iFFer

Mõttevabaduse kants

Vaat sulle sportlase elu, juba söön pille…

Olen siis juba poolteist nädalat elanud siis seda sportlase elu, eks ta ole tegelikult koera elust veidike kehvem aga kanatab ära küll.Täna näiteks käisin dispanseeringus ehk maa keeli, arsti juures läbivaatusel.

Ühelt poolt nii huvitav kui ka ebameeldiv elamus, kuna kõik uued asjad on siiski mingil määral hirmutav.Olen tegelikult alati kujutanud ette kuidas neid teste siis läbi viiakse, kui pähe pandakse hapniku mask ja keha külge pandakse igasuguseid vidinaid, mis siis kogu informatsiooni sinu kehast, otse arsti nina ette, arvuti ekraanile toimetavad. Peab tõdema et tegelikult see kõik niiväga meeldivaks ei kujunenutki, kuid see on pigem individuaalne faktos ja ärme minu maitsest siin pikka juttu tee.

Pigem on kurvastav ja samas ka rõõmustav, see et sain teada kõik difektid mis minu kehas on. Ikka loodame kõik et meiega on kõik tore ja korras ja alati on ebameeldiv teada saada et tegelikult see nii ei ole, aga samas teiselt poolt on see kasulik meile endile et me teada saama, mis meiega valesti on et sellega edaspidises elus arvestada.

See et minu kopsumaht on alla keskmise minu jaoks üllatuseks ei tulnud, oleks minevikus põdenud astma küüsis ning olen alati teadnud, et minu kopsud on üsna nõrgukesed, uudiseks tuli siis see et minu süda mingi osa ei tööta täiel koormusel. Ning siit tuligi shokk, nende kahe faktori tõttu ei suuda ma taluda pika ajalisi suuri koormuseid, millega tegelikult korvpallurid igapäevaselt kokku puutuvad. Õnneks ma talun mõõdukat koormust, aga see piir kus lõpeb mõõdukas ja suur ei ole treeningul vist hästi paigas, õigemini ei usu et keegi oskab sellele näpuga osutada. Dilemma on ka selles, et ma siiski olen ka peale virdikti teinud trenni sama koormusega ja ma pole märkanud et minu tervis välja, samas on võimalik et tegimist ei ole silmaga märkava teguriga.

Test näitas samuti et ma ei suuda taastuda kiiresti, suurest koormusest, ning esialgu on arst mulle välja kirjutanud rohud. Õigemini vitamiinid südame tarvis, aga siiski jätab see mingi jälje, ning see on äärmiselt ebamugav, teisel nädalal juba neelata pille selleks et kuidagigi toime tulla.  

Filed under: Kool, Sport

Politsei paraad ehk teadmistepäev.

1. ja 3. september osutusid tänavu aasta mõlemad uue kooli aasta algus päevadeks ning mõlemail neil päevadel leidis linnades ja asulates aset politsei paraad.

Ilus on küll vaadata kogu seda tseremooniat mis leiab aset teadmistepäeval, mil sajad tänavale voolanud politseinikud sunnivad autojuhte vaid oma kohal olekuga neile kuuletuma.Autojuhid oleks nagu tõesti just eile autokoolist tulnud viisakad kaasliiklejad kes lasevad üle tee kõiki jalakäiaid, kuid seda vaid seal kus virvendab neoon roheline vest või sini valge auto. Ülejäänud ristmikud elavad tasapisi edasi oma elu kus jalakäia peab võitlema ja tegelikult ka väga tihti riskima oma eluga.Näiteks oleks mind suve lõpus alla ajanud üks bussijuht kes ei näinud minus mingit potentsiaalset takistust mis tema edasiliikumist häiriks.Mina pidin aga poole zebra pealt jooksma elu eest kuna nägin et buss ei kavatsegi peatuda.
Ka tollel hetkel polnud meie vapraid korravalvureid kuskil näha, niisis mis tarvis nad demonstreerivad oma võimu kord aastas. Milleks nad annavad selle lootuse noortele liiklejatele, et neid ei ohusta tänapäeva liikluses miski. Sest järgmisel nädalal ei ohusta ju autojuhte enam mingi märgatav ja silmaga tajutav oht olla tabatud just teo pealt.
Ma ei nõua igapäevast patrulli ristmikutel ega ülepäeva liiklus kultuuri parandamist kuna mõlemad neist eesmärkidest on võimatud aga siiski jääb minul ebaselgeks miks peab koolilapsi kaitsma üks kord aasta jooksul, lapsed lähevad ka ülehomme kooli.

Avaldatud EPL online-s 03.09.2007

Filed under: Vaatenurk

Tallinn’Tondi’Audentes

Siin ma siis olen juba sisse kolinud ja lukustunud marguse minu toakaaslase läpaka taga. Esimest korda enda elus alustan homme kooliaastat eemal kodus ja siin samas tondi tänaval ma ka enda harimist jätkan, esialgselt siis järgmised 3 aastat keskkooli lõpetamiseni ja kes teab võib olla jään pikemakski aga see on alles kauge tulevik…Homme on aga 3 september ja trobikond noori marsib enda koolivormis spordisaali et maha pidada kooli algusele pühendatud aktus.Uhke tunne küll siiamaani aga eks näis uues keskkonnas peab ka siiski harjuma ja elanduma sisse….Homme julgen end siis julgelt audenteslaseks nimetada ja juba ei suuda ma ära oodata enda esimesi trenne sest et tegelikult olen ma nii öelda kuival olnud peagu et terve suve ja näpud lausa kihelevad palli järgi..

Filed under: Kool