Retsimine

Kohtle teisi nii, nagu ennast!

Vägivald on inimeste loomuses. Inimkonna suurimaks edasitõukavaks jõuks on läbi aegade olnud sõda, agressiooni ehtne näide. Üleüldist mõistet vägivald liigitatakse erinevalt. On olemas vaimne ja füüsiline vägivald. Kahe viimase aasta jooksul on meedia abil tõusnud kõige populaarsemaks ja aktuaalsemaks teemaks kooli vägivald.

Kool on ideaalne keskkond vägivalla jaoks, mis vohab seal justkui sinivetikad hilissuvel.. Noored veedavad üksteise seltsis suure osa päevast ja ahvatlused enda pingeid maandada rühma nõrgemate kulul on suured. Õpetajad püüavad tagada koolis distsipliini ja lapsi ohjeldada. Mis, aga juhtub siis, kui mõnel päeval on vanematel (abituuriumil) võimalus süüdimatult noori gümnasiste kiusata? Mis juhtub siis, kui on „Rebaste”(Jukude) ristimine?

Kahe viimase aasta jooksul on meie koolis(Kuressaare Gümnaasiumis) antud üritusel juhtunud õnnetusi, mis meedia ja üleüldise kära mõjul on ristimise kohale riputanud rasvase küsimärgi. Kas ristimine on kooli vägivald? Kas rebaste inimõiguste ja väärikusele kiputakse kallale? Või on see hoopis lõbus vaheldus koolipäevale?

Ristimine ei ole mingil määral kooli vägivald, ega oma sellega midagi ühist. Minu arvates on säärane rituaal samm põhikoolist keskkooli. Selline tegevus peaks ühendama nii klassi, kui ka kooli tervikuna, mil vaprad kümnendikud peavad läbima kadalipu mille abituurium neile on ülesseadnud. Minu jaoks omab rituual niivõrd tähtsat rolli, et pean seda üheks tähtsaimaks kooli monarhia süsteemi lüliks. Ristimata ei tunneks ma end gümnasistina, ega kooli perekonna liikmena!

Kuidas peab ristima? Kindlat üleriigilist kava selliseks üritusel puudub. Kuigi enamuselt on kogu päeva tegevus eelnevalt hoolikalt plaanitud, lisab spontaane tegevus särtsu ja dünaamikat nagu improvisatsiooni jazzi kontserdil. Mitte mingil juhul, ei tohi seada ohtu kellegi elu, ega tekitada raskeid ega kergeid kehavigastusi, see on ilmselge. Kuid ka ranged reeglid hajutaksid kogu päeva võlu ja põnevuse juhiste ja noomituste tõttu.

Varieerumine hea ja halva piiril on otseloomulikult raske. Eriti teeb keerukaks asjaolu, et õpetajate ja õpilaste arusaam lubatust ja mitte on erinev ning kumbki ei tee järelandmisi. Nähtavasti juhtus nii ka sellel aastal, mil kavandatud naljast said erinevad pooled igaüks omamoodi aru. Lumepallina hakkanud väiksest , minu silmis, süütust probleemist on saanud hiiglaslik lumepall, mis riigi televisioonis kajastust leidis ja ajalehtede toel isegi politseini jõudis.

Mis on lubatud ja mis mitte? See jäägu otsustada osapooltele. Koolide direktsiooni ja ristimise korraldajad peaksid paika panema piirid, mille ületamine keelatud. Kuid ka piirid peavad olema mõistlikud, ega tohi kägistada „kiusamise” võlu!

Olen kuulnud ja kogenud mitmeid ristimise viise, üks karmim kui teine. Mõnes koolis nimetatakse seda jukude päevaks, teises rebaste ristimiseks(loe: retsimiseks), kolmandas jälle on igal lennul erinev loom, kelleks neid ristitakse; elevandid, kilpkonnad, tihased jne. Heal lapsel on ikka mitu nime.

Kas KG selle aasta jukude päev väljus kontrollist? Ei üldsegi mitte. Tegu oli küllaltki hästi organiseeritud ja ülimalt korraliku üritusega, muidugi kui välja arvata kaupluses tekkinud paanika. Võib julgelt arvata, et on ristimisi, kus saadakse ka otsest materjiaalset kahjumit. Näiteks määritud või katkised riided. Internaat koolide ühiselamute ristimine leiab aset pahatihti öösiti, mis on omamoodi kurnav nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kuna sealsetel üritustel puudub enamasti igasugune järelvalve võib ainult kujutlede, missuguseid „piinanmisi” seal välja mõeldakse.

Rebaseks olemine on au ja selle au osaliseks võib saada vaid läbi ristimise, mis võiks olla sama auväärne, kui rüütliks löömine Inglise kuninganna poolt. Rebaseks ristimine, on gümnasisti jaoks tähtis koolielu vahetund, päev või nädal , mil kohtutakse silmitsi raskustega, mis neid ootavad kolme järgneva aasta jooksul õppetandritel. Emotsionaalselt või füüsiliselt murduvad rebased peavad märkama enda nõrku kohti ja täiustama end. Tänutäheks peavad rebased aga ühe päeva jooksul täitma abiturientide kõik soovid ja igal võimalusel avaldama austust ja kiitust, neid õpetanud abituuriumile.

Kuid abituurium peab säilitama külma närvi ja õpetama rebaseid nende kooli vanematena. Seadmata ohtu nende elu. Häbiväärne juhtum kaupluses on kahjustanud ristimise mainet ja seadnud ohtu selle tuleviku. Käitugem mõistlikult ja hoolivalt.

Vägivald kui selline, esineb mitte ainult koolis. Inimesi „kiusatakse” tööl, sõjaväes, irvitatakse tänavatel mööda minnes jne. Kooli vägivald on aktuaalne teema vaid sellepärast, et lapsed õpivad koolis kaksteist aastat, mille jooksul neist kujunevad isiksused. Kui õpetajad poleks ohjeldanud õpilaste käitumist, kes tänu enda veel möllavate hormoonide tõttu sellega ise hakkama ei saa, valitseks õppeasutustes segadus, vägivald ja džungli seadused. Aga kas see pole siis elukool?

Filed under: Vaatenurk