Õhtupoolik kolmandal kail.

„Ma mõtlen vähem!” Fredy ohkas, lõdvestas lipsusõlme, rüüpas heledat õlu ning viskus betoonile pikali. Meretuul sasis kergelt tema juukseid ning tasapisi loojuv päike meenutas läinud päeva. Ta istus vana, mahajäetud sadama kolmandal kail, jalad üle ääre ning loopis merre väikeseid betooni killukesi. Ootamata enda vestlus kaaslase vastust, jätkas Fredy: „Tunnen, et ühiskond tõukab mind selleni. Ma ei pea mõtlema, et olla sotsiaalselt edukas. Lollus läheb peale.”

„Kas edukus ei meeldi sulle?”

„Ei teagi.” Fredy võttis veel ühe sõõmu, kallas natuke maha ja vaatas mis mustriga õlle laiali valgub. „Mõista, ma ei tee seda teadlikult, kuigi suudan tagajärgi hinnata. See lihtsalt toimib. Varem ma jälgisin maailma, analüüsisin, ma olin palju, palju kinnisem.”

„Kumb parem on?”

„Kurat seda teab. Ma tunnen, et oleks justkui väga hea omaduse kaotanud. Praegu, vaadates bussipeatuses vanamemme ei mõtle ma, kust ta selle helesinise toidukoti ostis ja kes temaga poes käis. Ma kaotan kujutlusvõime.”

„Miks sa ei muuda ennast?”

Fredy võpatas taaskord, kui peale helisevalt kõlanud küsimust, läbis teda külma õhu hoovus. Ta kogus end, vaatas kõrvale lootes kedagitki näha. „Ma ei saa ju. Ma muutun kinniseks ning kaotan kõik. Ma ohverdasin sõpradele kooli, hobi, nüüd ka arutlusvõime. Mõistad? Ma polnud ennem küll õnnetu, kuid ega ma õnnelikgi polnud.”

„Ja praegu?”

„Taas kumbagi.”

„Ja edasi?”

„Koju lähen!”

„Ma mõtlen üldiselt.”

Fredy muigas. Hammustas enda alumist huult ning põrnitses enda käsi. Külmad hoovused muutusid aina tihedamaks. Ta viivitas tahtlikult vastusega, otsides mingitki ettekäänet vastamata jätmiseks, kuid mõlemad vestlejad teadsid vastust.

„Ma ei tea.”

„Otsusta ükskord ära, kes ja mis sa oled.Täites teiste soove on raske säilitada enda algupärast mina. Muidugi võib teine mina olla esimesest paremgi. Kontrolli ennast, sa oled ise enda sepp. Ja õlle, ära sa sellega nüüd liiale mine!”

Fredy noogutas. Tema keha kiirgas väsimust, kulunud punane pintsak lopendas endiselt tuule käes. „Aitäh”

„Sorry, aga ma pean minema, eks varsti jälle näeme.”

„Aitähh vennas, näeme.” Fredy tundis värises viimast korda külmast. Vaatas veel kord pilvede poole ja nägi vaid väikest valguse sähvatust. Ta lükkas pudeli ümber, sellest nirises tasakesi õllet, selle muusika saatel lahkus Fredy kolmandalt kailt.

Filed under: Lühijutud

Leedo kannatused.

Proua Leedo koputas uksele ja trampis jalaga: „Lase nüüd sisse, kaua ma siin könutan!”
„Salvrätid!” lurises teiselt poolt nutune hääl. „Tõin, tõin kallis, ikka mönuga tõin.”
Ukse taga oli kuulda kohmitsemist, mille järel proua Leedo sisse lasti.
„Tule taevas appi, jälle töinad!”
„Mis mina? Vaata mis nemad teevad,” Leedo jooksis arvuti juurde, pööras ekraani abikaasa poole ning näitas näpuga, „ jälle komenteerivad!”

„Aga sõnavabadus, kuidas sellega siis on?” küsis proua Leedo sälvrätikute pakke avades.
„Mis sõnavabadus? Vaata mind kritiseerivad ju. Avalikult sõimatakse, piinlik lugedagi. Säh mart56 kirjutab – vaata, mis praami magnaat teeb, tahab tagasi vaikivasse ajastusse. Keelab neti komentaarid üldse ära!” luges Leedo soravalt ette ning nuuskas nina.
„Ise sa kaebasid Delfi kohtusse, aasta aega käib juba see näägutamine.”
„Jah kaebasin ja kaeban veel kord, keegi peab ju sellele lõpu tegema. Keegi viljandikert kirjutab, et ma olevat jäätee praamidega ära lõhkunud, no tule taevas appi, kust see viljandi inimene seda nüüd teadma peaks.”

„Et minu silmad seda lugema peavad. Juhanjunn võrdleb mind Staliniga, eestimees hämab sõna vabadusest, asgw kirjutab euroopa inimõigustest, naaskel valetab, et euroopa direktiivi järgi ei vastutagi toimetaja komentaaride eest, kui ta nendest teadlik ei ole ja keegi tehnikajüri räägib interneti praegusest põhisuunast, kus kasutajad loovad sisu.” Leedo põrnitses mõtlikult ekraani. „Küll ma sellele lõpu teen, kes viimasena naerab, naerab paremini.

„Tead mis mina arvan?” küsis proua Leedo järjekordset sälvrätti ulatades. „Et sa ei peagi ju neid komentaare lugem, kui nad sulle ei meeldi.”
„Kuidas ma ei pea? Kuidas ma siis teada saan mida rahvas arvab? Aga miks nad nii sõimama peavad ja anonüümselt ka veel, häbi neil olgu.”
Proua Leedo mõistis, et tema abikaasa võitleb tuule veskiga, lõi käega ning läks minema.

Leedo ei pannud seda enam tähele. Tema nägu venis pikaks kui ta järgmist komentaari luges. „Naine ! Kähku telefon ! Ma pean praamile helistama!”
Proua Leedo tormas tuppa telefon käes. „Mis nüüd siis juhtus?”
Abikaasa käskis proua Leedol lugeda ning osutas järjekordsele komentaarile.
Part24 kirjutas: “Mina nägin ühe SLK laeva tualetis küll kirjalikke kommentaare…, mis mitmeid isikuid väga personaalselt solvasid. Tuleks tõesti kaaluda ka laevaomaniku vastutama panemist. ”
Proua Leedo lõi käed kokku “Tule taevas appi! Küll on õelad inimesed!”
Kuid härra Leedol oli asi kontrolli all. Telefonist kostis juba kapteni hääl: “Jah härra, saab tehtud.”

Filed under: Lühijutud, Vaatenurk

A. Kivirähk “Mees, kes teadis ussisõnu” retsensioon

„Me elasime erinevates maailmades nagu kaks tigu, kes ei pääse teineteise kodadesse pilku heitma.”A.Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu”

Andrus Kivirähk on nüüdisaja üks silmapaistvamaid Eesti kirjanike. Tallinnas üleskasvanud ja Tartu Ülikoolis ajakirjanduse teaduskonna lõpetanud Kivirähk on tunnustatud kirjanik. Ta on avaldanud üle 20 raamatu, millest kuulsamateks on saanud „Rehepapp” ja „Mees, kes teadis ussi sõnu”, mis mõlemad ka siiamaani raamatu müügiedetabelite tipus püsivad. Lavalaudadele on jõudnud paljud Kivirähi etendused, mis on publikult sooja vastuvõtu pälvinud, nende seas „Voldemart” ja „Sürrialistid”. Lisaks on Kivirähi sule alt võrsunud ja populaarsuse saavutanud nii mitmegi telesaate stsenaariumid nagu „Wremja” ja „Sipelga 13” ning „Leiutajate küla Lotte”. Vabal ajal kirjutab ta Eesti Päevalehte arvamuslugusid ja teeb teisipäeviti „Rahva oma kaitse” nimelist saadet Raadio 2-es, kus ta arutab Mart Juurega läinud nädala sündmusi.

Andrus Kivirähi viimane romaan „Mees, kes teadis ussisõnu” kirjeldab peategelase Leemeti, kes on sündinud enda generatsiooni uueks ja viimaseks lüliks, elulugu. Leemet on alati viimane, kes midagi teeb või näeb, olgu selleks põhja-konna nägemine või oskus.mõista uusikeelt. Leemet on sunnitud jälgima, kuidas inimesed valivad iidsete kommete asemel uue elustiili .
“Kuuled, Rõks! Miks just sina pead olema selline lepaleht, mis lendab sinna, kuhu tuul puhub? Las see suur maailm teeb mis tahes lollusi, pead siis sina kohe kõike omal nahal järele katsuma!” , vahetavad metsa küla vastu, hiie kiriku vastu „Sulle on lihtsalt kloostris selgeks õpetatud üks moodne muinasjutt, aga muinasjutte on maailmas palju. Mõned unustatakse, nende asemel mõeldakse välja uued….” , põdra lihale eelistavad nad nüüd putru ja leiba ja ussi keele õppimiseks on nende keeled pudru ja leivaga ära rikutud. Leemet jääb viimaseks mohikaanlaseks, kuid see ei taga talle poolehoidu ka metsas, kuna sealsed meelest nõrkuvad ja vananevad raugad suhtuvad umbusklikult ka metsa jäänud noortesse. Leemet jääbki kahe tuleristse vahele ja ainuke koht, kus ta end turvaliselt tunneb on ussi pesa. Leemeti parim sõber reedab teda ja kolib koos enda perega külla, kus unustab ussisõnad. Kahevahel hõljuv Leemet peab tegema otsuse, kuhu leeri ta kuulub. Leemet proovib samuti metsast põgeneda, kuid pöördub hiljem tagasi. Mõlemas pooles pettunud peategelane alustab võitlust uute uskumuste vastu samas keeldumas tunnistamast vanu tavasid. Ta tapab tuhandeid küla elanikke ja oma igivana vanaisa. Põletab maha hiie ning raiub tükkideks hiie targa, kui see Leemeti armasama tapab. Võitlus uute maailma tavade vastu toob Leemetile raskeid kannatusi, ta kaotab enda perekonna, armastatu, sõbra ja näeb pealt keele välja suremist, olles selle viimane kõneleja. Pole ime, et minusugused ujedad olevused välja surid. ”Me olime veel varjud, mis enne päikeseloojangut korraks pikaks venivad, et seejärel lõplikult kaduda. Mina olengi kadunud. Keegi ei tea et ma veel elan”

„Mees, kes teadis ussisõnu” on pälvinud Vilde ja Virumaa kirjanduspreemiad, raamatukaupluse Apollo kodulehekülje külastajad hääletasid just selle raamatu möödunud aasta parimaks. „Mees, kes teadis ussisõnu” on vankumatult püsinud suuremate raamatukaupluste edetabelite tipus, kusjuures esikolmikus on figureerinud ka Kivirähki varasem raamat „Rehepapp”. Raamat on tõlgitud ka Mari keelde ning märkimisväärne on seegi, et raamatu väljaandja on Eesti Keele Sihtasutus. Kirjanik ise on jäänud vaatamata preemiatele ja üleüldisele tunnustusele tagasihoidlikuks ja raamatu väljaandmise perioodil antud intervjuudes rõhutas korduvalt, et nüüdsest keskendub rohkem näidendite kirjutamisele. Kuid kahtlemata on Kivirähki viimasest romaanist saanud tema tuntuim raamat „Rehepapi” kõrval.

A.Kivirähki enamasti satiirilised raamatud, „Vargamäe noored ja vanad”, „Jutud”, „Ivan Orava mälestused” ja „Rehepapp” kui ka tõsisemad teoseid nagu „Liblikas” ja „Mees, kes teadis ussisõnu” on alati pakunud lugemisrõõmu. Vaatamata mõnikord liialdatud irooniale, jutustavad need raamatud asjadest väga tõetruult ja Kivirähki vaatepunkt tundub ülimalt objektiivne. „Ussisõnade” romaani iga mõte ja tabav ütlus sidus mind peategelasega aina tugevamini. Raamatu sündmustes ja tegevuses võis tõmmata paraleele tänapäevaga ja lähiajalooga, mis väärtustas raamatut veelgi. Leemeti lugu on ülimalt traagiline, mida veidi leevendab raamatus leiduv huumori soon, Leemet on määratud hukule, tema reformid on jäänud hiljaks, tema pingutused ei läinud enam kellelegi korda, sest kõik olid surnud. Raamat jättis väga sügava mulje, muutes minu maailmavaadet „Usside keeles kõneldes – ma polnud veel vahetanud nahka, mida ma hiljem elu jooksul mitu korda tegin, pugedes aina karedamasse kesta, kuni vaid vähesed tundmused suutsid sellest läbi tungida. Praegu vist ei suuda enam miski. Ma kannan kivist kasukat” ja kuidas võinukski minna teisiti, kui enda lapse, sõbra, naise kaotanud mees leidis oma rahva päästja – kuid kedagi polnud enam päästa.
Kas meie kaunis esivanemate keel pole samuti määratud hääbumisele, kui me kõik meretagust kummardame ning võõrsõnu liiga kergelt kohe omaks võtame? Kas eesti rahvas pole kaotamas midagi kõige kallimat ja lähedasemat, kui oma esivanemate tavad ning kombed unustab? Kui kaugel on see aeg, kus ei suudeta enam miskit ega keskit ? Kas kanname kivist kasukat või annab veel midagi ja kedagi päästa ?

Filed under: Lugemist, ussisõnad iffer kivirähk raamat retsensioon

Milline peab olema naine?

Akna taga sai öö päevast jagu ning mattis kõledad Londoni tänavad pimedusse. Johny elas Parkinsoni tänava nurgal majas number 35. Tal oli tudengile kohaselt väga sassis ühe toaline korter. Vaatamata sellele, et käes oli südöö ei saanud Johny ikka veel und, ta istus arvutilaua taga, suits käes ja jälgis kuidas suitsu pahvakud laualambi kuldses säras lakke tõusid.

Johny pea oli murest murtud nagu ka tema süda. Järjekordna rappa läinud suhe, pani Johny tema ideaalide üle mõtisklema. Ta arutles naise etaloni üle, pilk kindlalt suitsus kinni. Teda ei huvitanud tuntud filosoofide sajandite tagused tööd, ta tahtis jõudacise vastuseni milline peab olema naine, just siin samas Londonis, kahekümne esimesel sajandil.

Johny lõpetas viimase suitsu ning otsis tulutult pintsakust uut pakki.”Carla,” ütles Johny, kui talle meelde tuli, et oli klubis paki sõbrale laenanud,”närukael, ei andnutki tagasi.” Silmapilkselt meenus Johnyl nende jutuajamine vahetelt enne klubise sisenemist.
„Naised, heh, naised on nagu autod,”seletas Carla järjekordsele seelikule järele vaadates.”Naine peab olema nagu Porsche. Usu mind! Silm peab ikka puhkama ja mis kõige tähtsam teised kadedaks tegema, et sa ikka uhkustada saaksid.”
„Aga mis kasu ilusast autost on, kui ta mootor nõrgaks jääb?”mõtiskles John endamisi.”Aga küllap sina juba tead, sul ju need naised ainult Porsched ongi. Vahetad neid tihedamini kui kinda paari!”karjus Johny üle valju muusika,”ainult, et ise sõidad juba 3 aastat vana Fiatiga.” Carla kadus peale neid sõnu rahvamassi ja pole siiamaani endast märku andnud.

„Juu siis solvus, aga sel juhul ei ole pakk tema käes,” mõtles John, kui külmikust juustu võttis ja taaskord tühja punkti jõllitama jäi. „Üks neist tõmbas nagu korsten”meenus talle, kuidas ta kahe endise klassiõega ületänava kohvikus teed jõi. Natalie ja Sara olid parimad sõbrannad lasteaiast saadik ja Johny sai nendega keskkoolis väga hästi läbi. Ta kohtas neid lõunale minnes ja puhtast viisakusest oli sunnitud veetma nendega igava pärastlõuna.
„Naine peab olema iseseisev” vastas Natalie. Sara vaatas Natalied iroonilise pilguga ja küsisi:”Iseseisev? Jama, peamine, et naisel oleks mees, selleks peab ikka kuum välja nägema.”
„Naisel ei ole vaja meest!” oli Natali ilmselgelt nördinud, et sõbranna nii arvab.
„Kuidas siis ei ole? Ma tahaks vaadata kuidas sa meesteta hakkama saad. John, naisel peab olema mees, naine peab tegema kõik endast tuleneva, et tal mees oleks.”
Natalie nägu oli veninud pikaks, ta jõllitas Sarat: „Aga siis kaotab ta ju igasuguse väärikuse, John, ütle talle.” John oli tüdinenud sõbrannades ja kuulas vaidlust suurema huvita vaid jälgis suurema heameelega vastas lauas olevat lesbi paari.Naised ei lasknud ennast sellest häirida ning vaidlesid hoogsalt edasi. Naistepaar vastas lauast lahkus ning John pöördus tagasi klassiõdede juurde, kes olid selleks hetkeks juba ära leppinud.
„Kõik mis me öelda tahame John, on see et naine ei tohi olla halb,” alustas Sara, kelle eest Natalie lause lõpetas,”ja olema hea.”
„ Suurepärane, aga ma tõesti pean nüüd jooksma,” püüdis John viisakas olla.

„Ei Sara suitsetas naistekaid, ta poleks mult paki ära võtnud.”
John istus aknalaual, näris ükskõikse pilguga maitsetut võileiba ja põrnitses tänavakive.

Kohe pärast lõunat sai ta kokku Mike-iga kellega ta suundus loengule, just seda sama tänavat mööda. „Mis filosoofiline küsimus, vahetad teaduskonda? Milline peab olema naine? Miks sa ültse küsid seda?”
„Uudishimu,”vastas John ükskõikselt.
„Ei noh, naine peab olema iseseisev, tagasihoidlik, enesekindel…”
John vaatas Mike otsa.”Seda sama võib olla ka kõige tavalisem mees. Naine, Mike, mind huvitab naine.”
„Miks nad erinevad peaksitki olema. Tead mis ma sulle ütle Johny, naine peab olema inimene.” Ta vaatas rahuloleva näoga Johny otsa, nähtavasti ise mõlgutades mõtteid arsti teaduskonna vahetamisest filosoofilisele ning ootas kiitust.
Johny oli hämmingus, analüüsis kuuldud, tal polnud aega kiituste jagamiseks. Pettunud Mike kobas taskutes otsides suitsu ning pakkus poest läbi hüpata, et osta ühe.

„Ei Mike ostis paki, ma ju ise laenasin raha talle.” Mike sai võilevast kõhu täis ja põrnitses mõtlikult arvuti ekraani. Msn-i sisenenud Liza äratas Johny mõttekoomast üles. Tal tuli meelde, et käis Liza juures peale loengut ja nähtavasti oli rõdul suitsetades, ka paki sinna jätnud. Ta avas msn akna, et küsida kas Liza on avastanud mõne suitsupaki enda rõdul.
„Kuule..”
„Jah?” vastas Liz.
„Ma tahtsin küsida…milline peab olema naine?”
„Nagu mina!”

„Hämmastav, ta leidis vastuse!” karjus Johny eufooriast. John imestas, kuidas ta sõbranna naljaga võetav egoistlik mõtteviis teda tõeni juhatas.
„Naine peabki olema selline nagu ta ise olla tahab. Ei ole siin sõnaõigust minul, filosoofidel ega kellegil muul.” Iga jägmise Liza postitusega tõi msn kuuldele ebameeldivat heli, kuid John ei pannud seda enam tähele. Ta langes rahulolevalt voodile ning tundis torget seljas. Ta leidis kaotatud suitsupaki enda selja alt.
„Aitäh sulle,” ütles Johny ning viskas paki aknast välja.

Aitäh kõikidele Vestlejatele kelle abil ma jõudsin selle viimase punktini.

Filed under: Lühijutud

Referaat : Olaf Palme

 ELULUGU

Olaf palme täis nimega Sven Olof Joachim Palme  sündis 30 Jaanuaril 1927 Stockholmis Rootsis.Ta oli pärit kõrgemast klassist, ning tema poliitilisi vaatenurki mõjutasid kõvasti Sotciaal Demokraadid.Ta on reisinud kolmandas maailmas ning USA-s ning vaadelnud sealsi suuri klasside vahesid.Ta lõpetas Kenyoni kolledzi ja sai magistrikraadi kõigest ühe aasta pärast õpingute alustamist.Saanud inspiratsiooni tulistest dibatidest mis leidsid aset  üliõpilaste seltsides kirjutas ta mitu kritiseerivat essed Friedrich Hayek’s The Road to Serfdom-st.Peale autostopi reisi mööda USA-d naases ta Rootsise kus jätkas õpinguid õigusteaduses Rootsi ülikoolis.Õpingute ajal sattus Palme läbi Rootsi Rahvusliku Üliõpilaste Liidu kaudu Rootsi üliõpilaste poliitikase.1951 aastal astus Rootsi Sotsiaal Demokraatide noorte parteisse, vaatamata sellele ei külastanud ta aga ühtegi nende kokkutulekutest.Järgmisel aastal valiti Palme Üliõpilaste Liidu presidendiks,see asjaolu sundis Palmet astuma partei elust natukene kõrvale.Palme on õelnud et on 3 suurt põhjust miks temast Sotsialist sai1.1947 külastas ta debatte kus osalesid – Sotsial Demokraat, Kontservatiiv, Liberaal2.1940 viibides Ameerikas sai ta aru kui suur on sealne klasside vahe ja rassismi mustade vastu kohutas teda.3.Reis Aasiase 1953 avas tema silmad Imperialismi ja Kolunismi tulemustele. 

Poliitika Elu

1953 aastal sai Palmest peaministri sekretär.Kahe aasta pärast sai Palme Rootsi Sotsiaal Demokraatide Noorte Liiga partei juhtide eshaloni ning 1958 valiti ta parlamendi liikmeks.1967 sai temast haridus minister ja järgneva aasta jooksul sai ta tudengite, kes polnud rahul Rootsi valitsuse poolt läbiviidavate ülikooli reformidega, kriitika märgiks.1969 aastal astus partei esimees tagasi ja Palme valiti esimeheks ning samal aastal asendas ta lahkunud esimeest ka peaministri toolil.Peale 125 kuu, mis teeb 10 ja pool aastat,  valitsemist peaministrina Olaf Palme hukati.Olaf Palmest kujunes uue Rootsi poliitiku generatisooni juht, keda tihti nimetati revolutsionäärne reformist.Tema poliitilised väljaütlemised on siiski jäänud vastuolulisteks näiteks – vali kriitika USA vastu Vitnemai sõja pärast, kriitika NSVL poolt korraldatud Praha Sügise tõttu, Franco Regima kriitika Hispaanias, kuid toetas ekonoomilisi sanktsiooni põhja Aafrika vastu, toetas nii poliitiliselt kui finantsiliselt Aafrika Natonal Congress-i, kohtumine Fidel Castroga.Kõik need vaatenurgad põhjustasid välismaal palju vaenlasi kuid tal oli ka piisavalt toetajaid.Üks neist näiteks Zimbabua president.

Mõrv

Olaf Palme viibis väga tihti ilma valvuriteta, to õhtu ei olnud erandiks.Ta jalutas koos osa kaasaga Lisbet Palme teatrist koju, ning südaööl Veebruaril 28 1986 tulistas mõrvar Olaf Palme-t selga ning haavanud tema kaasa lahkus mõrva asupaigast teadmata suunas.Takso juht kes nägi mõrva pealt kutsus välja kiirabi.Lisbet Palme küll taastus kuid Olaf Palme surma kontstateeriti kell 00.06 Märtsil 1986 Stockholmis Rootsis.

Filed under: Lugemist

Kivirähk”Mees kes teadis ussisõnu” magusamad osad vol3

ir’hk Kolmas ja viimane osa magusamatest osadest  – ei kirjuta raamatu lõpust midagi.Magusamaid osasid raamatu keskel on siin küll, fantastiline raamat loodan et need väikesed tükid himustavad kedagi seda raamatut lugema.

277 – Tavaline uni tundus mulle nüüd liiga lühike, see oli vaid nagu väike veelomp, mille sisse sai parimal juhul pista ainult oma pea, samal ajal kui mina igatsesin mustava veega sügavat järve, kuhu sukelduda ja millesse jäädagi.

289 – Ma lonkisin Magdaleena kannul küla poole ega vaadanud kordagi tagasi. Metsaga oli lõpetataud, ma ei pidanud enam kunagi nägema oma ema ega õde.Ma teadsin, et see kahtlemata kurvastab neid, aga nad pidid leppima.Õigupoolest oleksin ma asjade õiglase käigu korral pidanud palaviku surema, minu tervenemine oli mõttetu ning arusaamatu.Ma ei saanud edasi minna sealt, kus ma enne haigust pooleli jäin, isegi mitte sealt, kuhu ma olin jõudnud enne seda ööd, mil ma Hiie tema ise käest päästsin.Kõik oli liialt palju muttunud ja õige teeotsa lätteleidmine polnud enam võimalik.See oli kadunud ja ainus võimalus oli katkenud rajalt sootuks võssa karata.Seda ma tegingi.

290 – Ma ei tulnud külasse elu nautima ega maiustama, kui jätta kõrvale Magdaleena, ning seda enam oli mul põhjust kõik teised mõnud unustada.Samblaga sarnanev leib oli just sobiv roog  – sellest piisas enda elus hoidmiseks ning rohkemat ma ei vajanudki.

291 – ….,et mulle meenus jutt selle kohta kuidas külavanem noore poisina mingisuguse piiskopiga voodit oli jaganud.Vahest lootis vaene mees ka ise rasedaks jääda, mõtlesin ma mürgiselt. Milline pettus  võis talle olla, et isegi mitte tema armastatud jumal ei suuda mehi käma peale aidata ning võõramaalaste lapsi sünnitada.

292 – Mul oli kõrini kõigist neist haldjatest ja jeesustest ning teistest välja mõeldud olevustest.Nad olid mind tüüdanud metsas ja ega kadunud kuhugi ka külas, vahetades vaid üksnes nime, kuid jäid ikka sama nähtamatuks ning mõttetuiks.

293- ….”Aga ma ei vaja uusi haldjaid!Ma olen metsas nende välamõeldiste pärast niigi palju kannatanud ja mulle aitab”

295 – “Ma ei teeni kedagi,” ütlesin mina.”ma ei vaja endale isandaid, veel vähem hakkan ma teda enda jaoks välja mõtlema.”

302 – “….teil pole selle krooniga midagi teha.Te võiksite neid kasvõi tünnotäie ära süüa, lindude keel ei saa teil kriipsu võrragi selegmaks.Niisugused nagu te olete, niisugusteks te ka jääte.Sööge leiba, mitte ussikuningaid ja leppige oma mageda eluga.”

303- Kui ta ahnelt jänese konte järas, püüdsin sundida vanameest tunnistama, et hoopis targem oleks leiba sohu uputada ning maiustada iga päev võrratu loomapraega.Johannes vaidles mulle aga vastu, endal lõug rasvast läikimas, ja seletas, et just leib on inimese peatoidus, kuna nii on määranud jumal ning igal pool arenenud maailmas on inimestel kombeks palehigis oma igapäevast välja teenida.

“proovi maitse järgi, kui ei usu,”Ütles Andreas.”See on inglase hobune ja minu hinnangul mära.”        Ta torkas nõpu sita sisse,pistis suhu ja noiogutas rahuolevalt pead.  “Tõpselt nii,”kinnitas ta.”Tõeline inglane.Kaunitar!”        Jaakob mekkis ka junni,oli  natukene aega vait ja lausus siis mornilt:”Sul on vist õigus, araablase sitt on natukene soolasem.On jah, kuramuse inglase mära.”           “Mehed, mina juba tunnen hobuseid ja nende junne!Kuradi ilus sitt!Oleks meil selliseid hobuseid, kes sihukesi pabulaid mõista lasta!”

316-On tõeliselt naljakas, missuguse kangekaelsusega minu elus kõik kiiva on kiskunud. See meenutab mulle linud, kes ehitab endale kõrgele okstesse pesa, kuid samal hetkel, kui ta hauduma istub, variseb puu ümber.Lind lendab teisele puule, proovib veel kord, muneb uued munad,haub neid, aga samal päeval, kui tibud kooruvad,tõuseb torm ja seegi puu raksatab pooleks.

323 – Noh, ma tänan seda püha meest, ta on mulle tõesti kõige eest ausalt ära maksnud, raasukestki võlgu jätmata.Ta on mulle isagi rohkem tasunud, kui ma väärt olen – aga pole viga, ma leian ta kohe ja teen arved klaariks.

327 -“”Tulge nüüd sööma ja maiustama, auväärsed haldjad ja hiiekoaerad!”karjusin ma täiest kõrist.”laud on kaetu!Tulge ja laske hea maitsta, see roog peaks teile ju mekkima!.Tulge ja  kindlasti, sest täna toidetakse teid viimast korda!Homme ei tuleta teid enam keegi meelde, homsest alates olete te mõistetud unustusse ja näljasurma!Viimane võimalus , lugupeetud haldjakesed!

332 – Haldjad ja hiiekoerad tahavad ju süüa, mitte ainult jumal!JUmal juba õgib rästikuid, keda johannes talle praeb, noh, eks siis haldjad ja hiiekoerad mekivad inimeseliha.Kõik need olevused on ju nii näljased!Neil on nii suur kõht, et see i saa kunagi täis.

334 – Mind ei eruta mälestus sellest, et ühes ja samal ööl jäin ma ilma magdaleenast ja väikesest Toomasest, Intsust, teistest rästikutest ning oma emast. Nii see pidigi minema, sest mädanenud puu lõpp on alati kiire – üks vägev raksak ning pikali ta ongi.Tema lai võra, mis palju aastaid metsa kohal kõrgus, on ühekorraga kadunud, metsa katuses on auk.See kasvab kiiresti täis, nagu poleks midagi juhtunud.

336 –  Ma oleksin võinud teda kas või sada korda tappa, MAgdaleenale ning toomase ei tõusnud selest mingit tulu.See oli igas mõttes ebavõrdne vahetus – viletsa hullu hiietarga elu ei läinud kellegile ju korda, teda ei leinanud mitte ainuski inimene ega loom.

Filed under: Lugemist

Kivirähk “Mees kes teadis ussisõnu” magusamad osad vol2

Raamat on nüüd ammu läbi ja magusamad osad leitud…magusamad osad vol2 daamid ja härrad see on Kivirähk ja tema Mees kes teadis ussisõnu.

208 – Ta oli nagu meie vaikne vari,pisike tüdrukutirts, kelle suurimaks sooviks oli meie sabas käia – tõsine ja süvenenud, otsekui oleks mäng tähtis töö, mida peab võimalikult hoolsalt tegema, ning justkui pelgaks ta, et juhusliku eksimuse korral võidakse ta meie seltskonnast välja arvata ning ta peab jälle kodus istuma..Ta oli nagu rebasekutsikas, kellele on järsku silmad pähe tulnud ja kes nüüd ahnelt maailma jõllitab ning urust välja kipub, selle asemel et uimaselt ja abitult ema külje all lebada nagu seni.

212 –  Siin minu ees istus tõeline muistne inimene, metsik ja väge täis, omamoodi väike Põhja Konn, kelle meeletu elujõud pritsis sädemeid ning kõrvetas vaenlase tuhaks.

214 – “Tore on näha jälle elavaid inimesi,” kiitis ta. ” muidu pole aega neid vahtida, nii kui liikumist näen, kargan kohe kallale ja puren. Alles siis, kui vennike juba surnud on ja laiba keetmiseks läheb,  saab mahti pilgu peale heita. Aga noh, siis on juba hilja, liha hakkab luudelt tulema ja kõik on üks puder”

217 – Nad olid tehtud ühes ja samast puust, ainult et onu Vootele oli selle puu sile ning tugev tüvi, mida torm siiski võib murda, samal ajal kui vanaisa sarnanes sügavalt maa alt välja tiritud jämeda ning vintske juurikaga, mille poolekväänamine pole jõukohane isegi karule. Ja mina – mina olin selle puu latv, tuules painduv ning habras.Ma olin tipp, kus oksad muutusid peeneks, et ei kandnud enam isegi väikest lehelindu.Minust kõrgemal ei tulnud enam midagi, ainult taevas, tühi ja sinine.

224 – “Mind on see ära tüüdanud – olla igal pool viimane,” vastasin mina. “Oma peres olen ma viimane mees, metsas viimane poisslaps.Nüüd olen ma veel viimane , kes nägi hiiglasliku kala.Kuidas see küll ometi sedasi juhtub, et just mina alati viimane olen?””minu jaoks oled sa esimene,”Ütles Hiie ja suudles mind.Ning mõne aja pärast, kui olime jälle riidesse pannud, sõudsin ma edasi.Tegelikult olin ma muidugi ka tema jaoks viimane, aga siis ma seda veel ei teadnud.

227 – “Kuuled,Rõks! Miks just sina pead olema selline lepaleht, mis lendab sinna, kuhu tuul puhub? Las see suur maailm teeb mis tahes lollusi, pead siis sina kohe kõike omal nahal järele katsuma!”

230 – “Nüüd on tõesti näha, kui loll sa oled,” ütlesin mina.”Sina ise teenid jumalat ja raudmehi ja mingisuguseid Rooma paavste – ussid aga ei ole kelelgi teenrid. Mitte keegi pole neid loonud, nad olid olemas juba kõige ammusematel aegadel, siis kui metsas ei elanud veel ei inimesi ega inimahve. Ma ju ometi tean, mida ma räägin, sest tunnen neid hästi. Mina nimelt oskan ussisõnu! Ma arvan, et rästikud saaksid tublisti naerda, kui nad sinu tobedusi kuuleksid. Sulle on lihtsalt kloostris selgeks õpetatud üks moodne muinasjutt, aga muinasjutte on maailmas palju.Mõned unustatakse, nende asemel mõeldakse välja uued….”

241 – Tambet oli alati lootnud, et kord elatakse metsas taas iidsel kombel, nind nüüd oligi ta juhuslikult sattunud saarele, kus roomas ringi kahtlemata kõige muistsem eestlane, kes meie päevini oli säilinud. Tambet oleks pidanud olema siin õnnelik, aga tuli välja, et ta on ise liiga moodsaks muutunud – et ta on unustanud ussisõnad! Tambet ei saanud muistses maailmas enam hakkama, ta ei mõistnud selle keelt, seepärast ta tapeti ja keedeti ning tema pealuust valmistati peeker.

264- Me vaatasime Hiiega teineteisele otsa. Lõppude lõpuks – ,miks mitte” Kõik oli nagunii mõne päevaa jooksul pahupidi pööratud: ma olin rainuud maha püha hiie ning lõiganud hiietargal pool nägu küljest. Miski polnud enam endine. Mida oleks muutnud veel ühe muistse elu alustala uperkuuti löömine? Tõepoolest, miks  ei võinud juua veini? Mets oli tühi, me ei pidanud arvestama kellegi arvamusega. Me ei kavatsenud elada nagu külainimesed, sirbiga põllul kõrsi lõigates ning kloostrimüüride juures munadeta munkade laulu kuulates, aga meil ei olnud ka plaanis rippuda hammastega iidsete kommete küljes. Me tahtsime Hiiega elada omamoodi, vabalt , täpselt nii nagu meile meeldin nii nagu on hea.

272 – “Pole mingit vahet, milliste puude peal liha küpsetada, peaasi kui ta saab piisavalt mahlane,” ütles HIie ” Ja kui mingi jook maitseb meile magus, siis pole ju põhjust sellest keelduda. Ema, ma kasvasin kodus, mis oli nii paksult täis põhimõtteid, et mul polnud seal ruumi hingata. Ma tahan ainult seda, et mul oleks hea. Ma tahan olla õnnelik!”

Filed under: Lugemist

“Minu krooniliste hilinemiste põhjus” seletus kiri eesti keele tunnis

Minu regulaarsete hilinemiste põhjus peitub asjaolus, et oma poolaastat tagasi otsustas meie lugupeetud õpetaja Tuuliki Jürjo meie koolile uue kooli kella muretseda.Öeldud tehtud ja juba poole aasta pärast helises meie koridorides klassikaline muusika.
Minul isiklikult ei ole midagi selle muusika ega kooli kella vastu ja ega minu ülesanne antud hetkel pole koolikella kritiseerimine, ega õigust mul kah selleks ju ei ole.Häda on hoopiski selles milliseid ebamugavusi on põhjustanud uus koolikell.                                  
                                                                                                                                                               Kõik minu kroonilised hilinesmised eesti keele tundi on põhjustatud aja nappusest.Kuna ma olen sõltuvuses värskest õhust, viibin ma igal vahetunnil õues, kui seda ilm muidugi lubab.Ka enne eesti keele tundi ei suuda ma püsida 10 minutit nelja seina vahel, mind lausab tahtmata kisub lageda taeva alla, võimalik et see on mingi ürgne jõud või instinkt.Ka täna toimisin ma sama moodi.Ma olin õues koos oma semudega Koshelevi taga rääkimas, kui kell helises.Kella helin justkui äratab mind koomast ja avab mu silmad reaaalsuse ees ning läbi selle katkestab minu ürgse instinkti.Selle tagajärjel sammun ma kooli majja,tundi.Eelmise kellaga ei olnud mu hirmsat hilinemist märgata, kuna intervall kellade vahel oli just nii pikk, et minu kuritegu märkamata jäi.Nüüd on siis õigus jalule tõusnud ning purustanud minu saatanast pärit, matsilikud tavad. Kella helinate vahe on seatud õigeks, korralikuks, ühesõnaga just nii pikaks et ainult korralik sprinter jõuaks õigeks ajaks kohale.Eks kiruda pole antud olukorras ju midagi.Kool ühes oma kellaga muretsevad vaid meie tervise pärast.Üleliigne kaal on tänapäeval muretsema pannud ka meie kooli direktsiooni.
                                                                                                                                                                                                         Mina kahjuks olen vormist täiesti ära, ei suuda minu vaesed, nõrgukesed korvpalluri jalad, 30-45 sekundiga õuest koolihoovist joosta kolmandale korusele.Kuid peab tunnistama et püüdsin sellegi poolest ja keel õlal trampides koolikaaslaste peal pürgisin ma sihikindlalt ja vapralt Eesti keele kabineti poole, kuid ajast jäi puudu.
Klassi asupaiga pärast ei ole küll kedagi kiruda peale ehitajate ja ega sellel mõtte oleks.Nii kui nii selguks lõpude lõpuks et süüdi on kõiges poliitikud ja suur raha puudus mis ei võimalda ehitada eesti keele kabinate igale korusele.
Aga tagasi kooli kella juurde.Olen koos teiste vaesete kaasõpilastega käinud lugupeetud Jürjo Tuuliki juures näitamas oma sinikaid mis olid põhjustatud romu rallidest,mis leitsid aset klassi jõudmise eesmärgil, ning kaebamas et intervall kellade vahel suureneks.Kuid kaebamine ei jõua kuidagi adresaadini.Lugupeetud õpetaja küll on nõus meiega, et probleem on olemas ja see on tarvis lahendada, kuid seda vist ainult viisakuse pärast.Võib muidugi oletada, et meie piinade põhjuseks võib olla pahatahtlik keskerakond, kes kualitsioonist väljajäämise tõttu meile uue kooli kella kaudu kätte maksab.Aga ärme ähe seekord nii paranoiliseks ega hakka oletama, et kogu Eesti häbi plekk keskerakond haob kurja plaani neile tulevikus nähtavasti ohtlikuks osutuva Ivari vastu.See pole kuigi tõenäoline, nagu ka see et selle seletuskirja kirjutasin.    

                  Taaskord oleme peateemast kõrvale põiganud ja astume tagasi.Seega oleme meie lapsed langenud lõksu me oleme siiralt uskunud seda, et L. Õp. Tuuliki Jürjo päästab meid ebameeldivast olukorrast ja pikendab kooli kella vahesid, kuid võta näpust.Hoopiski võistlus kabineti jõudmiseks on ägestunud.Meie koolis on ligikaudu 300 inimest, kes kõik tormavad koos saatanliku kisaga tundi.Tulemuseks on sinikad, vrised ninad ja katkised ribid.Kui ega õpilased vesipüksid toompealt ole, nad ikka murravad läbi.Ausalt öeldes ma lausa imetlen kui võrd suur on meie õpilaste janu hariduse vastu.

        Vaatamata suurele ohule tormavavad nad nagu sõdurid eesrindel, kes kaitsevad enda isamaad ja säästavad okupandile kasvõi paljaste kätega kallale.

Tegelikult kui vaadat asja filosoofiliselt poolelt siis kõik selles maailmas on suhteline nagu ka minu hilinemine.Ja eks see maailm ole ju ebaõiglane, nagu seda väidavad õpetajad kui meile palju koduseidtõid annavad.Antud juhul oli siis maailm ebaõüiglane õpetaja suhtes.;Mul on siiralt kahju sest ebaõiglane ei olnud ju mina vaid hoopiski mailm.Filosoofiliselt küljelt on asi palju lihtsam.

               Veel lihtsamaks teeb minu hilinemise minu religioosne kiindumus.Võib olla ei soovinud jumalad, või minu juhul siiski paganad et ma õigeaekselt tundi jõuaks.Ehk oli see minu saatus ja ega saatust ei saa ju keegi meist muuta.

                Kõik mis ma selle pika seletuskirja jooksul soovisin öelda oli see et minu hilinemises ei ole mina ültse süüdo ja minu jaoks paistab absurdina miks mina kirjutan seda seletus kirja.Mina arvan et selle peaksid hoopiski kirjutama Lugupeetud õpetaja Tuuliki Jürjo, minu kaasõpilased, Eesti keele õpetaja, samalugupeetud kui eelmine õpetaja, kooli direktsioon, süüdlased võivad olla keskerakondlased, minu asemel võiksid selle kirjutada ka jumal, koolikell ja saatus kuna nemad on minu hilinemise patuoinad.

Filed under: Lugemist

“Eneseusk ja eneseteostus” 12 klassi lõpueksami kirjand(ohtlik tervise jaoks.)

Toon näidise sellest kuidas kirjandit kirjutada EI TOHI.Sain antud teose eesti keele tunnis, parandamiseks.Selleks et seda teost lugeda soovitan teil aeg maha võtta ja hoolikalt lugeda neid ridu ja ma ütlen ausalt ma ei teinud isiklikult ühtegi kirja viga.

                                                       Eneseusk ja eneseteostus

Mina arvan et inimesel on oma eneseusk ja eneseteostus. Mõndadel inimestel on rohkem eneseusku kui teistel inimestel.Ma arvan et eneusku ja eneseteostus peab olema igas inimese võrtselt.

Kui inimestel pole eneseusku ja eneseteostust, siis need inimesed ei saa elus hakkama.Kui inimene midagi väga tahab, siis ta selle saab.Igaüks peab millesegi uskuma on kõige kindlam uskuda eneseusku, sest seda on igas inimeses.Paljud inimesed on väga arad ja nad ei julge eneseteostust täide viia. Muidugi kõik inimesed ei ole ühesugused ja see on hea, sest seda on igas inimeses. Paljud inimesed on väga arad ja nad ei julge eneseteostust täide viia.Muidugi kõik inimesed ei ole ühesugused ja see on hea, sest muidugi teeksid kõik ühtemoodi.Ja kõikjatel inimestel ei ole samamoodi eneseusku ja eneseteostus ühtemoodi. Samamoodi on ka õpilastega, kes käivad igapäeva koolis, nad peavad enesesse uskuma ja seda teostama. Kui nad enam ei usuks enesesse, siis on neil väga raske edaspidi elus hakkama saada.Täiskasvanutel inimestel, kes käivad tööl ja on lapsevanemad, nad usuvad enesesse et nad saavad hakkama ja teostavad seda iga päev.

Mujdugi on elus raske edasisaada, aga sa pead olema tugev ja uskuma end, ja teostama seda. Kui kaob inimesel eneseusk ja eneseteostus, on selle inimesel väga raske edasipüüda. Nendest saavad tavaliselt tänavatel hulkuvad inimesed, või kodutud kellel on kadunud eneseusk, ja eneseteostus. Mujdugi suurenevad kuritegevused ja tapmised, sest nad usuvad midagi muud, et nad on jumalad, ja saavad maad valitseda.

Alles hiljuti oli välismaal, kus kaks noort koolipoissi, tapsid oma klassivenad ja õed, mujdugi sai õpetajad haavata. Nemad uskusid Hittlerisse. Lehtedes kirjutati et nad kuulusid salgatesse, kus kanti mustimantleid. Nendel noortel koolipoistel nagu pealt näha oli, polnud häda midagi.Tavalised noored poisid, kes käisid koolis, polnud näha et oleksid mõrvarid, kuid nad olid. Nendel noortel poistel oli eneusk kadunud, nemad seda ei uskunud. Kui neil oleks olnud eneusku, poleks nad nimodi toiminud. Nemad uskusid Hittlerisse, arvasid et on erilised ja teostavad seda maailmale, see läks neil korda. Aga tegelikult oli Hitler tige ja kuri inimene, ta tappis palju neegreid ja juute.Hittlerile oli oma eneseusk ja ta tõestas seda maailmale oma eneseteostusega.

Samamoodi toimivad eestirahvas, kui võtta ajast tagasi, kui toimusid valimised. Küll oli kanditaate, kõik nad lubasid Eesti riigile head teha, et valige meid. Eesti rahval on eneseusku ja eneseteostust, nad käisid valimas , ja nad valisid keskerakonna, kuid see ei saanud võimule. Võimule tulid Mõõdukad ja Isamaliit. Aga sellegi usuvad endiselt eestirahvas ja neil ei ole kadunud eneseteostus. Nii väike riik kui ka mee eestlased oleme, arvan et meil peaks olema oma eneseusk ja eneseteostus.

Kui meil Eestirahval kaoks ära oma eneseusk, ja eneseteostus mis saaks siis meie Eestiriikist.Ma tahan seda öelda et meie riik vajab eneseusku, ja eneseteostusvõimelisi inimesi, kes aitaksid juhtida riiki, et see ei läheks rööpast välja, ja oleksime ikka samaiseseisvad, kui praegu.

Filed under: Lugemist

Narko.ee…

Loodame et paljud meist on märganud et viimaste aastate jooksul on reklaami laine narko.ee poolt suurenenud.Ja alganud see muidugi skandaaliga, selle esimese pildiga.Aga mis ma muidu ikka teeks sellest juttu, kui mind midagi ei häiriks.

Need esimesed reklaamid ussikestega, ei noh mina pidasin neid alati esteetilisteks ja ilusti tehtud.Need ussid ja mädanenud õunad mis ühinesid esteetiliste asjadega…olid minu jaoks küllaltki ilusad.Roheline taust oh polnutki enam midagi vaja, ilus, kohale jõuab kah.Seda küll minu jaoks, aga kui palju hoolib esteetilisusest tarvitaja.

Järgmises raundis tõuseb esile juba välireklaam mille meenutamisega vaeva näha ei tule.Need reklaamid on siiamaani üleval.Suht räige ja tundub isegi et mitte kvaliteetselt tehtud pilt.Usun et need olid modellid ja kehv kvaliteet ja valgustuse puudumine ongi vaid effekti tabamiseks, see pole välja mõeldis vaid reaalsus.Pole esteetiline, tavamõistes muidugi, sest ka esteetilisuse piirid on hägused, kuid produktiivne peab märkima et äärmiselt produktiivne.

Tegelik põhjus miks ma täna selle teema võtsin oli ajaleht mis mulle kooli raamatukogus pihku jäi.Huvitav eksemplar ma ütleks teile ja kui teil vähegi võimalust on, soovitan see hankida, oletan et koolides on ta kindlasti saadaval.Suhteliselt mõtetu peaks mainima tundus see 4 leheline kirjutis minu jaoks.Ega miskit uut ma teada ei saanud ja suhteliselt halva kvaliteediga graafika tekitas pahameelt.Ma pole siiamaani mõistnud lehe mõtet.Narko hääl on nimi ja vaatamata üldisele nõrdimusele on seal paar huvitavat asja millest ma kavatsen hiljem ka kirjutada.Narko hääl  kirjeldab iga narkootikumi ja selle kõrval mõjusid, lihtne labane.

Enne texti kirjutamist otsustasin külastada ka narko.ee kodulehte…põnev, tõsiselt.Siuke masendav värk narkootikumides- heledates toonides aga see on vaid skeptiline, aga suudate te seda kuidagi teisel moel kujutleda, irooniata.Asja mõte on ikka vältimine, hoiatamine ja kõige tähtsam informeerimine ja mina ei too neid müüte siin esile, see oleks labane.Kes tahab see leiab, kes ei taha see tõmbab.!

 iFFer

Filed under: Lugemist