Mis Värvi On Ajalugu

Igapäev puutume me ajalooga tihedalt kokku, me loome ajalugu. Meie tegude läbi sünnib minevik, selle mineviku hindamine on aga keeruline, vaata, et peagu võimatu. Mis värvi on ajalugu? See on pigem hinnangu küsimus, mille moodustumist mõjutab meie elu keskkond.

Ajalugu ei saa olla ühte värvi, must ega kollane. Värvide mustergi sõltub inimesest endast,poliitilisest olukorrast ja geograafilisest asupaigast. Läbi aegade on ajalugu olnud manipuleeritatav. Sellepärast võrdleme ajalugu rubik kuubikuga, mille eri värvi tahud sümboliseerivad erinevaid ajaloo sündmusi. Igaüks, saab ise meelepärastest värvidest panna kokku endale sobiva värvide kombinatsiooni, oma ajaloo.

See on juba iga inimese enda teha, mis värve ta eelistab. Kas helgeid ja säravaid värve, mis tähistavad evolutsiooni,vabadust mille eest rõhutud rahvad võidelnud on, demokraatiat ja muidki helgeid ajaloo sündmusi. Rubik kuubikus paiknevad kõik värvid segamini, moodustades kireva värvimustri.Sõjad, rahva rõhumised ja diktatuur, iga surnud inimene on ajalugu ja on osake ajaloo mustast poolest. Inimene ei rahune, kuni mänguasja esitahk on täiuslik, ehk ühte värvi. See ongi põhjus, miks ta manipuleeripki värvidega, liigutades väikseid ruudukesi. Tõstes esiküljele kord üht sündmust, kord teist, saavutamata oodatud monotoonsust.

Ajalugu on hiiglaslik, värvitoonide arv ulatub miinus lõpmatusest kuni lõpmatuseni. Igal inimesel,igal riigil, regioonil, maailmal on oma rubik kuubik. Ajaloo varjatud ja tundmatuid tagamaid külvatakse, aga uue ajaloo seemnega, mis inimestes jõudsalt idanema hakkab, kuni ühel päeval õide puhkeb. Kõigest üks liigutus pintsaliga ja kirev rubik kuubik muutub monotoonseks, uue ajaloo propaganda plakatiks. Ta ei ole enam värvilne, tal on üks toon, vajalik toon.

Just läbi selle liigutuse, muutub maailma ajalugu, mis otseloomulikult muudab, iga inimese ettekujutuse tema enda ajaloost. See on fakt, et õigust ei ole, nagu ka objektiivset vaatenurka. Rubik kuubiku ülevärvimine, sätestab aga õiguse piirid, sest enam ei sõltu tahkude värv ja hulk inimeste ajaloo tõlegendamistest, vaid värvi toonist, vajalikust toonist.

Diktatuuriline õigus hävitab kogu mänguasja mõte. Laps, kes saab rubik kuubikust jagu, peidab mänguasja, peale emale näitamist, tagasi mängukasti tolmu koguma. Ega võta sealt seda välja, enne kui uskmatule naabripoisile koht vaja ette näidata ja tõestada kuidas need asjad tegelikult on. Nii ka ajalugu, saavutanud perfektse, ainulaadse tooni, kaotab ajaloo rubik kuubik tähtsuse. Vaid uhkustamise rõõm ja lõpmatud tõestamis katsed, hetkest mil värvid tuhmuvad ja esile tõusevad varjatud toonid, et rubik kuubik oli siiski täiuslik.

Aegade jooksul on ajalugu maalitud, aastate, vaata et sajandite kaupa. Valmis on saanud pilt, mis jällegi maailma eripaikades, on erinev. Kus langeb valgus vasakult, kus aga paremalt ja varjab hoopis kuubiku vasaku külje. Mida rohkem on toone seda uhkem,seda julgem ja ausam. Seda rohkem liiguksime me objektiivsuse poole, peasi, et end lootusega ei hellitaks, et kord jõuamegi erapooletuseni.

Mis värvi on siis ajalugu? Ilmtingimata kirju,mis tahes riigis sa ei elaks, mis tahes inimene sa ka ei oleks. Ja mida kirjum ta on, seda paremini tõlgendame me ajalugu, seda paremini mõistame oleviku, seda julgemini astume tuleviku. Ja kui mõni näeb enda,riigi või maailma ajalugu ühe toonina, ei ole tema rubik kuubik hiinas toodetud „odav” mänguasi. Küsimus, on pigem tema enda silme ees seisvate prillide värvuses.

Filed under: Vaatenurk

Superstaarist Vanaema

See on ammu teada tõde et kõikidest staare ei saa.Kes omandab kõrghariduse ja läheb müüjaks,kes otsustab hoopiski kutsehariduse kasuks ja kes joob end juba noorelt vanaks. Noorelt on juba aru saadud et show business on karm ja oskusteta seal läbi ei löö. Pensioniikka jõudnud otsustavad inimesed kompenseerida, selle hirmsa puudu jäägi mis nende biograafias musta auguna haigutab.

Kuulsuse, 15 minutilise kuulsuse janu aitab kustutada telepurk. Mooduseid on muidugi must miljon, pussitada naabrimes, hüpata aknast alla või aheldada end paljalt kaubamaja ukse külge ja nõuda valjuhäälselt kanepi legaliseerimist.Tänapäeval ei pea ohverdama oma ligemase ega enda elu ning avaliku korra rikkumatagi saab telepurki küll. Selleks on rahva lepitaja Võsa Pets ja Aivar Riisalu oma kaebusaatega „Kaua võib”.Just neilt kahelt saavad kõik kuulsus janus vanamemmekesed abi.

Kahetsusväärne on vaid see, et kahjuks ei saa nendes saadetes esitada oma tõelist annet.Ei lasta vanakestel laulu laulda, riimida luuletusi ja ega tantsida lubata. Saadete formaat näeb hoopiski ette muresid ja probleeme, mis tekitab hoopiski pensionäridele peavalu. Nad on sunnitud valetama, mõtlema välja aina jaburamaid probleeme ja katastroofe. Kellel ei käi ajaleht postkastis,kedagi sõimatakse kodus ja mõnel on hoopis naaber korduvalt murule sülitanud.

Selles ülimas absurdsuses mis jõuab meieni läbi nende saadete ei tohi mingil juhul pensionäre süüdistada, nemad on surutud nurka ning on sunnitud valetama.No mis sa ikka teed kui oma nahk on kallis ja „talendi jahti” ei mahtunud. Muuta tuleks hoopis saateid, mis külmavereliselt meie pensionäre ahistavad ja valetama sunivad. Saadetesse oleks sobilik lisada rubriik kus iga soovi omav kodanik või muulane võiks kartmatult esitada mõne laulu või tantsu, ilma et peaks päevi või nädalaitki pead murdma mõne probleemi välja nuputamisega.

Nagu iga laps kes on oma vanematele valetanud kardavad ka pensionärid kabuhirmus et nad jäävad vahele, see kahjustab aga psüühikat ja närvirakke. Seega kallid telesaadete produtsendid säästame meie kalleid pensionäre ja kingime neile nende kaua ihaldatud kuulsuse.

Filed under: Ühiskond, Vaatenurk