Mis Värvi On Ajalugu

Igapäev puutume me ajalooga tihedalt kokku, me loome ajalugu. Meie tegude läbi sünnib minevik, selle mineviku hindamine on aga keeruline, vaata, et peagu võimatu. Mis värvi on ajalugu? See on pigem hinnangu küsimus, mille moodustumist mõjutab meie elu keskkond.

Ajalugu ei saa olla ühte värvi, must ega kollane. Värvide mustergi sõltub inimesest endast,poliitilisest olukorrast ja geograafilisest asupaigast. Läbi aegade on ajalugu olnud manipuleeritatav. Sellepärast võrdleme ajalugu rubik kuubikuga, mille eri värvi tahud sümboliseerivad erinevaid ajaloo sündmusi. Igaüks, saab ise meelepärastest värvidest panna kokku endale sobiva värvide kombinatsiooni, oma ajaloo.

See on juba iga inimese enda teha, mis värve ta eelistab. Kas helgeid ja säravaid värve, mis tähistavad evolutsiooni,vabadust mille eest rõhutud rahvad võidelnud on, demokraatiat ja muidki helgeid ajaloo sündmusi. Rubik kuubikus paiknevad kõik värvid segamini, moodustades kireva värvimustri.Sõjad, rahva rõhumised ja diktatuur, iga surnud inimene on ajalugu ja on osake ajaloo mustast poolest. Inimene ei rahune, kuni mänguasja esitahk on täiuslik, ehk ühte värvi. See ongi põhjus, miks ta manipuleeripki värvidega, liigutades väikseid ruudukesi. Tõstes esiküljele kord üht sündmust, kord teist, saavutamata oodatud monotoonsust.

Ajalugu on hiiglaslik, värvitoonide arv ulatub miinus lõpmatusest kuni lõpmatuseni. Igal inimesel,igal riigil, regioonil, maailmal on oma rubik kuubik. Ajaloo varjatud ja tundmatuid tagamaid külvatakse, aga uue ajaloo seemnega, mis inimestes jõudsalt idanema hakkab, kuni ühel päeval õide puhkeb. Kõigest üks liigutus pintsaliga ja kirev rubik kuubik muutub monotoonseks, uue ajaloo propaganda plakatiks. Ta ei ole enam värvilne, tal on üks toon, vajalik toon.

Just läbi selle liigutuse, muutub maailma ajalugu, mis otseloomulikult muudab, iga inimese ettekujutuse tema enda ajaloost. See on fakt, et õigust ei ole, nagu ka objektiivset vaatenurka. Rubik kuubiku ülevärvimine, sätestab aga õiguse piirid, sest enam ei sõltu tahkude värv ja hulk inimeste ajaloo tõlegendamistest, vaid värvi toonist, vajalikust toonist.

Diktatuuriline õigus hävitab kogu mänguasja mõte. Laps, kes saab rubik kuubikust jagu, peidab mänguasja, peale emale näitamist, tagasi mängukasti tolmu koguma. Ega võta sealt seda välja, enne kui uskmatule naabripoisile koht vaja ette näidata ja tõestada kuidas need asjad tegelikult on. Nii ka ajalugu, saavutanud perfektse, ainulaadse tooni, kaotab ajaloo rubik kuubik tähtsuse. Vaid uhkustamise rõõm ja lõpmatud tõestamis katsed, hetkest mil värvid tuhmuvad ja esile tõusevad varjatud toonid, et rubik kuubik oli siiski täiuslik.

Aegade jooksul on ajalugu maalitud, aastate, vaata et sajandite kaupa. Valmis on saanud pilt, mis jällegi maailma eripaikades, on erinev. Kus langeb valgus vasakult, kus aga paremalt ja varjab hoopis kuubiku vasaku külje. Mida rohkem on toone seda uhkem,seda julgem ja ausam. Seda rohkem liiguksime me objektiivsuse poole, peasi, et end lootusega ei hellitaks, et kord jõuamegi erapooletuseni.

Mis värvi on siis ajalugu? Ilmtingimata kirju,mis tahes riigis sa ei elaks, mis tahes inimene sa ka ei oleks. Ja mida kirjum ta on, seda paremini tõlgendame me ajalugu, seda paremini mõistame oleviku, seda julgemini astume tuleviku. Ja kui mõni näeb enda,riigi või maailma ajalugu ühe toonina, ei ole tema rubik kuubik hiinas toodetud „odav” mänguasi. Küsimus, on pigem tema enda silme ees seisvate prillide värvuses.

Filed under: Vaatenurk