välja, et ta on ise liiga moodsaks muutunud – et ta on unustanud ussisõnad! Tambet ei saanud muistses maailmas enam hakkama, ta ei mõistnud selle keelt, seepärast ta tapeti ja keedeti ning tema pealuust valmistati peeker.
264- Me vaatasime Hiiega teineteisele otsa. Lõppude lõpuks – ,miks mitte” Kõik oli nagunii mõne päevaa jooksul pahupidi pööratud: ma olin rainuud maha püha hiie ning lõiganud hiietargal pool nägu küljest. Miski polnud enam endine. Mida oleks muutnud veel ühe muistse elu alustala uperkuuti löömine? Tõepoolest, miks ei võinud juua veini? Mets oli tühi, me ei pidanud arvestama kellegi arvamusega. Me ei kavatsenud elada nagu külainimesed, sirbiga põllul kõrsi lõigates ning kloostrimüüride juures munadeta munkade laulu kuulates, aga meil ei olnud ka plaanis rippuda hammastega iidsete kommete küljes. Me tahtsime Hiiega elada omamoodi, vabalt , täpselt nii nagu meile meeldin nii nagu on hea.
272 – “Pole mingit vahet, milliste puude peal liha küpsetada, peaasi kui ta saab piisavalt mahlane,” ütles HIie ” Ja kui mingi jook maitseb meile magus, siis pole ju põhjust sellest keelduda. Ema, ma kasvasin kodus, mis oli nii paksult täis põhimõtteid, et mul polnud seal ruumi hingata. Ma tahan ainult seda, et mul oleks hea. Ma tahan olla õnnelik!”
Filed under: Lugemist
iFFer 