Millele loodab tavakodanik, kes istub joobe seisundis autorooli, eks ikka sellele, et seekord veab ja politseid pole väljas. Aga millele loodab politseinik, kes promillidega masinat juhib. Kas ei viita see politseiniku kahepalgelisusele, kui teenistusest eemal olevana loodab ta, et tema koleegid enda tööd piisavalt hästi ei tee ning seekord temal õnneks läheb? Muidugi viitab, aga siiski ei lubaks ma endal kahelda Eesti korrakaitse organite kompetentsuses, vaid lähiajal aset leidnud erandlikke juhtumite põhjal.
Minu seisukoha mõistmiseks, peab vaatlema medali teist poolt ja nimelt seda, kui kohusetundlikult tegid oma tööd ülejäänud politseinikud. Teadaolevalt tekib korravalvuritel, võideldes kuritegelikusega, omavahel tihedad suhted, austus üksteise vastu ning omamoodi ühtekokkuhoid. Nimelt aitab politseinik alati ametivenda, kui too on ämbrisse astunud isegi siis, kui ämber üsnagi kriminaalne tundub. Näiteks võib tuua juhtumi hariduse valtkonnast, kus Räpina majandusgümnaasiumi juhtkond ja õpetajad kaitsevad siiani tunnis relvaga pauku teinud õpetajat.
Korravalvurid täitsid oma kohust ning vahistasid joobes sõidukite juhid, kellest üks on pälvinud isegi teenetemärgi presidendilt Kooli juhtkond, lootis aga juhtumi, tulistava õpetajaga, maha vaikida. Muidugi ei pese see asjaolu roolijoodikud süüst puhtaks, kuid tõstab esile liikluspolitseinikute ausat tööd.
Üks inimene korraga.
Eesti liikluskultuur annab tõesõna soovida ning roolijoodikuid on meie väikses riigis küllaltki palju, mõni sõidab isegi kinnisilmi. Mustade lammaste olemasolu ei tohiks veeretada tänapäevase ühiskonna kaela, sest egoistlikuid isikuid kellele nende võim on pähe löönud, on eksisteerinud inimkonna tekkimise algusest. Inimkonna hukka mõistmine mustade lammaste tõttu, kui nende arvukus kogukonnas ei ole märkimisväärne, on õigustamata. Seega ei tasuks ka maha teha kogu korravalvurite gildi, selle pärast, et nende ladvik on tasapisi mädanemas.
Kala hakkab ikka peast mädanema. Võimu parodaksaalne külg on see, et isikud, kes tegelevad seaduste väljatöötlemise ja arendamisega, eiravad seadusi tihedamini, kui need kes seaduse järgimise üle kontrolli peavad. Kala pea mädaneb esimesena, seega kala filee on veel täiesti söödav.
Etalon ühiskonnas peaksid kodanikud pidama seadustest kinni, mitte hirmufaktorist tingituna, vaid haritusest ja loomulikust inteligentsist, mõistes mis on halb ja mis on hea. Selle omaduse puudumises on süüdi puudulik hariduse süsteem ja kasvatus meetodid. Politsei ei peaks tegelema kodanike kasvatamisega, vaid kontrollima seaduste järgimist ja karistama neid, kes seadusi mingil põhjusel eiravad.
Müts maha politseinikute ees, kes vahistasid isiku, kes asus neist võimuredelil mõni aste kõrgemal. Ning rõõm on tõdeda, et oleme välja kasvanud „nõuka” aja kommetest, mil inimeste võrdsus seaduste ees sõltus partei piletist ja nende positsioonist ühiskonnas.
Filed under: Vaatenurk
iFFer 