Inimene kardab,ei taha ja ei oska olla üksildane. Inimene oskab küll olla iseseisev ja võimalik, et ka üksi olemine on talutav, kuid olla üksildane on siiski hirmutav. Siit tulenebki inimlik soov olla seotud kõigega, mis armas, kõigega mis tõendab meile päevast päeva, et meie eksisteerimine on vajalik. Seos keskkonna ja inimese vahel väljendub kiindumuses ja sõltuvuses.
Me kõik sõltume, hoolimata soovist saada iseseisvaks ja sõltumatuks, kellestki või millestki, mis meid ümbritseb. Seda sõltuvust võib nimetada sillaks, mis oma peatumatu autode vooluga, ühendab kaks poolt, maailma ja inimest. Just nimelt maailma, sest inimene ei sõltu ainult teisest inimesest, me ilmtingimata sõltume ka oma koerast, majast, ilmast, isegi pea kohal lendav lind võib meid ebameeldivalt mõjutada. Aga kui inimkond ei olekski sõltunud ennast ümbritsevast keskkonnast, poleks tema tegude tagajärjed mõjutanud teda. Ta poleks hoolinud millestki muust peale enda. Sellisel inimesel ei ole ju midagi vaja, ta ei sõltu majast, õpetajast, sõpradest, vaevalt et ka seadus talle korda läheks.
Eks me kiindume sarnasel põhjusel, see on samasugune side maailmaga nagu sõltuvus. Me kiindume kellesegi ja millesegi, aitamaks ise ennast elus toime tulla. Kiindumus toob endaga kaasa vajaduse millegi või kellegi eest hoolt kanda, aitab leida enda positsiooni nii ühiskonnas kui ka elus tervikuna. Kiindumus tugevdab, mitmekordistab, sõltuvuse astet. Ilma kiindumuseta ei leiaks me ju midagi ilusat. Me oleme kiindunud enda ideaalidesse ja prioriteetidesse, mille abil oma elu vundamendi üles ehitame. Leidmata maailmas midagi kiindumist väärset, pettuks inimene ilmtingimata. Ta oleks kaotanud enesekindluse ise endas ja enda positsioonis keskkonnas.
Mida suurem on meie kiindumus ja sõltuvus seda suurem on meie seos keskkonnaga. Seda hoolivamad me oleme, seda inimlikumalt me käitume, seda paremaks muutub maailm. Nagu inimene sõltub keskkonnas, sõltub inimesest ka keskkond. Sümbioos, kus ideaalis üks, teisele liiga ei tee, kuid kahjuks on reaalsus karmim. Kuid siiski kaks eriasja täiustavad üks teist. Kiindumus ja sõltuvus on inimkonna ja keskonna sümbioosi kiud aine, mis eluvormi koos hoiab.
Elada iseenda jaoks on arvatavasti väga raske. Mõista et kogu su tegevus tegelikult kellegile korda ei lähe, mis kõige hullem, ei lähe nende ükskõiksus ka sulle korda. Sellepärast me kiindumegi ja sõltume, me tahame olla üks osake keskkonnast, lüli süsteemis, me tahame täita oma rolli. Me kiindume et muuta maailma paremaks ja me sõltume selleks, et muutuda paremaks.
iFFer 