Lihtsalt Vasja

Vasili, keda tema vähesed ellu jäänud sõbrad lihtsalt Vasja’ks kutsusid, viskas lumelabida eemale ja ohkas valjusti:”Oh küll on seda lund tänavu palju.” Lihtsalt Vasja oli erru läinud KGB-lane kes nautis enda pensionipõlve väikeses hüttis, kuskul kaugel siberis. Tema täpset asupaika ei oska hetkel keegi määra, kuna tema toimikud on siiamaani salastatud.

Selles inimtühjas piirkonnas oli Vasjal vaid kaks ühendussilda välisilmaga, tema vana raadiosaatja, mille abil ta õhtuti endiste töökaaslastega juttu vestis ja ajalehed. Viimaseid sai ta lugeda tõttöelda väga harva. Lähima küla postikana tädi Glasha, keda külaelanikud lihtsalt tädi Glasha’ks kutsusid , tõi ajalehti vaid kord kuus.

„Tahaks sinna maale, kus aastaringi sügis,” torises Vasja uuesti lund rookima hakates. Ega ta tavaliselt hoolinutki õue puhastamisest lumest, kuid täna oli just see päev, mil tädi Glasha pidi ajalehed tooma. Glasha oli ainuke naisterahvas, keda Vasja viimased viie aasta jooksul näinud oli ja tema soov Glashale muljet avaldada on seetõttu täiesti mõistetav.

„Vasja!” karjus tädi Glasha rõõmust, „Vaata mis mull sulle on.”
„Kiri?” vaatas Vasja tädi Glashale küsivalt otsa „Ma sain viimast korda ühe kolm aastat tagasi – see oli minu viimane pension.”
„Ma tean, ma tean!” ei suutnud postikana enda uudishimu tagasihoida „Teeme lahti!”
„Selle sündmuse terviseks peab ikka võtma ka,” juhatas Vasja külalise majja.

„Ameerikast!” ei suutnud Glasha kirja käest lahti lasta.
„Ameerikast jah.”
„Kuule see haiseb ju õlle järgi.”
„Haiseb, haiseb,”vajus Vasja mõttese ja valas viina üle pitsi ääre. Tal meenus kuidas oma 30 aastat tagasi Ameerikas luure misioonil olles, Harlemis ühe sealse elanikuga pubis õllet jõi. Mike ei talunud demokraatiat sõrme otsastki ja kiitis Venemaad. Järjekordse õlle peal andiski Vasja pühalikult vande, et ükskord talletab Mike’i turvaliselt Nõukogude liitu. „Äkki tahab kätte makst,” mõtles Vasja.

Vasja ohkas kergendatult kui kiri läbiloetud ja pani veel ühe pitsi hinge alla.
„Kirub jälle demokraatiat,” uhkustas Vasja Glasha ees, „ja õige kah. Meil venemaal on kõik selge, ei ole mingit hägumist valimiste üle. Nii kuidas Vladimir ütleb nii ka on. Kui ta ütles, et presidendiks peab ahv saama, valiksime ahvi. Ameeriklased on ikka lollid, ei saa aru kui hea on üks tugev keskvõim, hämavad enda demokraatiaga.”

Poliitikat sisaldanud kiri valmistas tädi Glashale ilmselgelt väga suurt pettumust. Tema lootis sealt leida mõne Vasja endise naise teate tema pojast või vähemalt mõne riigipreemia teenete eest. Glasha huvi kadumist märkas ka Vasja, kes muretsedes juba mitu pitsi tühjaks tegi.
„Kuule helistame minu vanadele kamraadidele, teeme pulli” pakkus ta, kui Galja ütles, et peaks minema hakkama.

„Oota – oota, kus sa kiirustad nüüd. Näe kutsub juba!” püüdis napsune endine KGB-lane Glashat majas vägisi kinni hoida.
„Ei ma tõesti pean minema, inimesed ootavad posti,” vaidles postikana vastu. Vahepeal kostis aga raadiost mingit sahinat.
„Hallu, hallu Andrjusha…Andrjusha Vaska siin….ah, ahso, jajah , aga muidugi. Glasha, Andrus on ikka vana kala, tal alibi alati olemas, nüüd pidi äia juures olema,” ütles Vasja veidi pettunult ja hakkas raadiosaatjat uuele lainele sättima.

Uus vastuvõtja pani Vasja ootele ja närviliseks muutunud, üksik mees märkas, et tema ihaldatud naine ona majast lahkunud. „Kurat võtaks seda kahekümne esimest sajandit,” vandus ta kõvasti. Ta vajus tugitooli, pani enda tugevad prillid lauale ja tundis kaela all Glasha salli.

Ta krahmas salli, unustaas enda prillid lauale ja tormas meeleheitlikult ukse poole. Ta oleks juba peagu õue jooksnud kui ühtjärsku meenus talle, et tal polnud saapaid jalas. Ta sidus ähmides, enda saapapaelu kui raadiost kostsid hääled: „Vasja,Vasja Edgar kuuldel.” Mehe tung tiris teda naise poole ja nii ta jooksiski toast välja, raadiosaatjast välja tegemata.

Samal hetkel jalutas maja äärsest metsatukast välja hunt, keda hundikarjas lihtsalt Arfimiks kutsuti. Ta oli kolmandat nädalat söömata ja tänagi õhtul pani tema juurest jänes plehku, mille pärast ta metsas pikalt ulus. Arfim lonkas väsinult, koonuga lund rühkides. Ta oli vihane, kuna enda vanaduse tõttu oli ta tõrjutud karjast ja polnud suuteline endale toitu hankida. Ta oli kindel, et tema elutunnid on loetud. Arfim arvas et näeb näljast viirastusi, kui mingi napsune ja poolpime mees, silmi kissitades tema poole laskus ja valju häälselt mingit Glashat nõudis. Ta peas jookses läbi vaid üks mõte – söök.

Filed under: Järjejutt, Lihtsad Inimesed

Lihtsalt Mike e. Valimised

„Maailm on hukule määratud,” sosistas Michael, keda sõbrad lihtsalt Mike-ks kutsusid. Lihtsalt Mike oli üksik keskklassist tööline, kes elas väikeses, tagasihoidlikus, kahe toalises korteris Harlemis New Jersey. Mike oli kiindunud katoliiklane nagu ta isa ja vanaisa ja kõik eelnevad vanemad. Mike elu tundus olevat tasakaalus ja selle hetkeni oli ta enda eluga rahul ja mis kõige tähtsam, ta oli uhke enda riigi üle, kuid nüüd oli kõik muutunud.

„Kas oskas Nostradamus ennustada meie riigile sellist saatust?” küsis tummas korteris Mike iseendalt ning põrnitses tühja pilguga pooltühja õllepurki,”ei, vaevalt. Seda ei osanuks mitte keegi ettenäha, isegi aasta horoskoopide looja mitte.”

„Kas G.Washington oskas oodata, et ühel hetkel on tema presidendi toolil asemik tema enda, mustanahalise orja järglane või et kokkamise asemel tegeleks abikaasa hoopiski riigi juhtimisega.Ei, ei, ei see maailm on perses,” Mike muutus murelikumaks iga sekundiga, ta väikesed paksud näpud mudisid õllepurki.

„Nii võib ju igaüks presidendiks kandideerida, isegi jaapanlane, fanaatikust muhameedlane, mongool või mine kuradile, mõni latino,” pobises Mike vihaselt kui aknast õues jalutavaid inimesi põrnitses. Ta silmad takerdusid inimestele ning ta hambad krigisesid vihast, nagu oleks ta soovinud lüüa need demokraatia kogukasse kintsu ning hammustada selle küljest suure, mahlaka tüki.

Mike-i näole tekkis rahulolematu grimmass.”Ok, eurooplasest guberneri kannatame veel ära. Lisaks kõigele omandas ta Hollywoodis korraliku hariduse ja kurat võtaks, tegu on valge, vaba mehega.Ainult nimi on veidi provokatiivne.”

Ta sulges akna. Kass lükas laual seisva õllepurgi oskuslikult ümber, kuid Mike ei näinud seda, tema tähelepanu oli suunatud telekale, kust tulid välismaa uudised. „Venemaa,” ütles Mike rahulolevalt, „seal on kord majas, ei mingeid üleliigseid kandidaate.”

Kuid see, et kuskil maailmas käib elu veel ikka nii nagu kord ja kohus, ei lohutanud Mike. Ta oli siiski murest murtud:”Kas nad siis tõesti aru ei saa , et ükskord on presidendi kandidaadiks must naine, kes minevikus oli mees. Kuhu see riik oma vabadusega jõuda tahab?”

Olukord oli niivõrd dramaatiline, et Mike ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida: „Tulevik ei ole küll väga helge, kas moodustatakse üleriiklik feministlik liikumine või teeb 50cent koos presidendiga hümnile remixi.” Vaevalt oli Mike silmad pisaratest puhtaks pühkinud ja need hirmsad mõtted peast kustutanud, kui ta nägi, et suurem osa lauast oli õllega kaetud. Mike otsis märgunud paberite kuhjast, ruudulisele paberile trükitud kirja, mille ülemisel, õllega koos äärel seisis suurte, uhkete tähtedega „Armas Leonid”.

Mike uuris tähelepanelikult tuba, lootes leida kass ja teda karistada..”Kuradi krants,” vihastas ta, voltis kirja kokku ja pistis ümbrikusse. Ta viskas jope selga ja astus korterist välja, et ümbrik ületee olevasse postkasti nr 21 pista.

Tänaval puhus tugev tuul ja taevas oli kaetud tumedate äikesepilvedega. Mike heitis pilgu enda korteri akendele ja nägi seal joobunut kassi. „Krants – küll ma sa kätte saan!” karjus Mike ja viibutas kassi poole ümbrikuga. Järgmisel hetkel rebis tuul ümbriku Mike käest ning ta tormas sellele vandudes sõiduteele järele.

Samal ajal sõitis Emilia, keda sõbrad lihtsalt Emi-ks kutsusid, autoga ületee olevat postkasti nr 21 tühjendama . Lihtsalt Emi ei olnud kuigi vilunud autojuht, kuigi pidas end selleks. Emi vahetas sõiduajal raadiojaama , kui kõlas vali pauk ning mõranenud esiklaasile oli kleepunud veidi niiske ümbrik.

Filed under: Lihtsad Inimesed, Vaatenurk