“Algus – kolm sõpra” *1. osa*

Valmis, ma olen teinud nüüdseks kõik mis soovisin, mu plaanid ja unistused on täide viidud.Selleks õhtuks mul enam tegemist ei ole, eks see õhtu hakkab juba otsa saama.Ma korraks veel viskan pilgu peale, jumal küll millega ma hakkama olen saanud, kelleks olen muutunud,kuid häbi mul ei ole.Kahju vaid et olin sunnitud seda tegema…aeg lahkuda.Ma süütan järjekordse suitsu.Tegelikult ma ei suitseta ja downin igati seda, kuid kui mu närvid on pingul juhtub see peagu et iseenesest.Nüüd on üks neist hetkedest, ma lahkun siit öisest linnast koju, ma olen väsinud ja kahtlen ise endas.Ülekõige vajan ma hetkel valget suitsupilve mis mu nägu ja meeli tasakesi paitab  ja muusikat see rahustab.Ipod taskust välja ja lugu käima aeg lahkuda, viimane pilk teole toob nahale taaskord kananaha, ei tee sellest väljagi.

Teel koju jään mõtlema,miks mina olen viimane kes veel alles on.Vanasti me olime kõigest poisikesed kes armastasid joonistada – aga nüüd oleme kurjategijad.Kõik algas oma 8 aastat tagasi, aasta oli siis 2004.Meid oli täpselt kolm mina, Rey ja J.Me olime tavalised teismelised, tollel 13, keda huvitas subkultuur ja kõik mis sellega seotud.Kõik algas markeritest, neid oli vist igaühel paar tükki must ja sinine, minul oli punane ka.Kuidas ma mäletan, ma olen seda tuhatkorda meenutanud, mind on alati pealunud ajalugu.Tollel me veetsime suve umbses linnas, mille kivist ülessirguvad müürid olid lämmatamas meid, ei meid ei huvitanud see põhjus miks me seda teeme, me kõigest tegime.Me käisime tägimas koos markeritega….me olime ilmselgelt naiivsed.Suvi möödus meeletult, väga kiirestu asendusid markerid värvidega.

  Olime nagu väikesed kutsikad kes värsket õhku sisse ahmisid, me kogusime internetist uut matejali kilobaitide kaupa, õppides ja otsides inspiratsiooni.Meil olid omad iidolid ja pidevad vadlused kes neist on parim.Hiljem hakkasime ka põhjust otsima ka oma tegevusele, pidi ju tavalist lapse mängu põhjendama, ainult selle läbi sai see muutuda kunstik, vaatamata sellele et viimast ta ikkagi ju ei olnud. Need olid suured tägide ehk nimede kogumid, mis mööda tervet linna laiali olid.Tollel oli mul meeles ka graffiti definitsioon, ajaga muutus see aina keerulisemaks ja tänasaks on minu jaoks graffiti vaid see mis on seinal….muidu on see värk liiga diip, upud ära.

      Meie peamine eesmärk oli hängimine, fame ja graffiti oli viis seda ühendada, vaid hiljem hakkasime tõelist mõnu tundma.Kõik need närvi kõditamised ja tavaline silmarõõm lõpp resultaadist.Kuid see kõik tuli aastatega, alguses poisikesed, kes me siiski ju olime, tegid seda ainult selle pärast et teha ja kes teab kui oleks teisit kas me oleks jõudnud nii kaugele.Me ei joonud ega suitsetanud tollal, kolm tavalist noort poissi, me polnud isegi riides nagu räpparid, veidi laiemad püksid ja kapuutside kampsunid.Eks see oligi vist selle aja piir, tänaseks oleme juba meie oldschool, meie oleme legendid.13 aastaselt me mudiugi seda ei oleks uskunud, kuid peagi levisid linna peal ka meist kõlakad.Me olime tasapisi sisenemas maailmase, kust me hiljem välja ei saanud ja mis ka saatuslikuks sai.

Filed under: Unistuste loojad