Mäele saime peale mitmetunnilist loksumist ühes vanas bussis. Tegelikult ei olnud vanal bussil vigagi, ta suutis meid turvaliselt Kuutsemäele toimetada. Ja ega see bussisõit nii suurt tähtsust omaski kõik olid õhinas ja ootusärevuses eelseisvate laskumiste pärast.
Jõudnud Kuutsemäele jagati meile varustus,mina valisin lumelaua. Pean mainima, et minu jaoks oli see esmakogemus lumelauaga ja üleüldse “suurtelt” mäelt laskumisega. Saanud varustuse pusisin veidi sidemetega ja tõusin julgelt, laste mäelt alla sõitma…Noh muidugi kukkusin,kukkusi isegi mitu korda, lausa mitu sada korda. Ühesõnaga laual püsti ma püsisin, aga mul polnud õrna aimugi mis ma selle lauaga tegema pean. Õigemini teoreetiline osa oli selge – olin ju näinud videosid ja isegi bussisõidu ajal mõtlesin läbi kuidas ma liikuma pean, aga keha ei suutnud mõtteid ellu viia.
Nii ma siis otse paningi, külge ette keeramata,suure kiirusega ja suure kukkumiste arvuga, kuni ema sünkrooni ei pakunud sõita. Ime mis ime, see aitas, nähes enda paarilise kaare mäel jäljendasin nende trajektoori ning külje vahetamine toimis ise enesest.
Sealt see asi arenema hakkas, kukkumised aina vähenesid ja kiirused suurenesid…Ma olin endaga ülimalt rahul. Toitumisest – mind hämmastas, et vaatamata sellel, et majutus ja sõidutarvete hinnakirjad on üsnagi suured siis kõhu saab täis üsnagi normaalse hinna eest.
Päeva jooksuv kasvasid ka sõiduoskused. Kusjuures peab mainima, et isegi tõstukist ülese sõit on tähtis õppetund(minu jaoks vähemasyi), kuna väikesel kiirsel ülese sõites ja võimaliseö ka sellest jubinast tasakaalu hoida õppib keha reageerima sellele kuidas laud liigub kui mõne lumekünka otsa sõidab või vaost vingerdama hakkab.
Ilm oli on ja jääb ettearvamatuks. Otseloomulikult on kõik mäed katetud kunstlumega, mis päeva lõpuks üsnagi vedelat putru meenutas. Päeva alguses oli kerge udu.Kui udu kadunud sadas taevast kerget vihma, aga kihutades mäest alla lendavad kerged vihmapiisad otsekui nõelad vastu nägu.
Suutsin pika päeva jooksul (10.30-20.00) sõita 4 mäel ja kõikidelt mägedelt ka sinikaid korjata. Ja kella kaheksaks oli keha juba nii väsinud – alaselja,jala ja käe lihased alatasa krampi läksid. Ma ei suutnud lõpuks tõstukiga ülesegi sõita, mäest allasõitmisest rääkimata. Ja Murphy seadus kehtib ka Kuutsemäel. Juba kaheksa paiku sooritades ühte enda viimastest sõitudest, rängalt kukkudes, lõhkusin ühe parema jala sideme ära.Nii et lõpp halb kõik halb…
Filed under: Argipäev
iFFer 