On kustunud tänavate kuldsed laternad. Öine linn magab, käes on keskpäev mu pea on lõpuks selge, keha valmis ja vaim puhas. Ma istun rohelisel aasal, urbanismi metsikus looduses ja jälgin jõe võimsat, rahuliku voolamist. Mul õhtuni on aega meenutada mineviku ja unistada tulevikust. Me õhtust õhtu oleme päeva promillide saatel ära saatnud ja nende järelmõjul uut päeva tervitanud. Meil laternatest vaid hägusad on mälestused ja nii on hea. Meil rõõmus meel on, et suudame me unustada kõik, nii hea kui halva ja ka selle mis sinna vahepeale jääb. See on me soov ja täide selle halastamatult viime.
Neid laternaid ma igatsesin neid laternaid ma armastan. Ja nagu ikka olen omistanud armsamale omadusi, unustanud hea ja ülistanud seda mida on. Ma ülistan laternaid, neid kuldseid tänavaid, suurt linna. Siin ära kaduda võib kui soovid ja alati võib leida kaaslase kui igav on. Need kuldsed tänavad säravad öösel ja puhkavad päeval, varuvad jõudu, energiat ööks.
Ka mina kogun jõudu. Ma säran justkui väike lambike ja tunnen kuidas armastus mu sõprade vastu mu sisse volte süstib. Ma olen olnud eemal, ajaga on minu lamp vist värvi muutnutki. Kuid elekter mu sõprade armastus on jäänud püsivaks ega muutugi vist iial. Ma poole nädalaga kogun enda generaatoritesse niipalju energiat, et suudab kaua weel mu lamp särada. Mu promillidest immutatud keha juhib positiivseid ioone suvest talveni. Sest jube hea on tunne, et keegi kuskil ootab sind.
Täna nägin enda mineviku. Taas meenusid kõik selle helged ja tumedamed küljed. Kuid kurb on see, et teades, tundes oma mineviku läbilõhki ei oska ma ennustada enda tuleviku. See siiamaani on hall ja pilvine, justkui taevas minu kohal. Vaid puude rohelised varjud jõel segunevad pilvede peegeldusega ja selle gamma põhjal tahaks loota ka rohelist kevadet, nii endale kui minusõpradele.
Mis sest, et hetkel olen üksi. Ma tean, et kõik on minu enda käe ulatuses. Me pole kurvad, kui tänavad ei sära, sest teame, et öösel süttivad laternad taas ja värvivad me näod kollasteks. Me varjud liiguvad vaikselt tänavatel, suud käivad, meeled erutuvad. Me põletame enda elu, lõikame läbi igasugused sidemed igapäeva rutiiniga ja harjumustega, me unustame kõike, kunas varsti peame tagasipöörduma minevikku, tulevikku, rutiini.
Hea on meenutada, mäletada, muiata, taaskord teada, et kuskil keegi ikka ootab sind ja et sinagi ootad kedagi. Need mälestused, kohad, loodus, linn, energia see kõik sind paratamatult kisub tagasi. Kiusab sind justkui tüütu bakter, ega anna asu, paneb piinlema ega kingi rahuliku und. Seepärast olen hetkel rahul, olen siin kus ma usun olema ma peaks. Haigusest saan jagu, mälestuste abil justkui süstiks järjekordset doosi ja kustutan nälja, nüüd olen vaba, mul on hea!
Seepärast me vist elamegi.
Filed under: Argipäev
iFFer 