Retsimine

Kohtle teisi nii, nagu ennast!

Vägivald on inimeste loomuses. Inimkonna suurimaks edasitõukavaks jõuks on läbi aegade olnud sõda, agressiooni ehtne näide. Üleüldist mõistet vägivald liigitatakse erinevalt. On olemas vaimne ja füüsiline vägivald. Kahe viimase aasta jooksul on meedia abil tõusnud kõige populaarsemaks ja aktuaalsemaks teemaks kooli vägivald.

Kool on ideaalne keskkond vägivalla jaoks, mis vohab seal justkui sinivetikad hilissuvel.. Noored veedavad üksteise seltsis suure osa päevast ja ahvatlused enda pingeid maandada rühma nõrgemate kulul on suured. Õpetajad püüavad tagada koolis distsipliini ja lapsi ohjeldada. Mis, aga juhtub siis, kui mõnel päeval on vanematel (abituuriumil) võimalus süüdimatult noori gümnasiste kiusata? Mis juhtub siis, kui on „Rebaste”(Jukude) ristimine?

Kahe viimase aasta jooksul on meie koolis(Kuressaare Gümnaasiumis) antud üritusel juhtunud õnnetusi, mis meedia ja üleüldise kära mõjul on ristimise kohale riputanud rasvase küsimärgi. Kas ristimine on kooli vägivald? Kas rebaste inimõiguste ja väärikusele kiputakse kallale? Või on see hoopis lõbus vaheldus koolipäevale?

Ristimine ei ole mingil määral kooli vägivald, ega oma sellega midagi ühist. Minu arvates on säärane rituaal samm põhikoolist keskkooli. Selline tegevus peaks ühendama nii klassi, kui ka kooli tervikuna, mil vaprad kümnendikud peavad läbima kadalipu mille abituurium neile on ülesseadnud. Minu jaoks omab rituual niivõrd tähtsat rolli, et pean seda üheks tähtsaimaks kooli monarhia süsteemi lüliks. Ristimata ei tunneks ma end gümnasistina, ega kooli perekonna liikmena!

Kuidas peab ristima? Kindlat üleriigilist kava selliseks üritusel puudub. Kuigi enamuselt on kogu päeva tegevus eelnevalt hoolikalt plaanitud, lisab spontaane tegevus särtsu ja dünaamikat nagu improvisatsiooni jazzi kontserdil. Mitte mingil juhul, ei tohi seada ohtu kellegi elu, ega tekitada raskeid ega kergeid kehavigastusi, see on ilmselge. Kuid ka ranged reeglid hajutaksid kogu päeva võlu ja põnevuse juhiste ja noomituste tõttu.

Varieerumine hea ja halva piiril on otseloomulikult raske. Eriti teeb keerukaks asjaolu, et õpetajate ja õpilaste arusaam lubatust ja mitte on erinev ning kumbki ei tee järelandmisi. Nähtavasti juhtus nii ka sellel aastal, mil kavandatud naljast said erinevad pooled igaüks omamoodi aru. Lumepallina hakkanud väiksest , minu silmis, süütust probleemist on saanud hiiglaslik lumepall, mis riigi televisioonis kajastust leidis ja ajalehtede toel isegi politseini jõudis.

Mis on lubatud ja mis mitte? See jäägu otsustada osapooltele. Koolide direktsiooni ja ristimise korraldajad peaksid paika panema piirid, mille ületamine keelatud. Kuid ka piirid peavad olema mõistlikud, ega tohi kägistada „kiusamise” võlu!

Olen kuulnud ja kogenud mitmeid ristimise viise, üks karmim kui teine. Mõnes koolis nimetatakse seda jukude päevaks, teises rebaste ristimiseks(loe: retsimiseks), kolmandas jälle on igal lennul erinev loom, kelleks neid ristitakse; elevandid, kilpkonnad, tihased jne. Heal lapsel on ikka mitu nime.

Kas KG selle aasta jukude päev väljus kontrollist? Ei üldsegi mitte. Tegu oli küllaltki hästi organiseeritud ja ülimalt korraliku üritusega, muidugi kui välja arvata kaupluses tekkinud paanika. Võib julgelt arvata, et on ristimisi, kus saadakse ka otsest materjiaalset kahjumit. Näiteks määritud või katkised riided. Internaat koolide ühiselamute ristimine leiab aset pahatihti öösiti, mis on omamoodi kurnav nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kuna sealsetel üritustel puudub enamasti igasugune järelvalve võib ainult kujutlede, missuguseid „piinanmisi” seal välja mõeldakse.

Rebaseks olemine on au ja selle au osaliseks võib saada vaid läbi ristimise, mis võiks olla sama auväärne, kui rüütliks löömine Inglise kuninganna poolt. Rebaseks ristimine, on gümnasisti jaoks tähtis koolielu vahetund, päev või nädal , mil kohtutakse silmitsi raskustega, mis neid ootavad kolme järgneva aasta jooksul õppetandritel. Emotsionaalselt või füüsiliselt murduvad rebased peavad märkama enda nõrku kohti ja täiustama end. Tänutäheks peavad rebased aga ühe päeva jooksul täitma abiturientide kõik soovid ja igal võimalusel avaldama austust ja kiitust, neid õpetanud abituuriumile.

Kuid abituurium peab säilitama külma närvi ja õpetama rebaseid nende kooli vanematena. Seadmata ohtu nende elu. Häbiväärne juhtum kaupluses on kahjustanud ristimise mainet ja seadnud ohtu selle tuleviku. Käitugem mõistlikult ja hoolivalt.

Vägivald kui selline, esineb mitte ainult koolis. Inimesi „kiusatakse” tööl, sõjaväes, irvitatakse tänavatel mööda minnes jne. Kooli vägivald on aktuaalne teema vaid sellepärast, et lapsed õpivad koolis kaksteist aastat, mille jooksul neist kujunevad isiksused. Kui õpetajad poleks ohjeldanud õpilaste käitumist, kes tänu enda veel möllavate hormoonide tõttu sellega ise hakkama ei saa, valitseks õppeasutustes segadus, vägivald ja džungli seadused. Aga kas see pole siis elukool?

Filed under: Vaatenurk

Sügis on kaunis

Sügis on kaunis. Kaunis nagu iga aastaaeg. Sügisene tuul pühib kõik mälestused eelnevast suvest, jääkülmad hoovused sunnivad selga joped. Sügisel näeb õiget looduse jõudu. Mühisev mets ja kohisev meri mängivad võrratut sümfooniat, millel nimeks sügistorm. Inglismaine pidev vihm peseb lehtedelt rohelise värvi ja langevad lehed kaunistavad tänavaid kollakas punasteks. Looduse ramm matab kogu suve glamuuri ja sära samblasse ja seentesse. Päike rügab viimaseid päevi enne talvepuhkust.

Lahkunud turistid muudavad tänavad tühjaks, värvilised kohvikute terrasid on kokku pandud ja kesklinn muutub taaskord monotoonselt halliks. Inimesed tänavatel on selga ajanud sügisjoped, jalas on saapad või vihma puhul kummikud, sallid ja mütsid soojendavad päid ja mõtteid.

Sügiskülmad on romantilised ja soojendavad ühteaegu. Inimesed poevad jopede vahele, ning hoiavad üksteise ligi. Suvel lahus olevad perekonnad kogunevad kaminate ette, et end soojendada. Ka kõige tigedaima tuule käest, leiavad inimesed varju maja seinte vahelt. Kus on perekond või sõbrad, soojendavad vestlused, joogid ja tuli kaminas.

Sügis on justkui peaparandus peale väsitavat suve. Aeg nautida kaunit, metsikut loodust enne kui lumi kõik enda alla matab. Hetk millal enne pimeduse aega, suvel välja pleekinud rohi jälle roheliseks saab. Aeg metsast seeni noppida ja maasikate, vaarikate asemel õunast moose, kooke valmistada.

Kui suvi on on puhkuse, lolluste ja kiirustamise aeg, siis sügis on pigem rammu, kannatlikuse ja tarkuse aeg. Sügisel lähevad noored kooli ja veidi vanemad seavad sammud loengu ruumidesse.

Sügis on aeg mil peaksime nautima loodust, head seltskonda, väsimatut päikest ja veidi jäiset tuult. Ehk väärtustame seda, mis on alati väärtustamist väärt, sest sügis on sama kaunis nagu iga aastaaeg.

Filed under: Argipäev

Heaolu teoreem.

Inimene kardab,ei taha ja ei oska olla üksildane. Inimene oskab küll olla iseseisev ja võimalik, et ka üksi olemine on talutav, kuid olla üksildane on siiski hirmutav. Siit tulenebki inimlik soov olla seotud kõigega, mis armas, kõigega mis tõendab meile päevast päeva, et meie eksisteerimine on vajalik. Seos keskkonna ja inimese vahel väljendub kiindumuses ja sõltuvuses.

Me kõik sõltume, hoolimata soovist saada iseseisvaks ja sõltumatuks, kellestki või millestki, mis meid ümbritseb. Seda sõltuvust võib nimetada sillaks, mis oma peatumatu autode vooluga, ühendab kaks poolt, maailma ja inimest. Just nimelt maailma, sest inimene ei sõltu ainult teisest inimesest, me ilmtingimata sõltume ka oma koerast, majast, ilmast, isegi pea kohal lendav lind võib meid ebameeldivalt mõjutada. Aga kui inimkond ei olekski sõltunud ennast ümbritsevast keskkonnast, poleks tema tegude tagajärjed mõjutanud teda. Ta poleks hoolinud millestki muust peale enda. Sellisel inimesel ei ole ju midagi vaja, ta ei sõltu majast, õpetajast, sõpradest, vaevalt et ka seadus talle korda läheks.

Eks me kiindume sarnasel põhjusel, see on samasugune side maailmaga nagu sõltuvus. Me kiindume kellesegi ja millesegi, aitamaks ise ennast elus toime tulla. Kiindumus toob endaga kaasa vajaduse millegi või kellegi eest hoolt kanda, aitab leida enda positsiooni nii ühiskonnas kui ka elus tervikuna. Kiindumus tugevdab, mitmekordistab, sõltuvuse astet. Ilma kiindumuseta ei leiaks me ju midagi ilusat. Me oleme kiindunud enda ideaalidesse ja prioriteetidesse, mille abil oma elu vundamendi üles ehitame. Leidmata maailmas midagi kiindumist väärset, pettuks inimene ilmtingimata. Ta oleks kaotanud enesekindluse ise endas ja enda positsioonis keskkonnas.

Mida suurem on meie kiindumus ja sõltuvus seda suurem on meie seos keskkonnaga. Seda hoolivamad me oleme, seda inimlikumalt me käitume, seda paremaks muutub maailm. Nagu inimene sõltub keskkonnas, sõltub inimesest ka keskkond. Sümbioos, kus ideaalis üks, teisele liiga ei tee, kuid kahjuks on reaalsus karmim. Kuid siiski kaks eriasja täiustavad üks teist. Kiindumus ja sõltuvus on inimkonna ja keskonna sümbioosi kiud aine, mis eluvormi koos hoiab.

Elada iseenda jaoks on arvatavasti väga raske. Mõista et kogu su tegevus tegelikult kellegile korda ei lähe, mis kõige hullem, ei lähe nende ükskõiksus ka sulle korda. Sellepärast me kiindumegi ja sõltume, me tahame olla üks osake keskkonnast, lüli süsteemis, me tahame täita oma rolli. Me kiindume et muuta maailma paremaks ja me sõltume selleks, et muutuda paremaks.

Filed under: Ühiskond, Vaatenurk