Kivirähk”Mees kes teadis ussisõnu” magusamad osad vol3

ir’hk Kolmas ja viimane osa magusamatest osadest  – ei kirjuta raamatu lõpust midagi.Magusamaid osasid raamatu keskel on siin küll, fantastiline raamat loodan et need väikesed tükid himustavad kedagi seda raamatut lugema.

277 – Tavaline uni tundus mulle nüüd liiga lühike, see oli vaid nagu väike veelomp, mille sisse sai parimal juhul pista ainult oma pea, samal ajal kui mina igatsesin mustava veega sügavat järve, kuhu sukelduda ja millesse jäädagi.

289 – Ma lonkisin Magdaleena kannul küla poole ega vaadanud kordagi tagasi. Metsaga oli lõpetataud, ma ei pidanud enam kunagi nägema oma ema ega õde.Ma teadsin, et see kahtlemata kurvastab neid, aga nad pidid leppima.Õigupoolest oleksin ma asjade õiglase käigu korral pidanud palaviku surema, minu tervenemine oli mõttetu ning arusaamatu.Ma ei saanud edasi minna sealt, kus ma enne haigust pooleli jäin, isegi mitte sealt, kuhu ma olin jõudnud enne seda ööd, mil ma Hiie tema ise käest päästsin.Kõik oli liialt palju muttunud ja õige teeotsa lätteleidmine polnud enam võimalik.See oli kadunud ja ainus võimalus oli katkenud rajalt sootuks võssa karata.Seda ma tegingi.

290 – Ma ei tulnud külasse elu nautima ega maiustama, kui jätta kõrvale Magdaleena, ning seda enam oli mul põhjust kõik teised mõnud unustada.Samblaga sarnanev leib oli just sobiv roog  – sellest piisas enda elus hoidmiseks ning rohkemat ma ei vajanudki.

291 – ….,et mulle meenus jutt selle kohta kuidas külavanem noore poisina mingisuguse piiskopiga voodit oli jaganud.Vahest lootis vaene mees ka ise rasedaks jääda, mõtlesin ma mürgiselt. Milline pettus  võis talle olla, et isegi mitte tema armastatud jumal ei suuda mehi käma peale aidata ning võõramaalaste lapsi sünnitada.

292 – Mul oli kõrini kõigist neist haldjatest ja jeesustest ning teistest välja mõeldud olevustest.Nad olid mind tüüdanud metsas ja ega kadunud kuhugi ka külas, vahetades vaid üksnes nime, kuid jäid ikka sama nähtamatuks ning mõttetuiks.

293- ….”Aga ma ei vaja uusi haldjaid!Ma olen metsas nende välamõeldiste pärast niigi palju kannatanud ja mulle aitab”

295 – “Ma ei teeni kedagi,” ütlesin mina.”ma ei vaja endale isandaid, veel vähem hakkan ma teda enda jaoks välja mõtlema.”

302 – “….teil pole selle krooniga midagi teha.Te võiksite neid kasvõi tünnotäie ära süüa, lindude keel ei saa teil kriipsu võrragi selegmaks.Niisugused nagu te olete, niisugusteks te ka jääte.Sööge leiba, mitte ussikuningaid ja leppige oma mageda eluga.”

303- Kui ta ahnelt jänese konte järas, püüdsin sundida vanameest tunnistama, et hoopis targem oleks leiba sohu uputada ning maiustada iga päev võrratu loomapraega.Johannes vaidles mulle aga vastu, endal lõug rasvast läikimas, ja seletas, et just leib on inimese peatoidus, kuna nii on määranud jumal ning igal pool arenenud maailmas on inimestel kombeks palehigis oma igapäevast välja teenida.

“proovi maitse järgi, kui ei usu,”Ütles Andreas.”See on inglase hobune ja minu hinnangul mära.”        Ta torkas nõpu sita sisse,pistis suhu ja noiogutas rahuolevalt pead.  “Tõpselt nii,”kinnitas ta.”Tõeline inglane.Kaunitar!”        Jaakob mekkis ka junni,oli  natukene aega vait ja lausus siis mornilt:”Sul on vist õigus, araablase sitt on natukene soolasem.On jah, kuramuse inglase mära.”           “Mehed, mina juba tunnen hobuseid ja nende junne!Kuradi ilus sitt!Oleks meil selliseid hobuseid, kes sihukesi pabulaid mõista lasta!”

316-On tõeliselt naljakas, missuguse kangekaelsusega minu elus kõik kiiva on kiskunud. See meenutab mulle linud, kes ehitab endale kõrgele okstesse pesa, kuid samal hetkel, kui ta hauduma istub, variseb puu ümber.Lind lendab teisele puule, proovib veel kord, muneb uued munad,haub neid, aga samal päeval, kui tibud kooruvad,tõuseb torm ja seegi puu raksatab pooleks.

323 – Noh, ma tänan seda püha meest, ta on mulle tõesti kõige eest ausalt ära maksnud, raasukestki võlgu jätmata.Ta on mulle isagi rohkem tasunud, kui ma väärt olen – aga pole viga, ma leian ta kohe ja teen arved klaariks.

327 -“”Tulge nüüd sööma ja maiustama, auväärsed haldjad ja hiiekoaerad!”karjusin ma täiest kõrist.”laud on kaetu!Tulge ja laske hea maitsta, see roog peaks teile ju mekkima!.Tulge ja  kindlasti, sest täna toidetakse teid viimast korda!Homme ei tuleta teid enam keegi meelde, homsest alates olete te mõistetud unustusse ja näljasurma!Viimane võimalus , lugupeetud haldjakesed!

332 – Haldjad ja hiiekoerad tahavad ju süüa, mitte ainult jumal!JUmal juba õgib rästikuid, keda johannes talle praeb, noh, eks siis haldjad ja hiiekoerad mekivad inimeseliha.Kõik need olevused on ju nii näljased!Neil on nii suur kõht, et see i saa kunagi täis.

334 – Mind ei eruta mälestus sellest, et ühes ja samal ööl jäin ma ilma magdaleenast ja väikesest Toomasest, Intsust, teistest rästikutest ning oma emast. Nii see pidigi minema, sest mädanenud puu lõpp on alati kiire – üks vägev raksak ning pikali ta ongi.Tema lai võra, mis palju aastaid metsa kohal kõrgus, on ühekorraga kadunud, metsa katuses on auk.See kasvab kiiresti täis, nagu poleks midagi juhtunud.

336 –  Ma oleksin võinud teda kas või sada korda tappa, MAgdaleenale ning toomase ei tõusnud selest mingit tulu.See oli igas mõttes ebavõrdne vahetus – viletsa hullu hiietarga elu ei läinud kellegile ju korda, teda ei leinanud mitte ainuski inimene ega loom.

Filed under: Lugemist