Õpetajatest.

Õpetajad on meie elus väga tähtsad. Õpetaja on eeskuju, etalon, kelle käitumist, olgu see hea või halb, järgida püüame, tehes seda sihilikult või alateadvuses. Esimene õpetaja on eriti vastutus rikas kohustus. Tema ehitab vundamendi, millele kõik meie järgmised õpetajad suurejoonelist hariduse maja ehitavada püüavad. Hea pedagoog õpetab võsukestele kirjutamise ja lugemise kõrvalt ka sallivust, kannatust, viisakust ja teisi hea käitumise elemente. Kuid inimesi on erinevaid.

Õpetajaidki on erinevaid, mõni parem, mõni halvem. Koolivägivald, ei esineva mitte ainult õpilaste vahelistest suhetes. Ka õpetajad kiusavad endast väiksemaid, kisendavad nende peale, sõimavad või mine hullu, mõni kasutab väikeste õpilaste veenmiseks jõudu. Vähe sellest, üks õpetaja tõi klassiruumi tulirelva ning tegi kõige lõpuks veidi paukugi . Teine samas kakles purjuspäi õpilasega, kes samuti joobes oli.

Ka minul on omajagu mälestusi õpetajatest, kes ühel või teisel viisil ebaadekvaatselt käitunud on. Üks mu endine klassikaaslane, mängis kooli koridoris kaaslastega kaarte. Mu klassikaaslased ei näinud kaardimängus midagi amoraalset, nende eetilised põhiväärtused ei tauninud kaartide mängimist õppeasutuses. Üks algklasside õpetaja oli, aga kaardi mängust hoopiski teisel arvamusel, kohale vuhisenud õpetaja tõstis valju kisa ning viskas kaardid mööda põrandat laiali.

Noortele gümnasistidele valmistas kogu situatsioon tohutult suurt üllatust. Nad ei pidanud ennast loomadeks, kelle karistuse meetodiks on löök jalaga tagumikku. Nad ei mõistnud, miks algklasside õpetaja rääkimise asemel, brutaalselt nende vara rikkus. Õpilased said selle eest avaliku noomituse, et nad koolis kaarte mängisid ja kõige tipuks julgesid ka õpetajaga vaielda.

Kõige kurvem on selle juhtumi juures see, et õpilastele ei seletatutki ära miks koolis kaartide mäng keelatud on. Rääkimise, diskuteerimise ja seletamise asemel, valisid pedagoogid karjumise ja jõu. Peab küll tõdema, et vaatamata valele meetodile saavutas õpetajad soovitud tulemuse. Õpilased ei mänginud enam kaarte, kuid mitte pelgalt sellest, et kaardi mäng koolis keelatud oli, vaid kartusest, et nurga taga tige õpetaja tuleb ja taaskord uriseme hakkab. Siin lõhnab küll vägivalla järele?

Tahes tahtmata tekib küsimus, kas õpetaja, kes rääkimise asemel, teisi, meie ühiskonnas siiski taunitavaid käitumis viise kasutab, on kompetentne õpetama esimese klassi jutse? Kas karjuv ja jõudu kasutav õpetaja, on hea õpetaja? Kogu kaardi tralli jälginud väikesed õpilased panid õpetaja käitumisest nii mõndagi kõrva taha. Kardetavastit jääb selline käitumine nende jaoks adekvaatseks ja nad võtavad selle omaks.

Hiljuti nägin internetis videot, kus ühe kooli õpetaja õpilast mööda koridori tirib. Venitades tema riideid ja kisades, ei saa õpetaja ikka õpilasest jagu ning tänu appi tõttanud klassikaaslastele pääseb poiss õpetaja rüpest. Ma ei tea mis oli pedagoogi sellise käitumise ajendiks ja kas ongi sellel vahet? Kas sellisel käitumisel võib olla vabandus?

Aga miks õpetajad käituvad nii? Vesteldes õpetajatega olen korduvalt kuulnud süüdistust, et õpilased karjuvad, kaklevad ja on muidu sõnakuulmatud olevused kuni nende peale häält ei tõsteta. Seega õpetajad langevad õpilastega ühele tasemele, mille tagajärjel kaob igasugune positiivne eeskuju lapse jaoks. Õpilane karjub, õpetaja karjub, õpetaja sõimab, õpilane sõimab vastu, kumbki ei täida enda kohustusi hästi. Õpilasega ühele astmele langemise asemel, peab hea õpetaja last enda tasemele upitama.

Etv saates Meie, hiljuti esinenud õpetaja ütles, võrreldes suurt ja väikest kooli, et suures koolis ei olnud ta sunnitud süvenema igase õpilasse eraldi. Mul on siiralt kahju igast õpilasest, kes on õppinud selle pedagoogi käe all, sest see õpetaja polnud sunnitud tegema enda tööd hästi. Keda selles süüdistada, kas direktsiooni, õpilasi, ministeeriumit või hoopis õpetajat? Eks see sõltub juhtumist ja ärgem unustagem, et õpetajaid, koole ja õpilasi on erinevaid.

Õpetajate kompetentsust tema ülesanete täitmisel me hinnata ei saa, tema õpetamise edukustki saame hinnata vaid õpilaste hinnete läbi, kuid see pole eriti täpne taustsüsteem tehtud töö ja üle üldiselt õpetaja kvaliteedi hindamiseks.

Miks siiski lapsed lõugavad? Jooksevad mööda koridore ja tümitavad üksteist? Lapsed on enda õpetajate kolmekordse suurendusega peegelpildid. Nende õpetajad karjuvad nende peale algklassist alates, tõestavad, et teise inimese mõjutamise ainsaks viisik on karjumine. Sedeasi õpilane toimibki, sest karjumine tõepoolest mõjub ning teda pandakse tähele. Ja jääbki karjuma, sest õpetaja on nende eeskuju.

Filed under: Vaatenurk