„Maailm on hukule määratud,” sosistas Michael, keda sõbrad lihtsalt Mike-ks kutsusid. Lihtsalt Mike oli üksik keskklassist tööline, kes elas väikeses, tagasihoidlikus, kahe toalises korteris Harlemis New Jersey. Mike oli kiindunud katoliiklane nagu ta isa ja vanaisa ja kõik eelnevad vanemad. Mike elu tundus olevat tasakaalus ja selle hetkeni oli ta enda eluga rahul ja mis kõige tähtsam, ta oli uhke enda riigi üle, kuid nüüd oli kõik muutunud.
„Kas oskas Nostradamus ennustada meie riigile sellist saatust?” küsis tummas korteris Mike iseendalt ning põrnitses tühja pilguga pooltühja õllepurki,”ei, vaevalt. Seda ei osanuks mitte keegi ettenäha, isegi aasta horoskoopide looja mitte.”
„Kas G.Washington oskas oodata, et ühel hetkel on tema presidendi toolil asemik tema enda, mustanahalise orja järglane või et kokkamise asemel tegeleks abikaasa hoopiski riigi juhtimisega.Ei, ei, ei see maailm on perses,” Mike muutus murelikumaks iga sekundiga, ta väikesed paksud näpud mudisid õllepurki.
„Nii võib ju igaüks presidendiks kandideerida, isegi jaapanlane, fanaatikust muhameedlane, mongool või mine kuradile, mõni latino,” pobises Mike vihaselt kui aknast õues jalutavaid inimesi põrnitses. Ta silmad takerdusid inimestele ning ta hambad krigisesid vihast, nagu oleks ta soovinud lüüa need demokraatia kogukasse kintsu ning hammustada selle küljest suure, mahlaka tüki.
Mike-i näole tekkis rahulolematu grimmass.”Ok, eurooplasest guberneri kannatame veel ära. Lisaks kõigele omandas ta Hollywoodis korraliku hariduse ja kurat võtaks, tegu on valge, vaba mehega.Ainult nimi on veidi provokatiivne.”
Ta sulges akna. Kass lükas laual seisva õllepurgi oskuslikult ümber, kuid Mike ei näinud seda, tema tähelepanu oli suunatud telekale, kust tulid välismaa uudised. „Venemaa,” ütles Mike rahulolevalt, „seal on kord majas, ei mingeid üleliigseid kandidaate.”
Kuid see, et kuskil maailmas käib elu veel ikka nii nagu kord ja kohus, ei lohutanud Mike. Ta oli siiski murest murtud:”Kas nad siis tõesti aru ei saa , et ükskord on presidendi kandidaadiks must naine, kes minevikus oli mees. Kuhu see riik oma vabadusega jõuda tahab?”
Olukord oli niivõrd dramaatiline, et Mike ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida: „Tulevik ei ole küll väga helge, kas moodustatakse üleriiklik feministlik liikumine või teeb 50cent koos presidendiga hümnile remixi.” Vaevalt oli Mike silmad pisaratest puhtaks pühkinud ja need hirmsad mõtted peast kustutanud, kui ta nägi, et suurem osa lauast oli õllega kaetud. Mike otsis märgunud paberite kuhjast, ruudulisele paberile trükitud kirja, mille ülemisel, õllega koos äärel seisis suurte, uhkete tähtedega „Armas Leonid”.
Mike uuris tähelepanelikult tuba, lootes leida kass ja teda karistada..”Kuradi krants,” vihastas ta, voltis kirja kokku ja pistis ümbrikusse. Ta viskas jope selga ja astus korterist välja, et ümbrik ületee olevasse postkasti nr 21 pista.
Tänaval puhus tugev tuul ja taevas oli kaetud tumedate äikesepilvedega. Mike heitis pilgu enda korteri akendele ja nägi seal joobunut kassi. „Krants – küll ma sa kätte saan!” karjus Mike ja viibutas kassi poole ümbrikuga. Järgmisel hetkel rebis tuul ümbriku Mike käest ning ta tormas sellele vandudes sõiduteele järele.
Samal ajal sõitis Emilia, keda sõbrad lihtsalt Emi-ks kutsusid, autoga ületee olevat postkasti nr 21 tühjendama . Lihtsalt Emi ei olnud kuigi vilunud autojuht, kuigi pidas end selleks. Emi vahetas sõiduajal raadiojaama , kui kõlas vali pauk ning mõranenud esiklaasile oli kleepunud veidi niiske ümbrik.
Filed under: Lihtsad Inimesed, Vaatenurk
iFFer 