Akna taga sai öö päevast jagu ning mattis kõledad Londoni tänavad pimedusse. Johny elas Parkinsoni tänava nurgal majas number 35. Tal oli tudengile kohaselt väga sassis ühe toaline korter. Vaatamata sellele, et käes oli südöö ei saanud Johny ikka veel und, ta istus arvutilaua taga, suits käes ja jälgis kuidas suitsu pahvakud laualambi kuldses säras lakke tõusid.
Johny pea oli murest murtud nagu ka tema süda. Järjekordna rappa läinud suhe, pani Johny tema ideaalide üle mõtisklema. Ta arutles naise etaloni üle, pilk kindlalt suitsus kinni. Teda ei huvitanud tuntud filosoofide sajandite tagused tööd, ta tahtis jõudacise vastuseni milline peab olema naine, just siin samas Londonis, kahekümne esimesel sajandil.
Johny lõpetas viimase suitsu ning otsis tulutult pintsakust uut pakki.”Carla,” ütles Johny, kui talle meelde tuli, et oli klubis paki sõbrale laenanud,”närukael, ei andnutki tagasi.” Silmapilkselt meenus Johnyl nende jutuajamine vahetelt enne klubise sisenemist.
„Naised, heh, naised on nagu autod,”seletas Carla järjekordsele seelikule järele vaadates.”Naine peab olema nagu Porsche. Usu mind! Silm peab ikka puhkama ja mis kõige tähtsam teised kadedaks tegema, et sa ikka uhkustada saaksid.”
„Aga mis kasu ilusast autost on, kui ta mootor nõrgaks jääb?”mõtiskles John endamisi.”Aga küllap sina juba tead, sul ju need naised ainult Porsched ongi. Vahetad neid tihedamini kui kinda paari!”karjus Johny üle valju muusika,”ainult, et ise sõidad juba 3 aastat vana Fiatiga.” Carla kadus peale neid sõnu rahvamassi ja pole siiamaani endast märku andnud.
„Juu siis solvus, aga sel juhul ei ole pakk tema käes,” mõtles John, kui külmikust juustu võttis ja taaskord tühja punkti jõllitama jäi. „Üks neist tõmbas nagu korsten”meenus talle, kuidas ta kahe endise klassiõega ületänava kohvikus teed jõi. Natalie ja Sara olid parimad sõbrannad lasteaiast saadik ja Johny sai nendega keskkoolis väga hästi läbi. Ta kohtas neid lõunale minnes ja puhtast viisakusest oli sunnitud veetma nendega igava pärastlõuna.
„Naine peab olema iseseisev” vastas Natalie. Sara vaatas Natalied iroonilise pilguga ja küsisi:”Iseseisev? Jama, peamine, et naisel oleks mees, selleks peab ikka kuum välja nägema.”
„Naisel ei ole vaja meest!” oli Natali ilmselgelt nördinud, et sõbranna nii arvab.
„Kuidas siis ei ole? Ma tahaks vaadata kuidas sa meesteta hakkama saad. John, naisel peab olema mees, naine peab tegema kõik endast tuleneva, et tal mees oleks.”
Natalie nägu oli veninud pikaks, ta jõllitas Sarat: „Aga siis kaotab ta ju igasuguse väärikuse, John, ütle talle.” John oli tüdinenud sõbrannades ja kuulas vaidlust suurema huvita vaid jälgis suurema heameelega vastas lauas olevat lesbi paari.Naised ei lasknud ennast sellest häirida ning vaidlesid hoogsalt edasi. Naistepaar vastas lauast lahkus ning John pöördus tagasi klassiõdede juurde, kes olid selleks hetkeks juba ära leppinud.
„Kõik mis me öelda tahame John, on see et naine ei tohi olla halb,” alustas Sara, kelle eest Natalie lause lõpetas,”ja olema hea.”
„ Suurepärane, aga ma tõesti pean nüüd jooksma,” püüdis John viisakas olla.
„Ei Sara suitsetas naistekaid, ta poleks mult paki ära võtnud.”
John istus aknalaual, näris ükskõikse pilguga maitsetut võileiba ja põrnitses tänavakive.
Kohe pärast lõunat sai ta kokku Mike-iga kellega ta suundus loengule, just seda sama tänavat mööda. „Mis filosoofiline küsimus, vahetad teaduskonda? Milline peab olema naine? Miks sa ültse küsid seda?”
„Uudishimu,”vastas John ükskõikselt.
„Ei noh, naine peab olema iseseisev, tagasihoidlik, enesekindel…”
John vaatas Mike otsa.”Seda sama võib olla ka kõige tavalisem mees. Naine, Mike, mind huvitab naine.”
„Miks nad erinevad peaksitki olema. Tead mis ma sulle ütle Johny, naine peab olema inimene.” Ta vaatas rahuloleva näoga Johny otsa, nähtavasti ise mõlgutades mõtteid arsti teaduskonna vahetamisest filosoofilisele ning ootas kiitust.
Johny oli hämmingus, analüüsis kuuldud, tal polnud aega kiituste jagamiseks. Pettunud Mike kobas taskutes otsides suitsu ning pakkus poest läbi hüpata, et osta ühe.
„Ei Mike ostis paki, ma ju ise laenasin raha talle.” Mike sai võilevast kõhu täis ja põrnitses mõtlikult arvuti ekraani. Msn-i sisenenud Liza äratas Johny mõttekoomast üles. Tal tuli meelde, et käis Liza juures peale loengut ja nähtavasti oli rõdul suitsetades, ka paki sinna jätnud. Ta avas msn akna, et küsida kas Liza on avastanud mõne suitsupaki enda rõdul.
„Kuule..”
„Jah?” vastas Liz.
„Ma tahtsin küsida…milline peab olema naine?”
„Nagu mina!”
„Hämmastav, ta leidis vastuse!” karjus Johny eufooriast. John imestas, kuidas ta sõbranna naljaga võetav egoistlik mõtteviis teda tõeni juhatas.
„Naine peabki olema selline nagu ta ise olla tahab. Ei ole siin sõnaõigust minul, filosoofidel ega kellegil muul.” Iga jägmise Liza postitusega tõi msn kuuldele ebameeldivat heli, kuid John ei pannud seda enam tähele. Ta langes rahulolevalt voodile ning tundis torget seljas. Ta leidis kaotatud suitsupaki enda selja alt.
„Aitäh sulle,” ütles Johny ning viskas paki aknast välja.
Aitäh kõikidele Vestlejatele kelle abil ma jõudsin selle viimase punktini.
Filed under: Lühijutud
iFFer 