Kuresaare Selveri poes oli möödumas täiesti tavaline talveõhtu, mille käigus toimus poes uute toodete tutvustamine. Väikeste lauakeste taga seisid silmarõõmu pakkuvad neiud ja meelitasid enda juurde ostuahneid kliente. Neile pakuti salateid, leiba ja uut „fitness” juustu. Minus ei tekitanud tutvustatavad tooted kahjuks mingisugust huvi. Selles ostusaginas köitis minu tähelepanu veini lett, mille kõrval üks meesterahvas pikemalt peatus.
Pealtnäha midagi erilist antud juhtumis polnud. Kõige populaarsemaks osutunud leti juures peatus kindlasti suurem osa meesterahvaid ja mis seal salata ka naisterahvaid lasid magusal joogil enda kurku paitada. Kuid üks tähtis asjaolu ei lubanud mul tähelepanuta sellest mehest mööda kõndida. See mees, kes selleks hetkeks juba neljandat pitsi alla kurlistas, oli asotsiaal. Ma jäin piiluma nn elu hammasrataste vahele jäänud isikut ja imestasin kui kahepalgelised on inimesed.
Ma elasin varem kortermaja üheksandal korrusel. Ja kui ma avastasin kõõgis mõne hallitama läinud saia, kasutasin ma seda rõdult kajakate toitmiseks. Kajakad olid alati saia peale maiad ja olid alati kohal kui saia mekkimiseks läks, nagu ka Selveri tegelane, kes kusjuures tõstis vist juba viienda pitsi. Kajakatest polnud kunagi puudu, kui üks kajakas oli saiaga kohale meelitatud, kutsus ta ta kohale enamuse oma liigi esindajatest, kes selles piirkonnas ringi lendasid. See oli tõesti hämmastav kui kiiresti ja kui kaugelt ülejäänud linnud kohale tormasid.
Üksik mees leti ääres nii jagamis aldis küll ei olnud. Avastanud veini leiukoha, ei tormanud ta enda hõimukaaslasi kohale kutsma, et ühiselt saaki jagada. Hämmastav, igapäev loodavad nad selle peale, et poest tulevad inimesed neid vähekenegi rahaliselt toetaks. Taotlevad abivalmidust, mõistvat suhtumist nende täbarasse olukorda,abistavat kätt ja samas ei ole valmis tasuta veini jagama.
Müüja kuri pilk peale mehe kuuendat pitsi, tekitas asotsiaalis nähtavat ebamugavust. Vaene mees oli sunnitud nukralt seisma ja jälgima kuidas ostjad veinileti juures lasid heal maitsta.
Kuna konkurents saiatükile oli lindude vahel niivõrd suur, jälgisid nad pingsalt iga minu liigutust, olles valmis järele sööstma igale saia tükkile, mis ma neile viskasin. Vaatepilt oli ilus, kui mõni lind pea ees maa poole sööstis,saia kätte sai, järsu manöövri tegi ja lendas uhkelt minema, et suurt saiatükki rahus ära süüa. Rohule, sündmus paigast alla poole, kogunesid tavaliselt tuvid, kes omades halvemaid lennu oskusi olid sunnitud kaklema maa peal mahakukunud saiatükkide eest.
Kui sai otsas, võtsin kapist leiva ja kui seegi kajakate kõhtu kadunud viskasin neile naljaviluks ka mõned suitsukonid. Saial ja konil vahet tegemeta sööstsid nad ka suitsule samamoodi järgi, seda kas need konid neile ka kõhtu jõudsid teab vaid vanakurat ise.
Küll aga kartsin ma, et ka kurvameelne eluheidik ühineb veel samal õhtul oma kaaslastega ja magusa kalli veini asemel
mekitakse odavat viina või mõnda puskarit. Loom ei teegi vahet kas tegu on saia või leivaga, ei tea kas konigi tal ebamugavust tekitas, peasi et kõht täis ja asi klaar.
Kui saiad ja konid otsas kadusid kajaka nagu tina tuhka. Linnud peavad linnas ellujäämiseks siiski kõvasti pingutama ja nähes, et mul neile enam midagi pakkuda ei ole, suundusid nad teisi toitlustamis kohti otsima.
Kadus ka mees, ju siis loobus. Kohal passimisest ja teiste inimeste jälgimisest naljalt purju ei jää, kindlasti oli tal varuks mõni muu plaan. Loodetavasti suundus ta enda sõprade juurde, et arutada kuidas oma elu muuta. Kahju mehest, kuues pits jäi siiski saamata.
iFFer 