Kusev revolutsionäär

Kell oli 11.24, ma seisin Tallinna bussijaamas, hoidsin vasakus käes reisikotti ja paremas chilli vorstiga hot dogi. Vaatamata varajasele kella ajale, oli bussijaam elevil, inimesed ostsid minu eeskujul süüa, kiirustasid soetama bussipileteid, jooksid enseohverdavalt järele juba lahkuvale bussile. Ka minul tõotas tulla raske päev, 200 kilomeetrit oli juba selja taga ja veel samapalju ootas ees. Keset julma, suure linna elu saginat, seisis üks, ilmselgelt joobes meesterahvas Tallinna bussijaama tasulise WC ees ning kuses ukse juures olevasse prügikasti.

Kuivõrd jõledana see vaatepilt ka ei tunduks, jäin ma seda üllatunud pilguga ja naerul suuga vaatama. Kosunud suurest avastamis rõõmust, ammustasin esimese tüki enda einest ning suundusin platvormile, ise mõtisklemas, mis võis olla selle „aktsiooni” taga. Miks esmapilgul bonaalsena tunduv toiming minu tähelepanu köitis? Võib ju oletada, et tegu on kõige tavalisema asotsiaaliga, kes hommikuse viina järel end tänava nurgal kergendas.

Kuid asotsiaali jaoks oli isik liiga korralikult riides, ning enda põie tühjendamine just tualeti ees, on justkui protesti, meeleavalduse maiguga. Just see sundis mind leidma seoseid Eesti poliitika ja majandus sündmuste vahel, mis võisid olla ajendiks säärasele käitumisele.

Saladusliku käitumise lahti harutamiseks, peab esmalt välja selgitama, miks kodanik nii varajasel kelleajal viibis joobes seisundis Tallinna bussijaamas. Kuna ma eelnevalt välistasin asotsiaali teooria, ei olnud põhjuseks harjumispärane hommikune ergutus odükolonn. Seda, et Eesti elab läbi majanduslike raskusi, on saladuseks vaid reformi erakonnale. Pidevalt kasvavad hinnad ja kõrge inflatsioon on muutnud inimeste elu raskemaks ning nõrgemad lülid ühiskonna süsteemis annavad alla. Mõned sooritavad enesetapu, võtavad sms laene või kukuvad jooma. Oletatavalt ei kuulu see isik reformierakonda, seega võib oletada, et riigi raske majandusliku seisu tõttu on meesterahvas langenud tsüklisse.

Muidugi võib tsükli põhjus peituda ka isiklike laadi probleemides, kuid sellisel juhul kasutab pohmellis või hommikuses joobes mees tavaliselt enda eluruumides asuvat vetsu. Kuigi raamatut ei tohiks hinnata kaane järgi, teeme me seda ning riiete järgi peaks meesterahvale kuuluma vähemalt ühetoaline korter, kuskil lasnamäe kandis. Seega peab olema selles käitumises mingi peidetud sõnum, protest või meeleavaldus, nimetage kuidas tahate.

Kasvavad hinnad on puudutanud peagu, et igat valdkonda, esmatarbe tooted, transport, kinnisvara jne. Samuti on pidevalt kerkinud ka tasulise WC pilet, olen seda pidevate reiside korral isegi tundnud. Just seepärast, on seesugune, nähtavasti spontaane protest väga irooniline, just WC suhtes. Ta justkui kuses kõrgete hindade peale ja valides selleks sobiva koha vetsu uste ees.

Üheltpoolt, küll räme ja teiste inimeste suhtes ebaviisakas käitumine, ei ole mitte ainult amoraalne vaid ka pahuksis seadusega, sest tegu on ju avaliku korra rikkumisega. Kuid leidlik meeleavaldaja oli nutikas ning tühjendas ennast prügikasti, temast ei jäänud midagi peale vastiku lõhna, mis WC läheduses ilma tematagi on.

Tegu võibolla ka boheemlasega, kes põlgab igasugust progessi ja tähtsustab inimese pärimust ja kuulumist looduse keskkonda. Sellisel juhul, võib oletada, et ta kasutab tualet ruume haruharva ning proovib meile meelde tuletada, et kusemine on täiesti tavaline ja sünnis toiming, mille eest inimesed veel lähiminevikus midagi ei maksnud. Ta võib seda hinnata kuis lihtrahva nöörimist ja tõmbab paraleele lehmade peeru maksustamisega.

Kindlasti hindaksid paljud tema käitumist amoraalseks, süüdistaksid teda ja küsiksid mille poolest tema teistest parem on. Õnneks nii mõnedki tegidki nii. Kuid teiselt poolt on ta nii mõneski mõttes teistes parem, näiteks ei suudaks ma sellises joobes võibolla jalgadelgi seista, tema suutis lausa rääkida ja õigustada ennast vihaste kaaskodanike ees. Midagi väärt mees.

Kui sügavmõtteline see pealtnäha barbaarne tegevus oli, mõtlesin ma kui oma hot dogiga lõpule jõudsin ja bussi astusin. Mis sest, et lollil, joobes isikul enda käitumise sügavmõttelisust ja filosoofilisest poolest aimugi polnud. Vaevalt, et tal midagi peale sooja voodi või järjekordse alkoholi anuse üldse peas mõlkus. Peasi, et meie mõistaksime kui tark see loll mees oli!

Filed under: Vaatenurk

Sõites kodust koju.

Tuled kustunud on taas. Ma lahkusin, jätsin linnaga hüvasti ja viskasin bussiaknast viimase põgusa pilgu. Hommikuks olid laterna tuled kustunud ja ilus pimedus, pidi tunnistama kõleda päevavalguse võittu. Eile õhtul sain veel viimast korda päevitada laternate all, eile õhtul jätsin linnaga hüvasti.

Jah üksi küll, kõik kärarikad sõbrad olid juba lahkunud. Jah kahju küll, meil oli tore olla. Käisingi kõik vanad rajad läbi, imetlesin kuldset linna ja maitsesin kuldset jooki, kuid üksi. Mind õue hilisel tunnil kiskus vaid lootus salvestada mällu pilt, neist tänavatest, majadest, inimestest ja laternatest. Ma külastasin armsaid kohti, ma meenutasin ise enda ajalugu. Kuis puu tüve läbilõikest lugesin ma enda eluringe, etappe, üleelamisi, rõõmu, kurbust ja seda mis sinna vahepeale jääb. See aitab mõista ennast, nii minevikus, kui ka praegu ja loodetvasti aitab tulevikus ka. See mineviku maitse annab tunda, sa olid siin.

See müstiline kuuluvuse tunne, ma tunnen, kus ja miks ma kuulun. Ma armastan neid tänavaid, neid veel veidi lehtjas puid, neid maju, neid laternaid mis värvivad kõik komponendi kuldseks. Ka mind nad värvivad, ka mina olen laternate abil puude, tänavate, inimeste osa.

Jah seda küll, sealpool kodus väidate alalõpmata, et linna on kole, teed on katki, majad räämas, inimesed purjus ja puud vaid suvel lehtedega varjutavad kõik. Ma olen nõus ja päeval olla see võib nii, kuid õhtul pimedus saab päevast jagu, ning varjab kõik linna puudu jäägid. Teed korda teeb, inimesed kaovad majade ja puude varju, laternate sära täidab valgused kõik augud ja puudujäägid muudab urbanistlikuks muinasjutuks.

Need kõigest paneelidest kokku klopsitud karbid, kus inimesed sipelgate moodi elavad. Muutuvad laternate abil, esteetiliseks ideeaaliks, nad paitavad mu silma. Nad kõrguvad mu kohal, justkui keskaja kantsid.Ma imetlein neid samapalju kui romantikud keskaega koos oma õilsa rüütliga. Kuid mina olen urbanist, mul metsikust loodusest on südamele lähedasem betoon, on asfalt kallim kui maamuld, elekter soojen on kui päiksevalgus ja inimeste rohkus on üksindusest tähtsam mul.

Kuid juba lahkusin ma linnast ja selle ülistamisega vaid piinan end. Ajapiku tuhmuvad eilseid pildid ja lahkub verest joovastus. Ma eile üksi kannu tõstes, mõtlesin mil veelkord siia sattun ma. Küll elan samas riigis ja suhteliselt väiksed vahemaad mind siiski kodust eemal hoiavad.

Ma olen kaugel linnast, mis taaskord õhtul särab laternate all. Ma olen kaugel kodust, mis sest, et sõidan koju.

Filed under: Argipäev

Kiri koju, kodust

On kustunud tänavate kuldsed laternad. Öine linn magab, käes on keskpäev mu pea on lõpuks selge, keha valmis ja vaim puhas. Ma istun rohelisel aasal, urbanismi metsikus looduses ja jälgin jõe võimsat, rahuliku voolamist. Mul õhtuni on aega meenutada mineviku ja unistada tulevikust. Me õhtust õhtu oleme päeva promillide saatel ära saatnud ja nende järelmõjul uut päeva tervitanud. Meil laternatest vaid hägusad on mälestused ja nii on hea. Meil rõõmus meel on, et suudame me unustada kõik, nii hea kui halva ja ka selle mis sinna vahepeale jääb. See on me soov ja täide selle halastamatult viime.

Neid laternaid ma igatsesin neid laternaid ma armastan. Ja nagu ikka olen omistanud armsamale omadusi, unustanud hea ja ülistanud seda mida on. Ma ülistan laternaid, neid kuldseid tänavaid, suurt linna. Siin ära kaduda võib kui soovid ja alati võib leida kaaslase kui igav on. Need kuldsed tänavad säravad öösel ja puhkavad päeval, varuvad jõudu, energiat ööks.

Ka mina kogun jõudu. Ma säran justkui väike lambike ja tunnen kuidas armastus mu sõprade vastu mu sisse volte süstib. Ma olen olnud eemal, ajaga on minu lamp vist värvi muutnutki. Kuid elekter mu sõprade armastus on jäänud püsivaks ega muutugi vist iial. Ma poole nädalaga kogun enda generaatoritesse niipalju energiat, et suudab kaua weel mu lamp särada. Mu promillidest immutatud keha juhib positiivseid ioone suvest talveni. Sest jube hea on tunne, et keegi kuskil ootab sind.

Täna nägin enda mineviku. Taas meenusid kõik selle helged ja tumedamed küljed. Kuid kurb on see, et teades, tundes oma mineviku läbilõhki ei oska ma ennustada enda tuleviku. See siiamaani on hall ja pilvine, justkui taevas minu kohal. Vaid puude rohelised varjud jõel segunevad pilvede peegeldusega ja selle gamma põhjal tahaks loota ka rohelist kevadet, nii endale kui minusõpradele.

Mis sest, et hetkel olen üksi. Ma tean, et kõik on minu enda käe ulatuses. Me pole kurvad, kui tänavad ei sära, sest teame, et öösel süttivad laternad taas ja värvivad me näod kollasteks. Me varjud liiguvad vaikselt tänavatel, suud käivad, meeled erutuvad. Me põletame enda elu, lõikame läbi igasugused sidemed igapäeva rutiiniga ja harjumustega, me unustame kõike, kunas varsti peame tagasipöörduma minevikku, tulevikku, rutiini.

Hea on meenutada, mäletada, muiata, taaskord teada, et kuskil keegi ikka ootab sind ja et sinagi ootad kedagi. Need mälestused, kohad, loodus, linn, energia see kõik sind paratamatult kisub tagasi. Kiusab sind justkui tüütu bakter, ega anna asu, paneb piinlema ega kingi rahuliku und. Seepärast olen hetkel rahul, olen siin kus ma usun olema ma peaks. Haigusest saan jagu, mälestuste abil justkui süstiks järjekordset doosi ja kustutan nälja, nüüd olen vaba, mul on hea!

Seepärast me vist elamegi.

Filed under: Argipäev