Lihtsalt Mike e. Valimised

„Maailm on hukule määratud,” sosistas Michael, keda sõbrad lihtsalt Mike-ks kutsusid. Lihtsalt Mike oli üksik keskklassist tööline, kes elas väikeses, tagasihoidlikus, kahe toalises korteris Harlemis New Jersey. Mike oli kiindunud katoliiklane nagu ta isa ja vanaisa ja kõik eelnevad vanemad. Mike elu tundus olevat tasakaalus ja selle hetkeni oli ta enda eluga rahul ja mis kõige tähtsam, ta oli uhke enda riigi üle, kuid nüüd oli kõik muutunud.

„Kas oskas Nostradamus ennustada meie riigile sellist saatust?” küsis tummas korteris Mike iseendalt ning põrnitses tühja pilguga pooltühja õllepurki,”ei, vaevalt. Seda ei osanuks mitte keegi ettenäha, isegi aasta horoskoopide looja mitte.”

„Kas G.Washington oskas oodata, et ühel hetkel on tema presidendi toolil asemik tema enda, mustanahalise orja järglane või et kokkamise asemel tegeleks abikaasa hoopiski riigi juhtimisega.Ei, ei, ei see maailm on perses,” Mike muutus murelikumaks iga sekundiga, ta väikesed paksud näpud mudisid õllepurki.

„Nii võib ju igaüks presidendiks kandideerida, isegi jaapanlane, fanaatikust muhameedlane, mongool või mine kuradile, mõni latino,” pobises Mike vihaselt kui aknast õues jalutavaid inimesi põrnitses. Ta silmad takerdusid inimestele ning ta hambad krigisesid vihast, nagu oleks ta soovinud lüüa need demokraatia kogukasse kintsu ning hammustada selle küljest suure, mahlaka tüki.

Mike-i näole tekkis rahulolematu grimmass.”Ok, eurooplasest guberneri kannatame veel ära. Lisaks kõigele omandas ta Hollywoodis korraliku hariduse ja kurat võtaks, tegu on valge, vaba mehega.Ainult nimi on veidi provokatiivne.”

Ta sulges akna. Kass lükas laual seisva õllepurgi oskuslikult ümber, kuid Mike ei näinud seda, tema tähelepanu oli suunatud telekale, kust tulid välismaa uudised. „Venemaa,” ütles Mike rahulolevalt, „seal on kord majas, ei mingeid üleliigseid kandidaate.”

Kuid see, et kuskil maailmas käib elu veel ikka nii nagu kord ja kohus, ei lohutanud Mike. Ta oli siiski murest murtud:”Kas nad siis tõesti aru ei saa , et ükskord on presidendi kandidaadiks must naine, kes minevikus oli mees. Kuhu see riik oma vabadusega jõuda tahab?”

Olukord oli niivõrd dramaatiline, et Mike ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida: „Tulevik ei ole küll väga helge, kas moodustatakse üleriiklik feministlik liikumine või teeb 50cent koos presidendiga hümnile remixi.” Vaevalt oli Mike silmad pisaratest puhtaks pühkinud ja need hirmsad mõtted peast kustutanud, kui ta nägi, et suurem osa lauast oli õllega kaetud. Mike otsis märgunud paberite kuhjast, ruudulisele paberile trükitud kirja, mille ülemisel, õllega koos äärel seisis suurte, uhkete tähtedega „Armas Leonid”.

Mike uuris tähelepanelikult tuba, lootes leida kass ja teda karistada..”Kuradi krants,” vihastas ta, voltis kirja kokku ja pistis ümbrikusse. Ta viskas jope selga ja astus korterist välja, et ümbrik ületee olevasse postkasti nr 21 pista.

Tänaval puhus tugev tuul ja taevas oli kaetud tumedate äikesepilvedega. Mike heitis pilgu enda korteri akendele ja nägi seal joobunut kassi. „Krants – küll ma sa kätte saan!” karjus Mike ja viibutas kassi poole ümbrikuga. Järgmisel hetkel rebis tuul ümbriku Mike käest ning ta tormas sellele vandudes sõiduteele järele.

Samal ajal sõitis Emilia, keda sõbrad lihtsalt Emi-ks kutsusid, autoga ületee olevat postkasti nr 21 tühjendama . Lihtsalt Emi ei olnud kuigi vilunud autojuht, kuigi pidas end selleks. Emi vahetas sõiduajal raadiojaama , kui kõlas vali pauk ning mõranenud esiklaasile oli kleepunud veidi niiske ümbrik.

Filed under: Lihtsad Inimesed, Vaatenurk

Kodutusm Egoismusm

Kuresaare Selveri poes oli möödumas täiesti tavaline talveõhtu, mille käigus toimus poes uute toodete tutvustamine. Väikeste lauakeste taga seisid silmarõõmu pakkuvad neiud ja meelitasid enda juurde ostuahneid kliente. Neile pakuti salateid, leiba ja uut „fitness” juustu. Minus ei tekitanud tutvustatavad tooted kahjuks mingisugust huvi. Selles ostusaginas köitis minu tähelepanu veini lett, mille kõrval üks meesterahvas pikemalt peatus.

Pealtnäha midagi erilist antud juhtumis polnud. Kõige populaarsemaks osutunud leti juures peatus kindlasti suurem osa meesterahvaid ja mis seal salata ka naisterahvaid lasid magusal joogil enda kurku paitada. Kuid üks tähtis asjaolu ei lubanud mul tähelepanuta sellest mehest mööda kõndida. See mees, kes selleks hetkeks juba neljandat pitsi alla kurlistas, oli asotsiaal. Ma jäin piiluma nn elu hammasrataste vahele jäänud isikut ja imestasin kui kahepalgelised on inimesed.

Ma elasin varem kortermaja üheksandal korrusel. Ja kui ma avastasin kõõgis mõne hallitama läinud saia, kasutasin ma seda rõdult kajakate toitmiseks. Kajakad olid alati saia peale maiad ja olid alati kohal kui saia mekkimiseks läks, nagu ka Selveri tegelane, kes kusjuures tõstis vist juba viienda pitsi. Kajakatest polnud kunagi puudu, kui üks kajakas oli saiaga kohale meelitatud, kutsus ta ta kohale enamuse oma liigi esindajatest, kes selles piirkonnas ringi lendasid. See oli tõesti hämmastav kui kiiresti ja kui kaugelt ülejäänud linnud kohale tormasid.

Üksik mees leti ääres nii jagamis aldis küll ei olnud. Avastanud veini leiukoha, ei tormanud ta enda hõimukaaslasi kohale kutsma, et ühiselt saaki jagada. Hämmastav, igapäev loodavad nad selle peale, et poest tulevad inimesed neid vähekenegi rahaliselt toetaks. Taotlevad abivalmidust, mõistvat suhtumist nende täbarasse olukorda,abistavat kätt ja samas ei ole valmis tasuta veini jagama.

Müüja kuri pilk peale mehe kuuendat pitsi, tekitas asotsiaalis nähtavat ebamugavust. Vaene mees oli sunnitud nukralt seisma ja jälgima kuidas ostjad veinileti juures lasid heal maitsta.
Kuna konkurents saiatükile oli lindude vahel niivõrd suur, jälgisid nad pingsalt iga minu liigutust, olles valmis järele sööstma igale saia tükkile, mis ma neile viskasin. Vaatepilt oli ilus, kui mõni lind pea ees maa poole sööstis,saia kätte sai, järsu manöövri tegi ja lendas uhkelt minema, et suurt saiatükki rahus ära süüa. Rohule, sündmus paigast alla poole, kogunesid tavaliselt tuvid, kes omades halvemaid lennu oskusi olid sunnitud kaklema maa peal mahakukunud saiatükkide eest.

Kui sai otsas, võtsin kapist leiva ja kui seegi kajakate kõhtu kadunud viskasin neile naljaviluks ka mõned suitsukonid. Saial ja konil vahet tegemeta sööstsid nad ka suitsule samamoodi järgi, seda kas need konid neile ka kõhtu jõudsid teab vaid vanakurat ise.

Küll aga kartsin ma, et ka kurvameelne eluheidik ühineb veel samal õhtul oma kaaslastega ja magusa kalli veini asemel
mekitakse odavat viina või mõnda puskarit. Loom ei teegi vahet kas tegu on saia või leivaga, ei tea kas konigi tal ebamugavust tekitas, peasi et kõht täis ja asi klaar.

Kui saiad ja konid otsas kadusid kajaka nagu tina tuhka. Linnud peavad linnas ellujäämiseks siiski kõvasti pingutama ja nähes, et mul neile enam midagi pakkuda ei ole, suundusid nad teisi toitlustamis kohti otsima.

Kadus ka mees, ju siis loobus. Kohal passimisest ja teiste inimeste jälgimisest naljalt purju ei jää, kindlasti oli tal varuks mõni muu plaan. Loodetavasti suundus ta enda sõprade juurde, et arutada kuidas oma elu muuta. Kahju mehest, kuues pits jäi siiski saamata.

Filed under: Ühiskond, Vaatenurk

Ristisõja 9. hooaeg.

      Terves Euroopas võttis ristiusu vabatahtlikult vastu vaid Iirimaa. Ülejäänud riigid värviti rüütlite poolt punaseks. Eesti talupoegade hirmu raudsete rüüde ees kirjeldab väga ehedalt enda teostes Bornhöhe. Nende jalge all müdisesid Eesti talunike maad ja läbi nende teravate mõõkade langesid paganlikud pead. Peale taolist rõhumist, mida võib võrrelda okupatsiooniga, muutus peamiseks usuks Euroopas katoliiklik usk. Kõige põnevam on see, et eestlaste alateadvuses on kujunenud arusaam, et ristiusk on Eesti religioosse elu nurgakivi . Pärast läbielatuid usulisi rõhumisi on alati pöördutud tagasi algse, ajajooksul küll veidi muundunud usuliigi poole.
   
     Kui eestlaste „paganlikku” usku vaadelda kui ühe lapse mänguasja, siis tema suurem ja tugevam vend, tiris võsukese käest tema mänguasja, rebis sellelt pea otsast ja viskas lelu aknast välja. Asemele andis suur vend aga uue välismaise mänguasja. Muidugi on suurel vennal mängus ka isiklikud huvid. Uus populaarne mänguasi on keerulisem ja huvitavam. Väike lapsuke satub justkui sõltuvusse ning kuna igal naabripoisil on samasugune või vaata, et uhkemgi mängulelu, kiindub laps uude mängukanni. Põnev mänguasi nõuab lapselt palju eneseohverdust, näiteks rahalist toetust ja muidugi vana mänguasja kustutamise mälust.
  
      Sajandite jooksul ja evolutsiooni käigus on mänguasjale tekkinud palju konkurente- Taiwanis toodetud odavaid mängulelusid. Need odavad mänguasjad jäljendavad algse mängulelu välimust, kuid nende põhiomadus on odavus ja säästlikus. Seetõttu ongi mänguasjade sarnasus vaid väline, odavad koopiad on loodud säästliku sisikonnaga. Kuid lapsed on kerged õnge minema ja hindavad välimist ilu. Ning odavamad ja lihtsamad mänguasjad  kaovad poelettidelt mõnikord kiireminigi kui algsed- igivanad mänguasjad.
   
       Kui aga pöörduda metafooride juurest tagasi elu juurde, sõdivad usulised siiamaani Eesti paganatega. Kaasaegse ristisõjaga ei kaasne tuhandeid liitreid raisatud verd. Moodsas ristisõjas ei kasutata inimeste ümberveenmiseks enam jõudu, kuna see oleks vastuolus tänapäeva normidega ja ühtlasi diskrimineeriks ristisõdijaid. Sõjad on progressi tagajärjel muutunud info-sõdadeks. Seda tendentsi järgisid ka ristirüütlid.
  
      Eesmärk pole aastate jooksul muutunud, siiamaani on selleks inimeste sundimine usu aksepteerimiseks. Tõesõna, võrreldes esimeste ristisõdadega, on paganate  arv vähenenud, kuid infoühiskonna kujunemise tõttu on nendega võitlemine muutunud vaata, et peagu võimatuks. Avalik põletamine ja piinamine on välistatud, sest ühiskonnaga koos on ka rüütlid arenenud inimlikumaks ja haritumaks. Aga tänapäevaks on paganate populatsioon, võrreldes viimaste sajanditega, suurenenud ja rüütlid näevad kurja vaeva nende kasvu piiritlemiseks.
   
     Üks meetmetest on jumala sõna kuulutamine haridusasutustes. Mõnes gümnaasiumis on kohustuslik tund mis kannab nime: usuõpetus. Seal tunnis läbivad keskkooli õpilased olenemata nende usust, kursusi piibli õpetusest Tunni ignoreerimisega kaasneb muidugi omajagu pahandusi, nagu iga tunni ignoreerimisega gümnaasiumis. Ja enamus tänapäeva inimestest ei näegi antud usu pealesurumises midagi iseäralikku. Kirjanduse tundides on enamik meist lugenud või vähemalt käsitlenud Piiblit. Aga kas mõne kooli õppekavas on ettenähtud ka Koraaniga tutvumine? Kas Piibel on esteetilisest ja kirjanduslikusest vaatenurgast, teistest usuraamatutest etem? Aga ilmtingimata ei märkagi rüütlid neid imepisikesi eetilisi möödalaske, sest just kirik oli see, mis Euroopas kultuuri sajandite jooksul elusana hoidis.
   
      Piinamiskeelu tõttu on autoriteetne paganatega võitluse komitee kaotamas kontrolli rahvamasside üle. Kuna rahval silma peal hoidvad rahuvalvajad on riigi palgal, puudus rüütlitel nende üle kontroll. Aga õilsad rüütlid ei anna alla. Tänavu aasta jaanuarist valvavad vaimulikud Eesti korravalvurite, kõikide, isegi nende kes ei ole usklikud, hingeelu üle. Pingeline, kuidas võiks laheneda konflikt tööandja ja töötaja vahel, kui korravalvur ei soovi ja ei saa usuliste lahkhelide tõttu osaleda kiriku tegevuses.
  
   Täbaras seisus olevad õpilased ja korrakaitsjad on vaid mõned, kes enda peal usulist rõhku tunnevad. Kas nende usuliste vaadete piiramine on eetiline ja vajalik? Ma usun, et keegi on sellest kindlasti huvitatud, kahtlen et rõhutatavad ise. Ristiusu juures on hämmastama panev see, et erinevaid reziime üle elanud, taanduvad tagasi ristiusu juurde. Nähtavasti seostub ristiusk algse usu allikaga, vaatamata sellele, et meie esivanemad hiies palvetamas käisid, või on see usk hoopis moodsam ja kaasaegsem või hoopis peitub just selles usus tõde? Vaidlemata on selle tõe rüü punaste plekkidega määritud.                                      

Eesti keelest tõlkinud Eili.  

Filed under: Ühiskond, Vaatenurk

Audentes Fortuna Iuvat

Tallinnas Tondi tänaval asub spordi- ja erakool Audentes,endine TSIK(Tallinna spordi internaat kool.). Igal aastal väljub sellest koolist hulk õnnelike abituriente, kellel süles nii keskharidust, kui ka spordieriala treeneri väljaõppet tõendavad paberid. Kõiki neid õpilasi võeti õppima konkursi alusel. Juudokad, tennisistid, korvpallurid – kõik nad läbisid esialgu kehalised katsed, kus treenerid sobimatud välja noppisid. Treeneri nõuetele vastavad suunati, aga sooritama sisseastumis eksameid: matemaatikat, eesti ja inglise keelt. Nendega, kes need eksamid õnnelikult ära tegid, sõlmiti kooliaasta hakul leping.

Kõik, kaasa arvatud kolm korvpallurit, läbisid selle teekonna ja kirjutasid alla lepingule, kus on sätestatud nii õpilaste, kui ka kooli õigused ja kohustused. Põhjus, miks ma just neid kolme sellel aastal 11 sisse astunuist eraldi välja toon, on väga lihtne. Peale esimest veerandit otsustas see kolmik põhjendamata koolist lahkuda. Muidugi lahkuvad lapsed spordikoolist pahatihit, kes ei pea koormustele vastu, kellel tuleb koduigatsus peale, aga et ühest spordierialast korraga kolm noormest lahkus oli erakordne.

Iga sportlase eest maksab suhteliselt suurt õppemaksu kas riik või eriala liit. Seetõttu tunnebki Korvpalliliit end vastutavana korvpalli järjepideva arengu ja kvaliteetse järelkasvu koolitamise eest Eestis. Selle viimase, ehk järelkasvu koolitamisega tegeleb Eestis vaid Audentes. Põhjus kolme õpilase lahkumises peitub aga salapärase õppenõukogu taga. Nimelt, selle õppenõukogu ajal, kus viibisid kooli õpetajad, arst, direktor ja treenerid, otsustati, et need kolm isikut ei vasta seatud sportlikele kriteeriumitele.

Selle sama õppenõukogu ajal tähendati ka teine väga oluline asjaolu, et need kolm atleeti ei ole küündinud oma vanuse koondise kandidaatidekski ja järeldati, et ka tulevikus nad seda teha ei suuda. Kui jooksjat saab hinnata vastavalt tema ajale, mis ta kulutab mingi vahemaa läbimiseks, siis võistkonnaalade sportlasi on hinnata palju keerulisem. Hinnangu andmiseks ei piisa võistkonna võitudest ja isegi korvpalluri visatud punktide arvust ei tasuks lähtuda.

See asjaolu ei heidutanud õppenõukogul viibijaid, kuna õpetajad, arstid ja treenerid lähtusid arvustamisel hoopis teistest hinnangutest. Millistest aga, jääb kahjuks teadmata, kuid julgen oletada, et ainukesed, õppenõukogul viibinutest, kompententset hinnangut anda võivad inimesed olid treenerid, kes võisid hinnata noormeeste oskusi nende nimede kirjapildi järgi või visates liisku. Nagu nad ise tunnistasid, ei olnud ükski neist atleetides koondise kandidaat ja kuna treeningutel koondiste treenerid ei viibinud, jääb mulle saladuseks, mis alusel nad hindasid kolme noormeest.

Need kolm õpilast, nagu ka kõik ülejäänud, allkirjastasid aasta hakul lepingu, kus spordikooli kodukorra II peatükis, 9 alapunktis on kirjas et: “Kevadise koolivaheaja alguseks selgitatakse sportlase vastavus riikliku hankelepingu ja õppekavaga kehtestatud nõuetele. Mittevastavuse korral suunatakse sportlane Audentese Spordikooli õppenõukogu otsusel, millest teavitatakse esindajaid ja Eesti Olümpiakomiteed, konkureerima võrdsetel alustel järgmise õppeaasta sportlase kandidaatidega. Konkursi tulemused kinnitatakse Audentese Spordikooli õppeaasta lõpuks õppenõukogu otsusega….”

Tõesõna, õppenõukogu otsusest teatati esindajaid, kuid vastuvõetud otsus on vastuolus lepinguga. Lepingu järgi on õppenõukogul õigus hinnata ja tunnistada mängija kõlbmatuks kooliaasta lõpus, mitte peale esimest õppeveerandit. Vastavalt lepingule pidid sportlased osalema järgmise aasta konkursil, kuid seda võimalust neile ei antud.

Just selle vastuolulise punkti tõttu lepingus, tabas korvpallureid “meeldiv” üllatus. Kui nad sügis vaheajal käisid koolist dokumente väljavõtmas, said nad kätte nende eest ära täidetud avalduse koolist lahkumiseks. Õppenõukogu otsus oleks nagu mingil müstilisel moel kehtetuks tunnistatud ning leitud teine, lepinguga vastuvõetav lahendus. Tegelikult rebinuks nad seal samas need paberid pooleks, võinuks nad formaalselt ju koolis jätkata. Kuid nende kohad olid juba täidetud, mitte küll nendega keda aasta hakul konkursil vastavateks tunnistati, vaid õppenõukogu poolt valitutega.

Aga loodetavasti läheb uutel õpilastel hästi.Ja miks ka ei peaks minema? Audentese spordikoolis on väga hea õhkkond ja iga sealne õpilane on kindlalt meelestatud ja õpib särasilmis. Kooli hümniski on rida: …audentes fortuna iuvat, saatus soosib südikaid.

Filed under: Vaatenurk