Tuled kustunud on taas. Ma lahkusin, jätsin linnaga hüvasti ja viskasin bussiaknast viimase põgusa pilgu. Hommikuks olid laterna tuled kustunud ja ilus pimedus, pidi tunnistama kõleda päevavalguse võittu. Eile õhtul sain veel viimast korda päevitada laternate all, eile õhtul jätsin linnaga hüvasti.
Jah üksi küll, kõik kärarikad sõbrad olid juba lahkunud. Jah kahju küll, meil oli tore olla. Käisingi kõik vanad rajad läbi, imetlesin kuldset linna ja maitsesin kuldset jooki, kuid üksi. Mind õue hilisel tunnil kiskus vaid lootus salvestada mällu pilt, neist tänavatest, majadest, inimestest ja laternatest. Ma külastasin armsaid kohti, ma meenutasin ise enda ajalugu. Kuis puu tüve läbilõikest lugesin ma enda eluringe, etappe, üleelamisi, rõõmu, kurbust ja seda mis sinna vahepeale jääb. See aitab mõista ennast, nii minevikus, kui ka praegu ja loodetvasti aitab tulevikus ka. See mineviku maitse annab tunda, sa olid siin.
See müstiline kuuluvuse tunne, ma tunnen, kus ja miks ma kuulun. Ma armastan neid tänavaid, neid veel veidi lehtjas puid, neid maju, neid laternaid mis värvivad kõik komponendi kuldseks. Ka mind nad värvivad, ka mina olen laternate abil puude, tänavate, inimeste osa.
Jah seda küll, sealpool kodus väidate alalõpmata, et linna on kole, teed on katki, majad räämas, inimesed purjus ja puud vaid suvel lehtedega varjutavad kõik. Ma olen nõus ja päeval olla see võib nii, kuid õhtul pimedus saab päevast jagu, ning varjab kõik linna puudu jäägid. Teed korda teeb, inimesed kaovad majade ja puude varju, laternate sära täidab valgused kõik augud ja puudujäägid muudab urbanistlikuks muinasjutuks.
Need kõigest paneelidest kokku klopsitud karbid, kus inimesed sipelgate moodi elavad. Muutuvad laternate abil, esteetiliseks ideeaaliks, nad paitavad mu silma. Nad kõrguvad mu kohal, justkui keskaja kantsid.Ma imetlein neid samapalju kui romantikud keskaega koos oma õilsa rüütliga. Kuid mina olen urbanist, mul metsikust loodusest on südamele lähedasem betoon, on asfalt kallim kui maamuld, elekter soojen on kui päiksevalgus ja inimeste rohkus on üksindusest tähtsam mul.
Kuid juba lahkusin ma linnast ja selle ülistamisega vaid piinan end. Ajapiku tuhmuvad eilseid pildid ja lahkub verest joovastus. Ma eile üksi kannu tõstes, mõtlesin mil veelkord siia sattun ma. Küll elan samas riigis ja suhteliselt väiksed vahemaad mind siiski kodust eemal hoiavad.
Ma olen kaugel linnast, mis taaskord õhtul särab laternate all. Ma olen kaugel kodust, mis sest, et sõidan koju.
Filed under: Argipäev
iFFer 