Kes on Magnus?Kus on Magnus?

Kes on Magnus? Mis on Magnus? Magnus on Eestis valminud mängufilm. Mängufilm mis oma ühe aastase elu jooksul on pälvinud auhindu ja kiitusi nii euroopas, kui ka mujal maailmas. Küll, pole Magnus saanud väärikat tunnustust enda sünnimaalt, Eestist. Ja kuidas saaksimegi me kritiseerida või kiita heaks filmi, mida Eeestis nähtavasti veel pika aega nähagi ei saa.

Magnus on pälvinud Tšehhi filmifestivali peaauhinna, noppinud saksamaal goEast filmifestivali raames kaks preemiat ning osalenud Cannes. Sügisballi kõrval on see vaidlemata lähis aastate üks auhinnatumaid Eesti filme. Kuid Harju maakohus on seadnud keelu filmi näitamiseks nii Eestis, kui ka mujal maailmas.

Keegi salapärane isik, on kaebanud Kõusaare kohtusse, kuna leidis, et Magnus avalikustab tema isikliku elu. Huvitav pretsident, sest filmi lõpus on kirjas, et filmi tegelaskujud ja sündmused on fiktiivsed ning igasugune sarnasus reaalsete inimestega, olgu nad elus või surnud, on täiesti juhuslik, mis peaks välistama igasuguse võimaluse isikutel ennast selle looga siduda.

Kirjanikud võtavad enda teoste kirjutamisel ainet argielust, sest see on aktuaalne, huvitav, ning tõetruu. Kuid sündmuste elustamiseks ja ilmekaks muutmiseks lisavad kirjanikud väljamõeldud tegelasi ja sündmusi, vastasel juhul oleks meil lugemiseks ja vaatamiseks vaid “sõrmuste isandate lood” ja tulnukate seiklused. Nähtavasti põhineb ka Magnus tõestisündinud lugudel, kuid need on omavahel kokku põimitud ning juurde on lisatud suur tilk kirjaniku fantaasiat. Kuidas saab väljamõeldis avalikustada kellegi eraelu?

Titaniku nimeline linateos põhineb samuti asetleidnud tragöödial ning uppunud laev Titanic lebab siiani Atlandi ookeani sügavustest, kuid kas me tõesti arvame, et keegi naisterahvas ronis laeva nina otsa ja seisis seal käed laiali?

Küll on etteheidetud, et Magnuse isa mängib filmis mitte näitleja, vaid inimene kelle poeg on tõesti sooritanud enesetapu. Kuid filmikunsti debütant, Kadri Kõusaar on Mart Laiska just nimelt tema emotsinaalse baasi pärast, mis võimaldas tal enda rolli suurepärast mängida. Ja mängiski.

Juba üle aasta pikaks veninud kohtuprotsessil on lisaks veel üks jaburus. Nimelt kaebati kohtusse Kõusaar, kellele ka filmi levitamise keeld pandi. Kuid filmi levitajaks, ei olnud Kõusaar. Levi ja müügiõigused kuulusid hoopiski kolmandatele isikutele. Seega Kõusaarelt võeti ära see, mida tal tegelikult ei olegi. Just see müstiline eksitus võimaldaski 1200 vaatajal vaadata Magnust Tallinna filmipäevade raames.

Kohtu piirangud takistasid filmi näitamist Riias ning on hirmutanud kinoteatreid terves maailmas. Minu arvates takistab selline mõtlematu Harju kohtu tegutsemine Eesti filmi arengut, mis peale taasiseseisvumist on lõpuks tuult tiibadesse saanud.

Üleüldises käras ja segaduses on kaduma läinud ja paljudel veel isegi nägemata jäänud sügava teose põhiidee. Kurb lugu jutustab noorest Magnusest, kes mängides surmaga ohtlikut mängu ükskord kaotab ja otsustab lõpuks enesetapu sooritada. Eesti on noorte suitsiidi sooritajate arvult Euroopas kolmas, seega on see film ülitähtis. Ning selle filmi sihtgrupiks võib lugeda meid kõiki.

Kuid kahtlaste otsustega ja tegevusega takistab Harju maakohus filmi levikut veel mõneks aastaks või mine tea igavesekski. Ja jääbki paljudel häbiväärselt kauaks või igaveseks teadmata, et kes või mis on Magnus.

Filed under: Vaatenurk

Õhtupoolik kolmandal kail.

„Ma mõtlen vähem!” Fredy ohkas, lõdvestas lipsusõlme, rüüpas heledat õlu ning viskus betoonile pikali. Meretuul sasis kergelt tema juukseid ning tasapisi loojuv päike meenutas läinud päeva. Ta istus vana, mahajäetud sadama kolmandal kail, jalad üle ääre ning loopis merre väikeseid betooni killukesi. Ootamata enda vestlus kaaslase vastust, jätkas Fredy: „Tunnen, et ühiskond tõukab mind selleni. Ma ei pea mõtlema, et olla sotsiaalselt edukas. Lollus läheb peale.”

„Kas edukus ei meeldi sulle?”

„Ei teagi.” Fredy võttis veel ühe sõõmu, kallas natuke maha ja vaatas mis mustriga õlle laiali valgub. „Mõista, ma ei tee seda teadlikult, kuigi suudan tagajärgi hinnata. See lihtsalt toimib. Varem ma jälgisin maailma, analüüsisin, ma olin palju, palju kinnisem.”

„Kumb parem on?”

„Kurat seda teab. Ma tunnen, et oleks justkui väga hea omaduse kaotanud. Praegu, vaadates bussipeatuses vanamemme ei mõtle ma, kust ta selle helesinise toidukoti ostis ja kes temaga poes käis. Ma kaotan kujutlusvõime.”

„Miks sa ei muuda ennast?”

Fredy võpatas taaskord, kui peale helisevalt kõlanud küsimust, läbis teda külma õhu hoovus. Ta kogus end, vaatas kõrvale lootes kedagitki näha. „Ma ei saa ju. Ma muutun kinniseks ning kaotan kõik. Ma ohverdasin sõpradele kooli, hobi, nüüd ka arutlusvõime. Mõistad? Ma polnud ennem küll õnnetu, kuid ega ma õnnelikgi polnud.”

„Ja praegu?”

„Taas kumbagi.”

„Ja edasi?”

„Koju lähen!”

„Ma mõtlen üldiselt.”

Fredy muigas. Hammustas enda alumist huult ning põrnitses enda käsi. Külmad hoovused muutusid aina tihedamaks. Ta viivitas tahtlikult vastusega, otsides mingitki ettekäänet vastamata jätmiseks, kuid mõlemad vestlejad teadsid vastust.

„Ma ei tea.”

„Otsusta ükskord ära, kes ja mis sa oled.Täites teiste soove on raske säilitada enda algupärast mina. Muidugi võib teine mina olla esimesest paremgi. Kontrolli ennast, sa oled ise enda sepp. Ja õlle, ära sa sellega nüüd liiale mine!”

Fredy noogutas. Tema keha kiirgas väsimust, kulunud punane pintsak lopendas endiselt tuule käes. „Aitäh”

„Sorry, aga ma pean minema, eks varsti jälle näeme.”

„Aitähh vennas, näeme.” Fredy tundis värises viimast korda külmast. Vaatas veel kord pilvede poole ja nägi vaid väikest valguse sähvatust. Ta lükkas pudeli ümber, sellest nirises tasakesi õllet, selle muusika saatel lahkus Fredy kolmandalt kailt.

Filed under: Lühijutud

Õpetajatest.

Õpetajad on meie elus väga tähtsad. Õpetaja on eeskuju, etalon, kelle käitumist, olgu see hea või halb, järgida püüame, tehes seda sihilikult või alateadvuses. Esimene õpetaja on eriti vastutus rikas kohustus. Tema ehitab vundamendi, millele kõik meie järgmised õpetajad suurejoonelist hariduse maja ehitavada püüavad. Hea pedagoog õpetab võsukestele kirjutamise ja lugemise kõrvalt ka sallivust, kannatust, viisakust ja teisi hea käitumise elemente. Kuid inimesi on erinevaid.

Õpetajaidki on erinevaid, mõni parem, mõni halvem. Koolivägivald, ei esineva mitte ainult õpilaste vahelistest suhetes. Ka õpetajad kiusavad endast väiksemaid, kisendavad nende peale, sõimavad või mine hullu, mõni kasutab väikeste õpilaste veenmiseks jõudu. Vähe sellest, üks õpetaja tõi klassiruumi tulirelva ning tegi kõige lõpuks veidi paukugi . Teine samas kakles purjuspäi õpilasega, kes samuti joobes oli.

Ka minul on omajagu mälestusi õpetajatest, kes ühel või teisel viisil ebaadekvaatselt käitunud on. Üks mu endine klassikaaslane, mängis kooli koridoris kaaslastega kaarte. Mu klassikaaslased ei näinud kaardimängus midagi amoraalset, nende eetilised põhiväärtused ei tauninud kaartide mängimist õppeasutuses. Üks algklasside õpetaja oli, aga kaardi mängust hoopiski teisel arvamusel, kohale vuhisenud õpetaja tõstis valju kisa ning viskas kaardid mööda põrandat laiali.

Noortele gümnasistidele valmistas kogu situatsioon tohutult suurt üllatust. Nad ei pidanud ennast loomadeks, kelle karistuse meetodiks on löök jalaga tagumikku. Nad ei mõistnud, miks algklasside õpetaja rääkimise asemel, brutaalselt nende vara rikkus. Õpilased said selle eest avaliku noomituse, et nad koolis kaarte mängisid ja kõige tipuks julgesid ka õpetajaga vaielda.

Kõige kurvem on selle juhtumi juures see, et õpilastele ei seletatutki ära miks koolis kaartide mäng keelatud on. Rääkimise, diskuteerimise ja seletamise asemel, valisid pedagoogid karjumise ja jõu. Peab küll tõdema, et vaatamata valele meetodile saavutas õpetajad soovitud tulemuse. Õpilased ei mänginud enam kaarte, kuid mitte pelgalt sellest, et kaardi mäng koolis keelatud oli, vaid kartusest, et nurga taga tige õpetaja tuleb ja taaskord uriseme hakkab. Siin lõhnab küll vägivalla järele?

Tahes tahtmata tekib küsimus, kas õpetaja, kes rääkimise asemel, teisi, meie ühiskonnas siiski taunitavaid käitumis viise kasutab, on kompetentne õpetama esimese klassi jutse? Kas karjuv ja jõudu kasutav õpetaja, on hea õpetaja? Kogu kaardi tralli jälginud väikesed õpilased panid õpetaja käitumisest nii mõndagi kõrva taha. Kardetavastit jääb selline käitumine nende jaoks adekvaatseks ja nad võtavad selle omaks.

Hiljuti nägin internetis videot, kus ühe kooli õpetaja õpilast mööda koridori tirib. Venitades tema riideid ja kisades, ei saa õpetaja ikka õpilasest jagu ning tänu appi tõttanud klassikaaslastele pääseb poiss õpetaja rüpest. Ma ei tea mis oli pedagoogi sellise käitumise ajendiks ja kas ongi sellel vahet? Kas sellisel käitumisel võib olla vabandus?

Aga miks õpetajad käituvad nii? Vesteldes õpetajatega olen korduvalt kuulnud süüdistust, et õpilased karjuvad, kaklevad ja on muidu sõnakuulmatud olevused kuni nende peale häält ei tõsteta. Seega õpetajad langevad õpilastega ühele tasemele, mille tagajärjel kaob igasugune positiivne eeskuju lapse jaoks. Õpilane karjub, õpetaja karjub, õpetaja sõimab, õpilane sõimab vastu, kumbki ei täida enda kohustusi hästi. Õpilasega ühele astmele langemise asemel, peab hea õpetaja last enda tasemele upitama.

Etv saates Meie, hiljuti esinenud õpetaja ütles, võrreldes suurt ja väikest kooli, et suures koolis ei olnud ta sunnitud süvenema igase õpilasse eraldi. Mul on siiralt kahju igast õpilasest, kes on õppinud selle pedagoogi käe all, sest see õpetaja polnud sunnitud tegema enda tööd hästi. Keda selles süüdistada, kas direktsiooni, õpilasi, ministeeriumit või hoopis õpetajat? Eks see sõltub juhtumist ja ärgem unustagem, et õpetajaid, koole ja õpilasi on erinevaid.

Õpetajate kompetentsust tema ülesanete täitmisel me hinnata ei saa, tema õpetamise edukustki saame hinnata vaid õpilaste hinnete läbi, kuid see pole eriti täpne taustsüsteem tehtud töö ja üle üldiselt õpetaja kvaliteedi hindamiseks.

Miks siiski lapsed lõugavad? Jooksevad mööda koridore ja tümitavad üksteist? Lapsed on enda õpetajate kolmekordse suurendusega peegelpildid. Nende õpetajad karjuvad nende peale algklassist alates, tõestavad, et teise inimese mõjutamise ainsaks viisik on karjumine. Sedeasi õpilane toimibki, sest karjumine tõepoolest mõjub ning teda pandakse tähele. Ja jääbki karjuma, sest õpetaja on nende eeskuju.

Filed under: Vaatenurk

iFFeri sai aastaseks – blogi esimene sünnipäev.

Fanfaarid tümitavad ja trummid pasundavad -mu blogi on suutnud olla nii palju edukas kui ka minule huvi pakkuv tegevus, et olen suutnud tegeleda sellega aasta aega. Teisel aprillil 2007 tegin enda esimese postituse, kus avaldasin lootust, et projekt Iffer tuleb pikaajaline. Nii juhtuski, suutsin Ifferit (vabandage, et endast 3 pöördes kõnelen) hoida elus terve aasta, läbi viia nii mõnigi uuendus kuur, lisada uusi rubriike jne.

Blog on muidugi algupärasest suunast nihkunud, nagu ka mina ise. Peamiselt “plimast plämast” kirjutav blog muutus, ühiskondlikke pahesid analüüsiv ajaweebiks, kus postituste seas leiab ka muusikakogu, referatiivset lugemist, linke, sporti ja muud huvitavat.

Külastuvus ei ole minu blogil olnud teab kui suur, kuid viimase poole aasta statistika on tõusu trendis ning praeguseks( kell: 0:11.toim) on minu blogi külastanud 7,551 inimest. Tõsi, minu lugejaskond pole olnud väga suur, kuid rõõmustan südamest, et mul see, väikenegi punt olemas on ning tervitan teid kõiki, minu austatud lugejad.

Tulevik on helge. Ma loodan, et suudan blogi maailmaga sammu pidada veel mitu toredat aastat. Ajanappus on muidugi meie kõikide suurim vaenlane, millega võitluses nii mõnigi kirjutis sündimata jääb. Töötan uue rubriigi kallal, lähi tuleviku peamiseks eesmärgiks on muidugi selle valmimine ja täiustamine.

Ma ei teinud enda blogile suurt kingitust. Soovin talle õnne intiimses, perekondlikus õhkkonnas – siin samas. Tahan tänada blogi, selle eest, et ta mu kirjutisi kannatas avaldada. Tänu blogile jõudsin mõne ajalehe veergudeni, ning kavatsen ka tulevikus sinna kritseldada. Ühesõnaga aitäh iFFer ning jõudu sulle.

TARVIS!

Filed under: Iffer, Uudised