Õhtupoolik kolmandal kail.

„Ma mõtlen vähem!” Fredy ohkas, lõdvestas lipsusõlme, rüüpas heledat õlu ning viskus betoonile pikali. Meretuul sasis kergelt tema juukseid ning tasapisi loojuv päike meenutas läinud päeva. Ta istus vana, mahajäetud sadama kolmandal kail, jalad üle ääre ning loopis merre väikeseid betooni killukesi. Ootamata enda vestlus kaaslase vastust, jätkas Fredy: „Tunnen, et ühiskond tõukab mind selleni. Ma ei pea mõtlema, et olla sotsiaalselt edukas. Lollus läheb peale.”

„Kas edukus ei meeldi sulle?”

„Ei teagi.” Fredy võttis veel ühe sõõmu, kallas natuke maha ja vaatas mis mustriga õlle laiali valgub. „Mõista, ma ei tee seda teadlikult, kuigi suudan tagajärgi hinnata. See lihtsalt toimib. Varem ma jälgisin maailma, analüüsisin, ma olin palju, palju kinnisem.”

„Kumb parem on?”

„Kurat seda teab. Ma tunnen, et oleks justkui väga hea omaduse kaotanud. Praegu, vaadates bussipeatuses vanamemme ei mõtle ma, kust ta selle helesinise toidukoti ostis ja kes temaga poes käis. Ma kaotan kujutlusvõime.”

„Miks sa ei muuda ennast?”

Fredy võpatas taaskord, kui peale helisevalt kõlanud küsimust, läbis teda külma õhu hoovus. Ta kogus end, vaatas kõrvale lootes kedagitki näha. „Ma ei saa ju. Ma muutun kinniseks ning kaotan kõik. Ma ohverdasin sõpradele kooli, hobi, nüüd ka arutlusvõime. Mõistad? Ma polnud ennem küll õnnetu, kuid ega ma õnnelikgi polnud.”

„Ja praegu?”

„Taas kumbagi.”

„Ja edasi?”

„Koju lähen!”

„Ma mõtlen üldiselt.”

Fredy muigas. Hammustas enda alumist huult ning põrnitses enda käsi. Külmad hoovused muutusid aina tihedamaks. Ta viivitas tahtlikult vastusega, otsides mingitki ettekäänet vastamata jätmiseks, kuid mõlemad vestlejad teadsid vastust.

„Ma ei tea.”

„Otsusta ükskord ära, kes ja mis sa oled.Täites teiste soove on raske säilitada enda algupärast mina. Muidugi võib teine mina olla esimesest paremgi. Kontrolli ennast, sa oled ise enda sepp. Ja õlle, ära sa sellega nüüd liiale mine!”

Fredy noogutas. Tema keha kiirgas väsimust, kulunud punane pintsak lopendas endiselt tuule käes. „Aitäh”

„Sorry, aga ma pean minema, eks varsti jälle näeme.”

„Aitähh vennas, näeme.” Fredy tundis värises viimast korda külmast. Vaatas veel kord pilvede poole ja nägi vaid väikest valguse sähvatust. Ta lükkas pudeli ümber, sellest nirises tasakesi õllet, selle muusika saatel lahkus Fredy kolmandalt kailt.

Filed under: Lühijutud