Terves Euroopas võttis ristiusu vabatahtlikult vastu vaid Iirimaa. Ülejäänud riigid värviti rüütlite poolt punaseks. Eesti talupoegade hirmu raudsete rüüde ees kirjeldab väga ehedalt enda teostes Bornhöhe. Nende jalge all müdisesid Eesti talunike maad ja läbi nende teravate mõõkade langesid paganlikud pead. Peale taolist rõhumist, mida võib võrrelda okupatsiooniga, muutus peamiseks usuks Euroopas katoliiklik usk. Kõige põnevam on see, et eestlaste alateadvuses on kujunenud arusaam, et ristiusk on Eesti religioosse elu nurgakivi . Pärast läbielatuid usulisi rõhumisi on alati pöördutud tagasi algse, ajajooksul küll veidi muundunud usuliigi poole.
Kui eestlaste „paganlikku” usku vaadelda kui ühe lapse mänguasja, siis tema suurem ja tugevam vend, tiris võsukese käest tema mänguasja, rebis sellelt pea otsast ja viskas lelu aknast välja. Asemele andis suur vend aga uue välismaise mänguasja. Muidugi on suurel vennal mängus ka isiklikud huvid. Uus populaarne mänguasi on keerulisem ja huvitavam. Väike lapsuke satub justkui sõltuvusse ning kuna igal naabripoisil on samasugune või vaata, et uhkemgi mängulelu, kiindub laps uude mängukanni. Põnev mänguasi nõuab lapselt palju eneseohverdust, näiteks rahalist toetust ja muidugi vana mänguasja kustutamise mälust.
Sajandite jooksul ja evolutsiooni käigus on mänguasjale tekkinud palju konkurente- Taiwanis toodetud odavaid mängulelusid. Need odavad mänguasjad jäljendavad algse mängulelu välimust, kuid nende põhiomadus on odavus ja säästlikus. Seetõttu ongi mänguasjade sarnasus vaid väline, odavad koopiad on loodud säästliku sisikonnaga. Kuid lapsed on kerged õnge minema ja hindavad välimist ilu. Ning odavamad ja lihtsamad mänguasjad kaovad poelettidelt mõnikord kiireminigi kui algsed- igivanad mänguasjad.
Kui aga pöörduda metafooride juurest tagasi elu juurde, sõdivad usulised siiamaani Eesti paganatega. Kaasaegse ristisõjaga ei kaasne tuhandeid liitreid raisatud verd. Moodsas ristisõjas ei kasutata inimeste ümberveenmiseks enam jõudu, kuna see oleks vastuolus tänapäeva normidega ja ühtlasi diskrimineeriks ristisõdijaid. Sõjad on progressi tagajärjel muutunud info-sõdadeks. Seda tendentsi järgisid ka ristirüütlid.
Eesmärk pole aastate jooksul muutunud, siiamaani on selleks inimeste sundimine usu aksepteerimiseks. Tõesõna, võrreldes esimeste ristisõdadega, on paganate arv vähenenud, kuid infoühiskonna kujunemise tõttu on nendega võitlemine muutunud vaata, et peagu võimatuks. Avalik põletamine ja piinamine on välistatud, sest ühiskonnaga koos on ka rüütlid arenenud inimlikumaks ja haritumaks. Aga tänapäevaks on paganate populatsioon, võrreldes viimaste sajanditega, suurenenud ja rüütlid näevad kurja vaeva nende kasvu piiritlemiseks.
Üks meetmetest on jumala sõna kuulutamine haridusasutustes. Mõnes gümnaasiumis on kohustuslik tund mis kannab nime: usuõpetus. Seal tunnis läbivad keskkooli õpilased olenemata nende usust, kursusi piibli õpetusest Tunni ignoreerimisega kaasneb muidugi omajagu pahandusi, nagu iga tunni ignoreerimisega gümnaasiumis. Ja enamus tänapäeva inimestest ei näegi antud usu pealesurumises midagi iseäralikku. Kirjanduse tundides on enamik meist lugenud või vähemalt käsitlenud Piiblit. Aga kas mõne kooli õppekavas on ettenähtud ka Koraaniga tutvumine? Kas Piibel on esteetilisest ja kirjanduslikusest vaatenurgast, teistest usuraamatutest etem? Aga ilmtingimata ei märkagi rüütlid neid imepisikesi eetilisi möödalaske, sest just kirik oli see, mis Euroopas kultuuri sajandite jooksul elusana hoidis.
Piinamiskeelu tõttu on autoriteetne paganatega võitluse komitee kaotamas kontrolli rahvamasside üle. Kuna rahval silma peal hoidvad rahuvalvajad on riigi palgal, puudus rüütlitel nende üle kontroll. Aga õilsad rüütlid ei anna alla. Tänavu aasta jaanuarist valvavad vaimulikud Eesti korravalvurite, kõikide, isegi nende kes ei ole usklikud, hingeelu üle. Pingeline, kuidas võiks laheneda konflikt tööandja ja töötaja vahel, kui korravalvur ei soovi ja ei saa usuliste lahkhelide tõttu osaleda kiriku tegevuses.
Täbaras seisus olevad õpilased ja korrakaitsjad on vaid mõned, kes enda peal usulist rõhku tunnevad. Kas nende usuliste vaadete piiramine on eetiline ja vajalik? Ma usun, et keegi on sellest kindlasti huvitatud, kahtlen et rõhutatavad ise. Ristiusu juures on hämmastama panev see, et erinevaid reziime üle elanud, taanduvad tagasi ristiusu juurde. Nähtavasti seostub ristiusk algse usu allikaga, vaatamata sellele, et meie esivanemad hiies palvetamas käisid, või on see usk hoopis moodsam ja kaasaegsem või hoopis peitub just selles usus tõde? Vaidlemata on selle tõe rüü punaste plekkidega määritud.
Eesti keelest tõlkinud Eili.
iFFer 