Leedo kannatused.

Proua Leedo koputas uksele ja trampis jalaga: „Lase nüüd sisse, kaua ma siin könutan!”
„Salvrätid!” lurises teiselt poolt nutune hääl. „Tõin, tõin kallis, ikka mönuga tõin.”
Ukse taga oli kuulda kohmitsemist, mille järel proua Leedo sisse lasti.
„Tule taevas appi, jälle töinad!”
„Mis mina? Vaata mis nemad teevad,” Leedo jooksis arvuti juurde, pööras ekraani abikaasa poole ning näitas näpuga, „ jälle komenteerivad!”

„Aga sõnavabadus, kuidas sellega siis on?” küsis proua Leedo sälvrätikute pakke avades.
„Mis sõnavabadus? Vaata mind kritiseerivad ju. Avalikult sõimatakse, piinlik lugedagi. Säh mart56 kirjutab – vaata, mis praami magnaat teeb, tahab tagasi vaikivasse ajastusse. Keelab neti komentaarid üldse ära!” luges Leedo soravalt ette ning nuuskas nina.
„Ise sa kaebasid Delfi kohtusse, aasta aega käib juba see näägutamine.”
„Jah kaebasin ja kaeban veel kord, keegi peab ju sellele lõpu tegema. Keegi viljandikert kirjutab, et ma olevat jäätee praamidega ära lõhkunud, no tule taevas appi, kust see viljandi inimene seda nüüd teadma peaks.”

„Et minu silmad seda lugema peavad. Juhanjunn võrdleb mind Staliniga, eestimees hämab sõna vabadusest, asgw kirjutab euroopa inimõigustest, naaskel valetab, et euroopa direktiivi järgi ei vastutagi toimetaja komentaaride eest, kui ta nendest teadlik ei ole ja keegi tehnikajüri räägib interneti praegusest põhisuunast, kus kasutajad loovad sisu.” Leedo põrnitses mõtlikult ekraani. „Küll ma sellele lõpu teen, kes viimasena naerab, naerab paremini.

„Tead mis mina arvan?” küsis proua Leedo järjekordset sälvrätti ulatades. „Et sa ei peagi ju neid komentaare lugem, kui nad sulle ei meeldi.”
„Kuidas ma ei pea? Kuidas ma siis teada saan mida rahvas arvab? Aga miks nad nii sõimama peavad ja anonüümselt ka veel, häbi neil olgu.”
Proua Leedo mõistis, et tema abikaasa võitleb tuule veskiga, lõi käega ning läks minema.

Leedo ei pannud seda enam tähele. Tema nägu venis pikaks kui ta järgmist komentaari luges. „Naine ! Kähku telefon ! Ma pean praamile helistama!”
Proua Leedo tormas tuppa telefon käes. „Mis nüüd siis juhtus?”
Abikaasa käskis proua Leedol lugeda ning osutas järjekordsele komentaarile.
Part24 kirjutas: “Mina nägin ühe SLK laeva tualetis küll kirjalikke kommentaare…, mis mitmeid isikuid väga personaalselt solvasid. Tuleks tõesti kaaluda ka laevaomaniku vastutama panemist. ”
Proua Leedo lõi käed kokku “Tule taevas appi! Küll on õelad inimesed!”
Kuid härra Leedol oli asi kontrolli all. Telefonist kostis juba kapteni hääl: “Jah härra, saab tehtud.”

Filed under: Lühijutud, Vaatenurk

Politsei kaitseks

Millele loodab tavakodanik, kes istub joobe seisundis autorooli, eks ikka sellele, et seekord veab ja politseid pole väljas. Aga millele loodab politseinik, kes promillidega masinat juhib. Kas ei viita see politseiniku kahepalgelisusele, kui teenistusest eemal olevana loodab ta, et tema koleegid enda tööd piisavalt hästi ei tee ning seekord temal õnneks läheb? Muidugi viitab, aga siiski ei lubaks ma endal kahelda Eesti korrakaitse organite kompetentsuses, vaid lähiajal aset leidnud erandlikke juhtumite põhjal.

Minu seisukoha mõistmiseks, peab vaatlema medali teist poolt ja nimelt seda, kui kohusetundlikult tegid oma tööd ülejäänud politseinikud. Teadaolevalt tekib korravalvuritel, võideldes kuritegelikusega, omavahel tihedad suhted, austus üksteise vastu ning omamoodi ühtekokkuhoid. Nimelt aitab politseinik alati ametivenda, kui too on ämbrisse astunud isegi siis, kui ämber üsnagi kriminaalne tundub. Näiteks võib tuua juhtumi hariduse valtkonnast, kus Räpina majandusgümnaasiumi juhtkond ja õpetajad kaitsevad siiani tunnis relvaga pauku teinud õpetajat.

Korravalvurid täitsid oma kohust ning vahistasid joobes sõidukite juhid, kellest üks on pälvinud isegi teenetemärgi presidendilt Kooli juhtkond, lootis aga juhtumi, tulistava õpetajaga, maha vaikida. Muidugi ei pese see asjaolu roolijoodikud süüst puhtaks, kuid tõstab esile liikluspolitseinikute ausat tööd.

Üks inimene korraga.

Eesti liikluskultuur annab tõesõna soovida ning roolijoodikuid on meie väikses riigis küllaltki palju, mõni sõidab isegi kinnisilmi. Mustade lammaste olemasolu ei tohiks veeretada tänapäevase ühiskonna kaela, sest egoistlikuid isikuid kellele nende võim on pähe löönud, on eksisteerinud inimkonna tekkimise algusest. Inimkonna hukka mõistmine mustade lammaste tõttu, kui nende arvukus kogukonnas ei ole märkimisväärne, on õigustamata. Seega ei tasuks ka maha teha kogu korravalvurite gildi, selle pärast, et nende ladvik on tasapisi mädanemas.

Kala hakkab ikka peast mädanema. Võimu parodaksaalne külg on see, et isikud, kes tegelevad seaduste väljatöötlemise ja arendamisega, eiravad seadusi tihedamini, kui need kes seaduse järgimise üle kontrolli peavad. Kala pea mädaneb esimesena, seega kala filee on veel täiesti söödav.

Etalon ühiskonnas peaksid kodanikud pidama seadustest kinni, mitte hirmufaktorist tingituna, vaid haritusest ja loomulikust inteligentsist, mõistes mis on halb ja mis on hea. Selle omaduse puudumises on süüdi puudulik hariduse süsteem ja kasvatus meetodid. Politsei ei peaks tegelema kodanike kasvatamisega, vaid kontrollima seaduste järgimist ja karistama neid, kes seadusi mingil põhjusel eiravad.

Müts maha politseinikute ees, kes vahistasid isiku, kes asus neist võimuredelil mõni aste kõrgemal. Ning rõõm on tõdeda, et oleme välja kasvanud „nõuka” aja kommetest, mil inimeste võrdsus seaduste ees sõltus partei piletist ja nende positsioonist ühiskonnas.

Filed under: Vaatenurk

A. Kivirähk “Mees, kes teadis ussisõnu” retsensioon

„Me elasime erinevates maailmades nagu kaks tigu, kes ei pääse teineteise kodadesse pilku heitma.”A.Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu”

Andrus Kivirähk on nüüdisaja üks silmapaistvamaid Eesti kirjanike. Tallinnas üleskasvanud ja Tartu Ülikoolis ajakirjanduse teaduskonna lõpetanud Kivirähk on tunnustatud kirjanik. Ta on avaldanud üle 20 raamatu, millest kuulsamateks on saanud „Rehepapp” ja „Mees, kes teadis ussi sõnu”, mis mõlemad ka siiamaani raamatu müügiedetabelite tipus püsivad. Lavalaudadele on jõudnud paljud Kivirähi etendused, mis on publikult sooja vastuvõtu pälvinud, nende seas „Voldemart” ja „Sürrialistid”. Lisaks on Kivirähi sule alt võrsunud ja populaarsuse saavutanud nii mitmegi telesaate stsenaariumid nagu „Wremja” ja „Sipelga 13” ning „Leiutajate küla Lotte”. Vabal ajal kirjutab ta Eesti Päevalehte arvamuslugusid ja teeb teisipäeviti „Rahva oma kaitse” nimelist saadet Raadio 2-es, kus ta arutab Mart Juurega läinud nädala sündmusi.

Andrus Kivirähi viimane romaan „Mees, kes teadis ussisõnu” kirjeldab peategelase Leemeti, kes on sündinud enda generatsiooni uueks ja viimaseks lüliks, elulugu. Leemet on alati viimane, kes midagi teeb või näeb, olgu selleks põhja-konna nägemine või oskus.mõista uusikeelt. Leemet on sunnitud jälgima, kuidas inimesed valivad iidsete kommete asemel uue elustiili .
“Kuuled, Rõks! Miks just sina pead olema selline lepaleht, mis lendab sinna, kuhu tuul puhub? Las see suur maailm teeb mis tahes lollusi, pead siis sina kohe kõike omal nahal järele katsuma!” , vahetavad metsa küla vastu, hiie kiriku vastu „Sulle on lihtsalt kloostris selgeks õpetatud üks moodne muinasjutt, aga muinasjutte on maailmas palju. Mõned unustatakse, nende asemel mõeldakse välja uued….” , põdra lihale eelistavad nad nüüd putru ja leiba ja ussi keele õppimiseks on nende keeled pudru ja leivaga ära rikutud. Leemet jääb viimaseks mohikaanlaseks, kuid see ei taga talle poolehoidu ka metsas, kuna sealsed meelest nõrkuvad ja vananevad raugad suhtuvad umbusklikult ka metsa jäänud noortesse. Leemet jääbki kahe tuleristse vahele ja ainuke koht, kus ta end turvaliselt tunneb on ussi pesa. Leemeti parim sõber reedab teda ja kolib koos enda perega külla, kus unustab ussisõnad. Kahevahel hõljuv Leemet peab tegema otsuse, kuhu leeri ta kuulub. Leemet proovib samuti metsast põgeneda, kuid pöördub hiljem tagasi. Mõlemas pooles pettunud peategelane alustab võitlust uute uskumuste vastu samas keeldumas tunnistamast vanu tavasid. Ta tapab tuhandeid küla elanikke ja oma igivana vanaisa. Põletab maha hiie ning raiub tükkideks hiie targa, kui see Leemeti armasama tapab. Võitlus uute maailma tavade vastu toob Leemetile raskeid kannatusi, ta kaotab enda perekonna, armastatu, sõbra ja näeb pealt keele välja suremist, olles selle viimane kõneleja. Pole ime, et minusugused ujedad olevused välja surid. ”Me olime veel varjud, mis enne päikeseloojangut korraks pikaks venivad, et seejärel lõplikult kaduda. Mina olengi kadunud. Keegi ei tea et ma veel elan”

„Mees, kes teadis ussisõnu” on pälvinud Vilde ja Virumaa kirjanduspreemiad, raamatukaupluse Apollo kodulehekülje külastajad hääletasid just selle raamatu möödunud aasta parimaks. „Mees, kes teadis ussisõnu” on vankumatult püsinud suuremate raamatukaupluste edetabelite tipus, kusjuures esikolmikus on figureerinud ka Kivirähki varasem raamat „Rehepapp”. Raamat on tõlgitud ka Mari keelde ning märkimisväärne on seegi, et raamatu väljaandja on Eesti Keele Sihtasutus. Kirjanik ise on jäänud vaatamata preemiatele ja üleüldisele tunnustusele tagasihoidlikuks ja raamatu väljaandmise perioodil antud intervjuudes rõhutas korduvalt, et nüüdsest keskendub rohkem näidendite kirjutamisele. Kuid kahtlemata on Kivirähki viimasest romaanist saanud tema tuntuim raamat „Rehepapi” kõrval.

A.Kivirähki enamasti satiirilised raamatud, „Vargamäe noored ja vanad”, „Jutud”, „Ivan Orava mälestused” ja „Rehepapp” kui ka tõsisemad teoseid nagu „Liblikas” ja „Mees, kes teadis ussisõnu” on alati pakunud lugemisrõõmu. Vaatamata mõnikord liialdatud irooniale, jutustavad need raamatud asjadest väga tõetruult ja Kivirähki vaatepunkt tundub ülimalt objektiivne. „Ussisõnade” romaani iga mõte ja tabav ütlus sidus mind peategelasega aina tugevamini. Raamatu sündmustes ja tegevuses võis tõmmata paraleele tänapäevaga ja lähiajalooga, mis väärtustas raamatut veelgi. Leemeti lugu on ülimalt traagiline, mida veidi leevendab raamatus leiduv huumori soon, Leemet on määratud hukule, tema reformid on jäänud hiljaks, tema pingutused ei läinud enam kellelegi korda, sest kõik olid surnud. Raamat jättis väga sügava mulje, muutes minu maailmavaadet „Usside keeles kõneldes – ma polnud veel vahetanud nahka, mida ma hiljem elu jooksul mitu korda tegin, pugedes aina karedamasse kesta, kuni vaid vähesed tundmused suutsid sellest läbi tungida. Praegu vist ei suuda enam miski. Ma kannan kivist kasukat” ja kuidas võinukski minna teisiti, kui enda lapse, sõbra, naise kaotanud mees leidis oma rahva päästja – kuid kedagi polnud enam päästa.
Kas meie kaunis esivanemate keel pole samuti määratud hääbumisele, kui me kõik meretagust kummardame ning võõrsõnu liiga kergelt kohe omaks võtame? Kas eesti rahvas pole kaotamas midagi kõige kallimat ja lähedasemat, kui oma esivanemate tavad ning kombed unustab? Kui kaugel on see aeg, kus ei suudeta enam miskit ega keskit ? Kas kanname kivist kasukat või annab veel midagi ja kedagi päästa ?

Filed under: Lugemist, ussisõnad iffer kivirähk raamat retsensioon

Rahva teenri palk.

„Sest rahvas on meie tööandja ja kõrgeim võim.”

Eesti kodanikud on tõusnud tagajalgadele, justkui sipelgad ja viibutavad enda tundlaid riigikogulaste suunas, keda enamasti sipelga tegemised suurt ei huvitagi. Ja miks peakski? Riigikogulastel on käed ja jalad tööd täis, kuidagi peab ju palka kulutama.Ja tööd on juurde tulemas, sest palk kasvab riigikogulastel tänavu veelgi suuremaks – riigikogul on rasked ajad tulemas.

Ligikaudu kuuskümmend kolm tuhat (koos hüvitistega) Eesti krooni kuus on muljetavaldav summa. Sellise summa mõistliku kulutamisega tavaline eestlane hakkama ei saakski. Tegelikult keskmine eestlane saab sellisest summast ühes kuus vaid ühe neljandiku. Rahvasaadiku trastiline palgatõus on tingitud Eesti majanduse jõulisest õide puhkemisest.

Tavalise külakooli algklasside õpetaja Pille ja teiste kodanike palk on tõusnud ja loodetavasti tõuseb ka tulevikus, mis kergitab ka otseloomulikult Eesti keskmist palka. Õpetaja Pille, kelle palk tõenäoliselt Eesti keskmisenigi ei küündi on omandanud vähemalt kõrghariduse TPÜ-s. Mõned riigikogu liikmed on keskkooli haridusega. Ajalugu teab näiteid, kui mõni saadik ei oskanud eesti keeltki aga palka sai.

Kunstnik Raivo järvi on tähelaeva saates tunnistanud, et suundus poliitikase raha pärast. Eks ta tegelikult tõhus äri ole. Rahvasaadikul ei ole kaheteiskümne tunnilisi vahetusi ja ka tööpäevade koguarv ulatub ligikaudu sajani. Kui vaadata ETV-s argipäeviti eetris olevaid infotunde, kus halvimal päeval riigikogu kooseisust kolmandik kohav viibib, võib tekkida tunne, et rahvasaadikud tööd ei teegi. Kuid esmamulje on petlik. Töö toompea lossis keeb täiel rinnal, poliitikud siblivad kobinetist kabineti, tormavad paaniliselt koridoris ja peavad tuliseid vaidlusi kohvikus, järjekorras seistes.

Kohvikud ja üleüldse toitlustamis asutused on poliitiku seas ülimad populaarsed. Just seal leiavad aset legendaarset valijatega kohtumised, kus söögi ja joogi kõrvalt arutatakse poliitilisi probleeme. Maksumaksja rahaga maiusroogade valimisel muidugi ei koonerdata. Samuti nagu ka mõne luksusauto ostmisel. Kui mitmel õpetajal on olemas kollane luksuslik hummeri sõiduauto?

Muidugi on igal saadikul ka suuremad kohustused võrreldes Pillega. Näiteks kohustus hoida riiki edasise arengu suunas ja töötada eesti rahva heolu nimel. Kuidas rahvasaadikud reageerivad protestilainele, mis nende palgatõusust tingitud, näeme lähitulevikus. Näeme kui palju hoolivad meie isandad demokraatiast.

Filed under: Vaatenurk