Sügis on kaunis

Sügis on kaunis. Kaunis nagu iga aastaaeg. Sügisene tuul pühib kõik mälestused eelnevast suvest, jääkülmad hoovused sunnivad selga joped. Sügisel näeb õiget looduse jõudu. Mühisev mets ja kohisev meri mängivad võrratut sümfooniat, millel nimeks sügistorm. Inglismaine pidev vihm peseb lehtedelt rohelise värvi ja langevad lehed kaunistavad tänavaid kollakas punasteks. Looduse ramm matab kogu suve glamuuri ja sära samblasse ja seentesse. Päike rügab viimaseid päevi enne talvepuhkust.

Lahkunud turistid muudavad tänavad tühjaks, värvilised kohvikute terrasid on kokku pandud ja kesklinn muutub taaskord monotoonselt halliks. Inimesed tänavatel on selga ajanud sügisjoped, jalas on saapad või vihma puhul kummikud, sallid ja mütsid soojendavad päid ja mõtteid.

Sügiskülmad on romantilised ja soojendavad ühteaegu. Inimesed poevad jopede vahele, ning hoiavad üksteise ligi. Suvel lahus olevad perekonnad kogunevad kaminate ette, et end soojendada. Ka kõige tigedaima tuule käest, leiavad inimesed varju maja seinte vahelt. Kus on perekond või sõbrad, soojendavad vestlused, joogid ja tuli kaminas.

Sügis on justkui peaparandus peale väsitavat suve. Aeg nautida kaunit, metsikut loodust enne kui lumi kõik enda alla matab. Hetk millal enne pimeduse aega, suvel välja pleekinud rohi jälle roheliseks saab. Aeg metsast seeni noppida ja maasikate, vaarikate asemel õunast moose, kooke valmistada.

Kui suvi on on puhkuse, lolluste ja kiirustamise aeg, siis sügis on pigem rammu, kannatlikuse ja tarkuse aeg. Sügisel lähevad noored kooli ja veidi vanemad seavad sammud loengu ruumidesse.

Sügis on aeg mil peaksime nautima loodust, head seltskonda, väsimatut päikest ja veidi jäiset tuult. Ehk väärtustame seda, mis on alati väärtustamist väärt, sest sügis on sama kaunis nagu iga aastaaeg.

Filed under: Argipäev

Suvitaja Monoloog

Sõidan jälle kodust koju. Raske hommik, vihma tibutab – vähemasti pole palav, raadiost kõlab mõnus kantri – i put some new shoes on, mõnus on. Alati on hea meel kui vanu sõpru kohtad, elad jälle justkui minevikus, kus neid samu baari pinke nühitud on küll ja küll.

Suvi pooleli. Tööd tehes lendab aeg! Uued tuttavad on tulnud, mõned jälle Mehhikosse kolinud. Liitrid kõhtu kadunud ja kilod lisandunud sealiha arvelt. Vees supeldud on küll ja puukidega tuvust tehtud. Rügatud ja joostud, et vormi taastada end ja õhtul elu põletatud. Autoga on kihutatud, tehtud vigu, mille tagajärgi hommikul vaid hinnatakse Kontserditel käidud, nauditud on muusikat ja toredat seltskonda. Kaevatud on kraave, kinni aetud on neid, tehtud tööd on. Palga saamine on justkui silmi ees, kuigi palgapäeva õhtud hägusalt on meeles. Lõbutsetud, tantsitud ja igasugust vingerpussi tehtud on….

Suvi ükskord otsa saab. Jääb tegemistest vaid mälestused, mõned katkised luud, maksmata laenud ja uued sõbrad. Kuid tuleb minna kooli, kellegil jälle tööle ja võta näpust kumb neist etem on! Enam ei ärgate peale lõunat, ega enam valmistata ühe paiku hommiku sööki. Sügisel peab hommikuti tööle minema, seega pole mahti öösel kahe paiku sauna kütta, ega sütt grillimiseks soojendada. Enam ei jõua peolisi hommikuti kohviga kostitada, sest hilinetakse kooli. Ujuda enam ei saa, sest vihmapiisad pesevad puude lehtedelt rohelise värvi. Sõpradega veedetud aeg ja armastus vahetub Orksi scrappidega. Hunnik privileege, valikuid ja võimalusi asendub kohustustega.

Aga meil on terve august ees. Meil aega küllaga on jalgrattaga ületada vahemaid, autodel aknad lahti teha ja makki põhja keerates mööda linna kihutada, meil aega lõbutseda ja tuttavaid välismaale saata. Kuu aega veel ujukaid võib kanda ja nahavärvi muuta, justkui kameelion. Võib kolmkümmend päeva veel pühapäeva öösel muretult sammud randa seada ja päikse tõusu nautida.

Raske kujutada ette on, kui palju lisakaloreid kogub üks kaalujälgija ühe lisa suve kuuga ja kui palju kõik kaalujälgijad kokku. Võimatu kokku arvutada kui mitu liitrit õlut veel alla neelatakse. Magamata tunde ükski kell ei näita iial. Emotsioone ei asenda ükski pilt. Ükski süstik pole läbinud nii pikki vahemaid, kuis kõik suvitajad kokku reisides. Ja ükski pank ei oma seesugust summat, mis me veel ühe kuuga kulutame.

Krt sügis võiks juba tulla..eksju!

Filed under: Argipäev

Paus

Tegelikult olen ma põhjas. Tsükkel lõppeb sügisel…nägemist!

Filed under: Argipäev

Sõites kodust koju.

Tuled kustunud on taas. Ma lahkusin, jätsin linnaga hüvasti ja viskasin bussiaknast viimase põgusa pilgu. Hommikuks olid laterna tuled kustunud ja ilus pimedus, pidi tunnistama kõleda päevavalguse võittu. Eile õhtul sain veel viimast korda päevitada laternate all, eile õhtul jätsin linnaga hüvasti.

Jah üksi küll, kõik kärarikad sõbrad olid juba lahkunud. Jah kahju küll, meil oli tore olla. Käisingi kõik vanad rajad läbi, imetlesin kuldset linna ja maitsesin kuldset jooki, kuid üksi. Mind õue hilisel tunnil kiskus vaid lootus salvestada mällu pilt, neist tänavatest, majadest, inimestest ja laternatest. Ma külastasin armsaid kohti, ma meenutasin ise enda ajalugu. Kuis puu tüve läbilõikest lugesin ma enda eluringe, etappe, üleelamisi, rõõmu, kurbust ja seda mis sinna vahepeale jääb. See aitab mõista ennast, nii minevikus, kui ka praegu ja loodetvasti aitab tulevikus ka. See mineviku maitse annab tunda, sa olid siin.

See müstiline kuuluvuse tunne, ma tunnen, kus ja miks ma kuulun. Ma armastan neid tänavaid, neid veel veidi lehtjas puid, neid maju, neid laternaid mis värvivad kõik komponendi kuldseks. Ka mind nad värvivad, ka mina olen laternate abil puude, tänavate, inimeste osa.

Jah seda küll, sealpool kodus väidate alalõpmata, et linna on kole, teed on katki, majad räämas, inimesed purjus ja puud vaid suvel lehtedega varjutavad kõik. Ma olen nõus ja päeval olla see võib nii, kuid õhtul pimedus saab päevast jagu, ning varjab kõik linna puudu jäägid. Teed korda teeb, inimesed kaovad majade ja puude varju, laternate sära täidab valgused kõik augud ja puudujäägid muudab urbanistlikuks muinasjutuks.

Need kõigest paneelidest kokku klopsitud karbid, kus inimesed sipelgate moodi elavad. Muutuvad laternate abil, esteetiliseks ideeaaliks, nad paitavad mu silma. Nad kõrguvad mu kohal, justkui keskaja kantsid.Ma imetlein neid samapalju kui romantikud keskaega koos oma õilsa rüütliga. Kuid mina olen urbanist, mul metsikust loodusest on südamele lähedasem betoon, on asfalt kallim kui maamuld, elekter soojen on kui päiksevalgus ja inimeste rohkus on üksindusest tähtsam mul.

Kuid juba lahkusin ma linnast ja selle ülistamisega vaid piinan end. Ajapiku tuhmuvad eilseid pildid ja lahkub verest joovastus. Ma eile üksi kannu tõstes, mõtlesin mil veelkord siia sattun ma. Küll elan samas riigis ja suhteliselt väiksed vahemaad mind siiski kodust eemal hoiavad.

Ma olen kaugel linnast, mis taaskord õhtul särab laternate all. Ma olen kaugel kodust, mis sest, et sõidan koju.

Filed under: Argipäev

Kiri koju, kodust

On kustunud tänavate kuldsed laternad. Öine linn magab, käes on keskpäev mu pea on lõpuks selge, keha valmis ja vaim puhas. Ma istun rohelisel aasal, urbanismi metsikus looduses ja jälgin jõe võimsat, rahuliku voolamist. Mul õhtuni on aega meenutada mineviku ja unistada tulevikust. Me õhtust õhtu oleme päeva promillide saatel ära saatnud ja nende järelmõjul uut päeva tervitanud. Meil laternatest vaid hägusad on mälestused ja nii on hea. Meil rõõmus meel on, et suudame me unustada kõik, nii hea kui halva ja ka selle mis sinna vahepeale jääb. See on me soov ja täide selle halastamatult viime.

Neid laternaid ma igatsesin neid laternaid ma armastan. Ja nagu ikka olen omistanud armsamale omadusi, unustanud hea ja ülistanud seda mida on. Ma ülistan laternaid, neid kuldseid tänavaid, suurt linna. Siin ära kaduda võib kui soovid ja alati võib leida kaaslase kui igav on. Need kuldsed tänavad säravad öösel ja puhkavad päeval, varuvad jõudu, energiat ööks.

Ka mina kogun jõudu. Ma säran justkui väike lambike ja tunnen kuidas armastus mu sõprade vastu mu sisse volte süstib. Ma olen olnud eemal, ajaga on minu lamp vist värvi muutnutki. Kuid elekter mu sõprade armastus on jäänud püsivaks ega muutugi vist iial. Ma poole nädalaga kogun enda generaatoritesse niipalju energiat, et suudab kaua weel mu lamp särada. Mu promillidest immutatud keha juhib positiivseid ioone suvest talveni. Sest jube hea on tunne, et keegi kuskil ootab sind.

Täna nägin enda mineviku. Taas meenusid kõik selle helged ja tumedamed küljed. Kuid kurb on see, et teades, tundes oma mineviku läbilõhki ei oska ma ennustada enda tuleviku. See siiamaani on hall ja pilvine, justkui taevas minu kohal. Vaid puude rohelised varjud jõel segunevad pilvede peegeldusega ja selle gamma põhjal tahaks loota ka rohelist kevadet, nii endale kui minusõpradele.

Mis sest, et hetkel olen üksi. Ma tean, et kõik on minu enda käe ulatuses. Me pole kurvad, kui tänavad ei sära, sest teame, et öösel süttivad laternad taas ja värvivad me näod kollasteks. Me varjud liiguvad vaikselt tänavatel, suud käivad, meeled erutuvad. Me põletame enda elu, lõikame läbi igasugused sidemed igapäeva rutiiniga ja harjumustega, me unustame kõike, kunas varsti peame tagasipöörduma minevikku, tulevikku, rutiini.

Hea on meenutada, mäletada, muiata, taaskord teada, et kuskil keegi ikka ootab sind ja et sinagi ootad kedagi. Need mälestused, kohad, loodus, linn, energia see kõik sind paratamatult kisub tagasi. Kiusab sind justkui tüütu bakter, ega anna asu, paneb piinlema ega kingi rahuliku und. Seepärast olen hetkel rahul, olen siin kus ma usun olema ma peaks. Haigusest saan jagu, mälestuste abil justkui süstiks järjekordset doosi ja kustutan nälja, nüüd olen vaba, mul on hea!

Seepärast me vist elamegi.

Filed under: Argipäev

Esimene päev mäel…

Mäele saime peale mitmetunnilist loksumist ühes vanas bussis. Tegelikult ei olnud vanal bussil vigagi, ta suutis meid turvaliselt Kuutsemäele toimetada. Ja ega see bussisõit nii suurt tähtsust omaski kõik olid õhinas ja ootusärevuses eelseisvate laskumiste pärast.

Jõudnud Kuutsemäele jagati meile varustus,mina valisin lumelaua. Pean mainima, et minu jaoks oli see esmakogemus lumelauaga ja üleüldse “suurtelt” mäelt laskumisega. Saanud varustuse pusisin veidi sidemetega ja tõusin julgelt, laste mäelt alla sõitma…Noh muidugi kukkusin,kukkusi isegi mitu korda, lausa mitu sada korda. Ühesõnaga laual püsti ma püsisin, aga mul polnud õrna aimugi mis ma selle lauaga tegema pean. Õigemini teoreetiline osa oli selge – olin ju näinud videosid ja isegi bussisõidu ajal mõtlesin läbi kuidas ma liikuma pean, aga keha ei suutnud mõtteid ellu viia.

Nii ma siis otse paningi, külge ette keeramata,suure kiirusega ja suure kukkumiste arvuga, kuni ema sünkrooni ei pakunud sõita. Ime mis ime, see aitas, nähes enda paarilise kaare mäel jäljendasin nende trajektoori ning külje vahetamine toimis ise enesest.

Sealt see asi arenema hakkas, kukkumised aina vähenesid ja kiirused suurenesid…Ma olin endaga ülimalt rahul. Toitumisest – mind hämmastas, et vaatamata sellel, et majutus ja sõidutarvete hinnakirjad on üsnagi suured siis kõhu saab täis üsnagi normaalse hinna eest.

Päeva jooksuv kasvasid ka sõiduoskused. Kusjuures peab mainima, et isegi tõstukist ülese sõit on tähtis õppetund(minu jaoks vähemasyi), kuna väikesel kiirsel ülese sõites ja võimaliseö ka sellest jubinast tasakaalu hoida õppib keha reageerima sellele kuidas laud liigub kui mõne lumekünka otsa sõidab või vaost vingerdama hakkab.

Ilm oli on ja jääb ettearvamatuks. Otseloomulikult on kõik mäed katetud kunstlumega, mis päeva lõpuks üsnagi vedelat putru meenutas. Päeva alguses oli kerge udu.Kui udu kadunud sadas taevast kerget vihma, aga kihutades mäest alla lendavad kerged vihmapiisad otsekui nõelad vastu nägu.

Suutsin pika päeva jooksul (10.30-20.00) sõita 4 mäel ja kõikidelt mägedelt ka sinikaid korjata. Ja kella kaheksaks oli keha juba nii väsinud – alaselja,jala ja käe lihased alatasa krampi läksid. Ma ei suutnud lõpuks tõstukiga ülesegi sõita, mäest allasõitmisest rääkimata. Ja Murphy seadus kehtib ka Kuutsemäel. Juba kaheksa paiku sooritades ühte enda viimastest sõitudest, rängalt kukkudes, lõhkusin ühe parema jala sideme ära.Nii et lõpp halb kõik halb…

Filed under: Argipäev

Miks võib saarlane kell 7 hommikul külla tulla?

Tegemist oli juba laupäeva vara hommikuga, kui ma kassi näugumise ja mingi veidra koputamise peale üles ärkasin.Ma seostasin kassi näugumis, tema sooviga õues hädal ära käia, see et kass koputada ei oska ei karganud mulle esimese hoobiga pähegi. Pimedas toas mu silm eriti ei seletanud, siiski nägin ära mingit kogu ukse ees küürutamas seega ei teinud toimingust suurt numbritki ja avasin kassile ukse, samal hetkel köitis mu poolkinniseid uniseid silmi, õue valgustist, rohelisele murule langev kogukas vari. Kassiga ma seda küll seostada ei saanud ning vaatasin ülespoole, kus nägin meest, kes viisaka mehena mind ka teretas.

“Kuule, kas teil viina on?” küsis mulle tundmatu mees tasasel häälel, peagu et sosistades. 
“Ei ole!” vastasin ma imestunult.Antud hetkest hakkasid mu hallid ajurakukesed tööle ja ma aimasin mis see austatud mees minust tahtis.
“Aga äkki on?Vaata!” ei jätnud mees oma jonni.
Ma olin vahepeal jõudnud järeldusele, et tegemist on kas südaööga või varahommikuga, kuna päikest kuskilt näha polnud ja mehe vesiit antud, minu jaoks, tühisel põhjusel ärritas mind.”Ei ole, ei ole,” kuna mul oli nüüdseks juba tervest olukorrast selge pilt võisin lubada endale ka ülbust,”kasi minema.”

Ja nii ta läks.Ma ei oska öelda, kuna ma olin unine ja õues oli pime, kas tal olid juba lõhnad juures või hoopiski oli ta jäänud kuiva peale ja kavatses siis meie talust omale märjukest soetada.Hiljemal kella uurimisel avastasin et mees äratas mu üles 7 paiku, küll ei oska öelda kaua ta seal ukse taga juba klobinud oli.

Aga siiski miks saarlane võib sult kell 7 hommikul viina küsima tulla.Eks ikka sellepärast et saarlased on nii võrd lahke ja suhtlemis aldis inimene. Õige saarlane kutsuks tolle külalise tuppa ja maitseks koos temagagi meeste jooki ning ajaks juttu maast ja ilmast. Nimelt selles talus kuhu see õnnetu rändur sattus elasid kahjuks mitte saarlased vaid tavalised mandri inimesed. Ei meie mõista talve hakkus viina pudeleid keldrise peita, et tundmatuid külalisi hommikuti kostitada ning väärtustame pigem puhkepäeviti tervisliku und napsutamisele.

Filed under: Argipäev, Vaatenurk

Audenteslane – no küll kõlab hästi…

No olengi jõudnud lõpusirgele -reedel sõidan leingut sõlmima ehk olen audentesest kõigest ühe allkirja kaugusel, kui linnade vahelised kilomeetrid välja jätta. Esimesed sammud selle jaoks tegin aasta tagasi kui Margus sisse sai – tekkis mõte, tundus et asi ongi reaalne. Poole aasta eest ajasin treenerga juttu ja mainisin et sooviksin korvpalluri karjääri ja selleks on mind audentessese sokutada vaja. Eks ta lubas Kerdega rääkida ja mõne kuu pärast olin katsetel.

Kossu katseid oli 2 ma külastasin ainult ühte – ning kevad vaheajal käisin kooli hoones juba teste tegemas – kusjuures mulle tundus et kukkusin mates sajalt läbi….aga sooritasin kõik ära ja eile kinnitati mu nimi ja see seisab uhkelt…audentese kodulehel just seal allpool ilusasti peidus.

Filed under: Argipäev

Ametlik *tasuta* suve puhkus.

Ei mina pole riigikogulane kellel puhkuse eest makstakse…ei ole minu sõpradega kohtumised mingit tasu väärt – see pärast ongi minu puhkus tasuta, kuid selle eest on see aus ja häbenemata puhkus.

Õigemini puhkan ma lihtsalt ajaveebist – suvi on käes ei ole eriti aegagi siin mopnitori taga enda silmamune kuumutada. Päikese ja suplus aeg on õues ja mina istun arvuti taga ei sugugi mitta…mina teen eksameid.

Suhteliselt mõtetuid eksameid arvestades seda et juba kolm kuud tagasi sain audentesesse sisse…aga eksamid vajavad tegemist mille eest siis muidu haridusminister puhkusel palka teenib?

Ahjaa eksamitest on ainult üks jäänud – geo.Enda 3 ja 4 vastavalt eesti ja matemaatika eest ma juba sain – mõlemaga oli oma pull aga see selleks.

Ma ei viitsi enam – suvel ma tihti ei kirjuta – kord nädalas või vähemgi – otseloomulikult olete teie lugejad nördinud aga kui riigikogulased puhkusele lähevad siis mis mul siis ülejääb!

Filed under: Argipäev

Triobetist….

Pokkeri kirg süttis minus oma kaks nädalat tagasi…tegime naljaviluks koolis paar mängu ja pühapäeval just siis kui need rahutused kõige tugevama hoo sisse said mängisin ma sõpradega enda juures pokerit!

Lõbus mäng oli…meid oli 5 inimest ja panime 5 krooni mängu – ning mängisime 25 eeku eest oma 3 tundi!Margus pani asja kinni – ma kaotasin talle finaalis….ning läks rahumeeli koju, kell oli vist pool 1 kui ma ei eksi.Pikalt mõtlemata tegime veel ühe kus ma jälle kaotasin finaalis, seekord Erkole.Kell oli pool 4 ja me otsutsasime siiski asjale lõpu teha ja kunagi pärast jätkata.

See õhtu sütitas minus aga uut himu pokeri vastu.Vartsi avastasin end pokerroomi-s tasuta mängimas kuid leitsin et see on suhteliselt igav….ja suundusin triobeti, kus ma siis juba 4 päeva mängin FreeRolle.

Tulemusi veel ei ole….osalen paaril turniiril päevas eile olin näiteks 12 tuhandest  – 789 kohal ja täna 5000 inimesest sain 70 koha….kuid raha ma siiski ei saanud…….eks näis

Filed under: Argipäev