Lihtsalt Vasja

Vasili, keda tema vähesed ellu jäänud sõbrad lihtsalt Vasja’ks kutsusid, viskas lumelabida eemale ja ohkas valjusti:”Oh küll on seda lund tänavu palju.” Lihtsalt Vasja oli erru läinud KGB-lane kes nautis enda pensionipõlve väikeses hüttis, kuskul kaugel siberis. Tema täpset asupaika ei oska hetkel keegi määra, kuna tema toimikud on siiamaani salastatud.

Selles inimtühjas piirkonnas oli Vasjal vaid kaks ühendussilda välisilmaga, tema vana raadiosaatja, mille abil ta õhtuti endiste töökaaslastega juttu vestis ja ajalehed. Viimaseid sai ta lugeda tõttöelda väga harva. Lähima küla postikana tädi Glasha, keda külaelanikud lihtsalt tädi Glasha’ks kutsusid , tõi ajalehti vaid kord kuus.

„Tahaks sinna maale, kus aastaringi sügis,” torises Vasja uuesti lund rookima hakates. Ega ta tavaliselt hoolinutki õue puhastamisest lumest, kuid täna oli just see päev, mil tädi Glasha pidi ajalehed tooma. Glasha oli ainuke naisterahvas, keda Vasja viimased viie aasta jooksul näinud oli ja tema soov Glashale muljet avaldada on seetõttu täiesti mõistetav.

„Vasja!” karjus tädi Glasha rõõmust, „Vaata mis mull sulle on.”
„Kiri?” vaatas Vasja tädi Glashale küsivalt otsa „Ma sain viimast korda ühe kolm aastat tagasi – see oli minu viimane pension.”
„Ma tean, ma tean!” ei suutnud postikana enda uudishimu tagasihoida „Teeme lahti!”
„Selle sündmuse terviseks peab ikka võtma ka,” juhatas Vasja külalise majja.

„Ameerikast!” ei suutnud Glasha kirja käest lahti lasta.
„Ameerikast jah.”
„Kuule see haiseb ju õlle järgi.”
„Haiseb, haiseb,”vajus Vasja mõttese ja valas viina üle pitsi ääre. Tal meenus kuidas oma 30 aastat tagasi Ameerikas luure misioonil olles, Harlemis ühe sealse elanikuga pubis õllet jõi. Mike ei talunud demokraatiat sõrme otsastki ja kiitis Venemaad. Järjekordse õlle peal andiski Vasja pühalikult vande, et ükskord talletab Mike’i turvaliselt Nõukogude liitu. „Äkki tahab kätte makst,” mõtles Vasja.

Vasja ohkas kergendatult kui kiri läbiloetud ja pani veel ühe pitsi hinge alla.
„Kirub jälle demokraatiat,” uhkustas Vasja Glasha ees, „ja õige kah. Meil venemaal on kõik selge, ei ole mingit hägumist valimiste üle. Nii kuidas Vladimir ütleb nii ka on. Kui ta ütles, et presidendiks peab ahv saama, valiksime ahvi. Ameeriklased on ikka lollid, ei saa aru kui hea on üks tugev keskvõim, hämavad enda demokraatiaga.”

Poliitikat sisaldanud kiri valmistas tädi Glashale ilmselgelt väga suurt pettumust. Tema lootis sealt leida mõne Vasja endise naise teate tema pojast või vähemalt mõne riigipreemia teenete eest. Glasha huvi kadumist märkas ka Vasja, kes muretsedes juba mitu pitsi tühjaks tegi.
„Kuule helistame minu vanadele kamraadidele, teeme pulli” pakkus ta, kui Galja ütles, et peaks minema hakkama.

„Oota – oota, kus sa kiirustad nüüd. Näe kutsub juba!” püüdis napsune endine KGB-lane Glashat majas vägisi kinni hoida.
„Ei ma tõesti pean minema, inimesed ootavad posti,” vaidles postikana vastu. Vahepeal kostis aga raadiost mingit sahinat.
„Hallu, hallu Andrjusha…Andrjusha Vaska siin….ah, ahso, jajah , aga muidugi. Glasha, Andrus on ikka vana kala, tal alibi alati olemas, nüüd pidi äia juures olema,” ütles Vasja veidi pettunult ja hakkas raadiosaatjat uuele lainele sättima.

Uus vastuvõtja pani Vasja ootele ja närviliseks muutunud, üksik mees märkas, et tema ihaldatud naine ona majast lahkunud. „Kurat võtaks seda kahekümne esimest sajandit,” vandus ta kõvasti. Ta vajus tugitooli, pani enda tugevad prillid lauale ja tundis kaela all Glasha salli.

Ta krahmas salli, unustaas enda prillid lauale ja tormas meeleheitlikult ukse poole. Ta oleks juba peagu õue jooksnud kui ühtjärsku meenus talle, et tal polnud saapaid jalas. Ta sidus ähmides, enda saapapaelu kui raadiost kostsid hääled: „Vasja,Vasja Edgar kuuldel.” Mehe tung tiris teda naise poole ja nii ta jooksiski toast välja, raadiosaatjast välja tegemata.

Samal hetkel jalutas maja äärsest metsatukast välja hunt, keda hundikarjas lihtsalt Arfimiks kutsuti. Ta oli kolmandat nädalat söömata ja tänagi õhtul pani tema juurest jänes plehku, mille pärast ta metsas pikalt ulus. Arfim lonkas väsinult, koonuga lund rühkides. Ta oli vihane, kuna enda vanaduse tõttu oli ta tõrjutud karjast ja polnud suuteline endale toitu hankida. Ta oli kindel, et tema elutunnid on loetud. Arfim arvas et näeb näljast viirastusi, kui mingi napsune ja poolpime mees, silmi kissitades tema poole laskus ja valju häälselt mingit Glashat nõudis. Ta peas jookses läbi vaid üks mõte – söök.

Filed under: Järjejutt, Lihtsad Inimesed

Esimene päev mäel…

Mäele saime peale mitmetunnilist loksumist ühes vanas bussis. Tegelikult ei olnud vanal bussil vigagi, ta suutis meid turvaliselt Kuutsemäele toimetada. Ja ega see bussisõit nii suurt tähtsust omaski kõik olid õhinas ja ootusärevuses eelseisvate laskumiste pärast.

Jõudnud Kuutsemäele jagati meile varustus,mina valisin lumelaua. Pean mainima, et minu jaoks oli see esmakogemus lumelauaga ja üleüldse “suurtelt” mäelt laskumisega. Saanud varustuse pusisin veidi sidemetega ja tõusin julgelt, laste mäelt alla sõitma…Noh muidugi kukkusin,kukkusi isegi mitu korda, lausa mitu sada korda. Ühesõnaga laual püsti ma püsisin, aga mul polnud õrna aimugi mis ma selle lauaga tegema pean. Õigemini teoreetiline osa oli selge – olin ju näinud videosid ja isegi bussisõidu ajal mõtlesin läbi kuidas ma liikuma pean, aga keha ei suutnud mõtteid ellu viia.

Nii ma siis otse paningi, külge ette keeramata,suure kiirusega ja suure kukkumiste arvuga, kuni ema sünkrooni ei pakunud sõita. Ime mis ime, see aitas, nähes enda paarilise kaare mäel jäljendasin nende trajektoori ning külje vahetamine toimis ise enesest.

Sealt see asi arenema hakkas, kukkumised aina vähenesid ja kiirused suurenesid…Ma olin endaga ülimalt rahul. Toitumisest – mind hämmastas, et vaatamata sellel, et majutus ja sõidutarvete hinnakirjad on üsnagi suured siis kõhu saab täis üsnagi normaalse hinna eest.

Päeva jooksuv kasvasid ka sõiduoskused. Kusjuures peab mainima, et isegi tõstukist ülese sõit on tähtis õppetund(minu jaoks vähemasyi), kuna väikesel kiirsel ülese sõites ja võimaliseö ka sellest jubinast tasakaalu hoida õppib keha reageerima sellele kuidas laud liigub kui mõne lumekünka otsa sõidab või vaost vingerdama hakkab.

Ilm oli on ja jääb ettearvamatuks. Otseloomulikult on kõik mäed katetud kunstlumega, mis päeva lõpuks üsnagi vedelat putru meenutas. Päeva alguses oli kerge udu.Kui udu kadunud sadas taevast kerget vihma, aga kihutades mäest alla lendavad kerged vihmapiisad otsekui nõelad vastu nägu.

Suutsin pika päeva jooksul (10.30-20.00) sõita 4 mäel ja kõikidelt mägedelt ka sinikaid korjata. Ja kella kaheksaks oli keha juba nii väsinud – alaselja,jala ja käe lihased alatasa krampi läksid. Ma ei suutnud lõpuks tõstukiga ülesegi sõita, mäest allasõitmisest rääkimata. Ja Murphy seadus kehtib ka Kuutsemäel. Juba kaheksa paiku sooritades ühte enda viimastest sõitudest, rängalt kukkudes, lõhkusin ühe parema jala sideme ära.Nii et lõpp halb kõik halb…

Filed under: Argipäev

Fanatismi erivorm – usufanatism

Taanlasest Karikaturisti pilkavad joonistused prohvet Muhameedist on tema jüngrites tekitanud vaibumatut pahameelt. Tänaseks päevaks Euroopa suuremate ajalehtede poolt trükitud karikatuurid on toonud tänavatele tuhanded islami riikide imigrandid, kes märatsevad ja nõuavad vabandust. Kõik, märatsevad, maju süütavad ja vägivaltsed usufanaatikud taotlevad tolerantset suhtumist nendesse ja nende usku, taotlevad tolerantsust ja sallivust ise samal ajal vägivallatsedes ja väljendades agresiivsust kogu maailma suhtes – absurdsus.

Muidugi et maksa arvata, et iga Taanis märatsenud moslem, tegi seda enda sügavate moraalsete kaalutluste tõttu. Mässavaid jõuke Taanis võib võrrelda Tallinnas märatsenud Alosha kaitsjatega, kelle huvi seisnes pigem tasuta konjakas ja Hugo Bossi pintsakus. Kuid siiski mingit teatud seisukohta ja arvamust antud meeleavaldus ka väljendub, samuti kui ka Tallinnas aset leidnud.

Igasugune fanatism on ohtlik. Fanaatikud näevad maailma vaid mustvalgena – halb ja hea. Ja pahatihti ajavad ka need kaks värvi omavahel segamini.Koraaniteaduslikust vaatenurgast on võimalik Koraani – moslemite püha raamatut, tõlgendada 14. erineval viisil. Mis annab võimaluse juhtidel suunata usufanaatikuid tegutsema nende huvides – sealhulgas ka tapma. 

„Tsivilisatsioon, mis ei suuda enda üle nalja visata on hukas.” Prohvet Muhameedi pilkejoonistusest raevunud Islamistid, võtavad karikatuure kuis sügavat solvangut. Fanatism on sulgenud Islamistide silmad tõe ja iroonia valguse ees, muutes kogu pildi üpriski süngeks. Mustas varjus agresiivselt ja jõkralt toimivad moslemid usuvad siiralt, et tegutsevad õilsalt ja õiguse nimel, rüüstates ja tappes nagu barbarid.

Usufanaatikud ei tunne ega tunnista teise inimese tavasid ja teise riigi seadusi. Nad nõuavad, mõned neist on isegi on plaaninud, Taani kodaniku Kurt Westergaard surma, kes tegutses Taani seaduste raames. Taanis on sõnavabadus mis annab õiguse igal matsil väljendada ennast senimaani kuni see ei ole seadusega vastuolus. Seega on seaduse silmis süütu inimene sattunud tuleristsete alla, samas kui märatsevad, seadust rikkuvad fanaatikud õiglust nõuavad.

Täna siin seistes ja avalikult islamiste kritiseerides olen ma nende silmis kurjategija aga tänavatel rüüstates ja inimesi tappes suudavad nad tänu oma usule jääda süütuteks.

Filed under: Vaatenurk

Milline peab olema naine?

Akna taga sai öö päevast jagu ning mattis kõledad Londoni tänavad pimedusse. Johny elas Parkinsoni tänava nurgal majas number 35. Tal oli tudengile kohaselt väga sassis ühe toaline korter. Vaatamata sellele, et käes oli südöö ei saanud Johny ikka veel und, ta istus arvutilaua taga, suits käes ja jälgis kuidas suitsu pahvakud laualambi kuldses säras lakke tõusid.

Johny pea oli murest murtud nagu ka tema süda. Järjekordna rappa läinud suhe, pani Johny tema ideaalide üle mõtisklema. Ta arutles naise etaloni üle, pilk kindlalt suitsus kinni. Teda ei huvitanud tuntud filosoofide sajandite tagused tööd, ta tahtis jõudacise vastuseni milline peab olema naine, just siin samas Londonis, kahekümne esimesel sajandil.

Johny lõpetas viimase suitsu ning otsis tulutult pintsakust uut pakki.”Carla,” ütles Johny, kui talle meelde tuli, et oli klubis paki sõbrale laenanud,”närukael, ei andnutki tagasi.” Silmapilkselt meenus Johnyl nende jutuajamine vahetelt enne klubise sisenemist.
„Naised, heh, naised on nagu autod,”seletas Carla järjekordsele seelikule järele vaadates.”Naine peab olema nagu Porsche. Usu mind! Silm peab ikka puhkama ja mis kõige tähtsam teised kadedaks tegema, et sa ikka uhkustada saaksid.”
„Aga mis kasu ilusast autost on, kui ta mootor nõrgaks jääb?”mõtiskles John endamisi.”Aga küllap sina juba tead, sul ju need naised ainult Porsched ongi. Vahetad neid tihedamini kui kinda paari!”karjus Johny üle valju muusika,”ainult, et ise sõidad juba 3 aastat vana Fiatiga.” Carla kadus peale neid sõnu rahvamassi ja pole siiamaani endast märku andnud.

„Juu siis solvus, aga sel juhul ei ole pakk tema käes,” mõtles John, kui külmikust juustu võttis ja taaskord tühja punkti jõllitama jäi. „Üks neist tõmbas nagu korsten”meenus talle, kuidas ta kahe endise klassiõega ületänava kohvikus teed jõi. Natalie ja Sara olid parimad sõbrannad lasteaiast saadik ja Johny sai nendega keskkoolis väga hästi läbi. Ta kohtas neid lõunale minnes ja puhtast viisakusest oli sunnitud veetma nendega igava pärastlõuna.
„Naine peab olema iseseisev” vastas Natalie. Sara vaatas Natalied iroonilise pilguga ja küsisi:”Iseseisev? Jama, peamine, et naisel oleks mees, selleks peab ikka kuum välja nägema.”
„Naisel ei ole vaja meest!” oli Natali ilmselgelt nördinud, et sõbranna nii arvab.
„Kuidas siis ei ole? Ma tahaks vaadata kuidas sa meesteta hakkama saad. John, naisel peab olema mees, naine peab tegema kõik endast tuleneva, et tal mees oleks.”
Natalie nägu oli veninud pikaks, ta jõllitas Sarat: „Aga siis kaotab ta ju igasuguse väärikuse, John, ütle talle.” John oli tüdinenud sõbrannades ja kuulas vaidlust suurema huvita vaid jälgis suurema heameelega vastas lauas olevat lesbi paari.Naised ei lasknud ennast sellest häirida ning vaidlesid hoogsalt edasi. Naistepaar vastas lauast lahkus ning John pöördus tagasi klassiõdede juurde, kes olid selleks hetkeks juba ära leppinud.
„Kõik mis me öelda tahame John, on see et naine ei tohi olla halb,” alustas Sara, kelle eest Natalie lause lõpetas,”ja olema hea.”
„ Suurepärane, aga ma tõesti pean nüüd jooksma,” püüdis John viisakas olla.

„Ei Sara suitsetas naistekaid, ta poleks mult paki ära võtnud.”
John istus aknalaual, näris ükskõikse pilguga maitsetut võileiba ja põrnitses tänavakive.

Kohe pärast lõunat sai ta kokku Mike-iga kellega ta suundus loengule, just seda sama tänavat mööda. „Mis filosoofiline küsimus, vahetad teaduskonda? Milline peab olema naine? Miks sa ültse küsid seda?”
„Uudishimu,”vastas John ükskõikselt.
„Ei noh, naine peab olema iseseisev, tagasihoidlik, enesekindel…”
John vaatas Mike otsa.”Seda sama võib olla ka kõige tavalisem mees. Naine, Mike, mind huvitab naine.”
„Miks nad erinevad peaksitki olema. Tead mis ma sulle ütle Johny, naine peab olema inimene.” Ta vaatas rahuloleva näoga Johny otsa, nähtavasti ise mõlgutades mõtteid arsti teaduskonna vahetamisest filosoofilisele ning ootas kiitust.
Johny oli hämmingus, analüüsis kuuldud, tal polnud aega kiituste jagamiseks. Pettunud Mike kobas taskutes otsides suitsu ning pakkus poest läbi hüpata, et osta ühe.

„Ei Mike ostis paki, ma ju ise laenasin raha talle.” Mike sai võilevast kõhu täis ja põrnitses mõtlikult arvuti ekraani. Msn-i sisenenud Liza äratas Johny mõttekoomast üles. Tal tuli meelde, et käis Liza juures peale loengut ja nähtavasti oli rõdul suitsetades, ka paki sinna jätnud. Ta avas msn akna, et küsida kas Liza on avastanud mõne suitsupaki enda rõdul.
„Kuule..”
„Jah?” vastas Liz.
„Ma tahtsin küsida…milline peab olema naine?”
„Nagu mina!”

„Hämmastav, ta leidis vastuse!” karjus Johny eufooriast. John imestas, kuidas ta sõbranna naljaga võetav egoistlik mõtteviis teda tõeni juhatas.
„Naine peabki olema selline nagu ta ise olla tahab. Ei ole siin sõnaõigust minul, filosoofidel ega kellegil muul.” Iga jägmise Liza postitusega tõi msn kuuldele ebameeldivat heli, kuid John ei pannud seda enam tähele. Ta langes rahulolevalt voodile ning tundis torget seljas. Ta leidis kaotatud suitsupaki enda selja alt.
„Aitäh sulle,” ütles Johny ning viskas paki aknast välja.

Aitäh kõikidele Vestlejatele kelle abil ma jõudsin selle viimase punktini.

Filed under: Lühijutud