Õhtupoolik kolmandal kail.

„Ma mõtlen vähem!” Fredy ohkas, lõdvestas lipsusõlme, rüüpas heledat õlu ning viskus betoonile pikali. Meretuul sasis kergelt tema juukseid ning tasapisi loojuv päike meenutas läinud päeva. Ta istus vana, mahajäetud sadama kolmandal kail, jalad üle ääre ning loopis merre väikeseid betooni killukesi. Ootamata enda vestlus kaaslase vastust, jätkas Fredy: „Tunnen, et ühiskond tõukab mind selleni. Ma ei pea mõtlema, et olla sotsiaalselt edukas. Lollus läheb peale.”

„Kas edukus ei meeldi sulle?”

„Ei teagi.” Fredy võttis veel ühe sõõmu, kallas natuke maha ja vaatas mis mustriga õlle laiali valgub. „Mõista, ma ei tee seda teadlikult, kuigi suudan tagajärgi hinnata. See lihtsalt toimib. Varem ma jälgisin maailma, analüüsisin, ma olin palju, palju kinnisem.”

„Kumb parem on?”

„Kurat seda teab. Ma tunnen, et oleks justkui väga hea omaduse kaotanud. Praegu, vaadates bussipeatuses vanamemme ei mõtle ma, kust ta selle helesinise toidukoti ostis ja kes temaga poes käis. Ma kaotan kujutlusvõime.”

„Miks sa ei muuda ennast?”

Fredy võpatas taaskord, kui peale helisevalt kõlanud küsimust, läbis teda külma õhu hoovus. Ta kogus end, vaatas kõrvale lootes kedagitki näha. „Ma ei saa ju. Ma muutun kinniseks ning kaotan kõik. Ma ohverdasin sõpradele kooli, hobi, nüüd ka arutlusvõime. Mõistad? Ma polnud ennem küll õnnetu, kuid ega ma õnnelikgi polnud.”

„Ja praegu?”

„Taas kumbagi.”

„Ja edasi?”

„Koju lähen!”

„Ma mõtlen üldiselt.”

Fredy muigas. Hammustas enda alumist huult ning põrnitses enda käsi. Külmad hoovused muutusid aina tihedamaks. Ta viivitas tahtlikult vastusega, otsides mingitki ettekäänet vastamata jätmiseks, kuid mõlemad vestlejad teadsid vastust.

„Ma ei tea.”

„Otsusta ükskord ära, kes ja mis sa oled.Täites teiste soove on raske säilitada enda algupärast mina. Muidugi võib teine mina olla esimesest paremgi. Kontrolli ennast, sa oled ise enda sepp. Ja õlle, ära sa sellega nüüd liiale mine!”

Fredy noogutas. Tema keha kiirgas väsimust, kulunud punane pintsak lopendas endiselt tuule käes. „Aitäh”

„Sorry, aga ma pean minema, eks varsti jälle näeme.”

„Aitähh vennas, näeme.” Fredy tundis värises viimast korda külmast. Vaatas veel kord pilvede poole ja nägi vaid väikest valguse sähvatust. Ta lükkas pudeli ümber, sellest nirises tasakesi õllet, selle muusika saatel lahkus Fredy kolmandalt kailt.

Filed under: Lühijutud

Leedo kannatused.

Proua Leedo koputas uksele ja trampis jalaga: „Lase nüüd sisse, kaua ma siin könutan!”
„Salvrätid!” lurises teiselt poolt nutune hääl. „Tõin, tõin kallis, ikka mönuga tõin.”
Ukse taga oli kuulda kohmitsemist, mille järel proua Leedo sisse lasti.
„Tule taevas appi, jälle töinad!”
„Mis mina? Vaata mis nemad teevad,” Leedo jooksis arvuti juurde, pööras ekraani abikaasa poole ning näitas näpuga, „ jälle komenteerivad!”

„Aga sõnavabadus, kuidas sellega siis on?” küsis proua Leedo sälvrätikute pakke avades.
„Mis sõnavabadus? Vaata mind kritiseerivad ju. Avalikult sõimatakse, piinlik lugedagi. Säh mart56 kirjutab – vaata, mis praami magnaat teeb, tahab tagasi vaikivasse ajastusse. Keelab neti komentaarid üldse ära!” luges Leedo soravalt ette ning nuuskas nina.
„Ise sa kaebasid Delfi kohtusse, aasta aega käib juba see näägutamine.”
„Jah kaebasin ja kaeban veel kord, keegi peab ju sellele lõpu tegema. Keegi viljandikert kirjutab, et ma olevat jäätee praamidega ära lõhkunud, no tule taevas appi, kust see viljandi inimene seda nüüd teadma peaks.”

„Et minu silmad seda lugema peavad. Juhanjunn võrdleb mind Staliniga, eestimees hämab sõna vabadusest, asgw kirjutab euroopa inimõigustest, naaskel valetab, et euroopa direktiivi järgi ei vastutagi toimetaja komentaaride eest, kui ta nendest teadlik ei ole ja keegi tehnikajüri räägib interneti praegusest põhisuunast, kus kasutajad loovad sisu.” Leedo põrnitses mõtlikult ekraani. „Küll ma sellele lõpu teen, kes viimasena naerab, naerab paremini.

„Tead mis mina arvan?” küsis proua Leedo järjekordset sälvrätti ulatades. „Et sa ei peagi ju neid komentaare lugem, kui nad sulle ei meeldi.”
„Kuidas ma ei pea? Kuidas ma siis teada saan mida rahvas arvab? Aga miks nad nii sõimama peavad ja anonüümselt ka veel, häbi neil olgu.”
Proua Leedo mõistis, et tema abikaasa võitleb tuule veskiga, lõi käega ning läks minema.

Leedo ei pannud seda enam tähele. Tema nägu venis pikaks kui ta järgmist komentaari luges. „Naine ! Kähku telefon ! Ma pean praamile helistama!”
Proua Leedo tormas tuppa telefon käes. „Mis nüüd siis juhtus?”
Abikaasa käskis proua Leedol lugeda ning osutas järjekordsele komentaarile.
Part24 kirjutas: “Mina nägin ühe SLK laeva tualetis küll kirjalikke kommentaare…, mis mitmeid isikuid väga personaalselt solvasid. Tuleks tõesti kaaluda ka laevaomaniku vastutama panemist. ”
Proua Leedo lõi käed kokku “Tule taevas appi! Küll on õelad inimesed!”
Kuid härra Leedol oli asi kontrolli all. Telefonist kostis juba kapteni hääl: “Jah härra, saab tehtud.”

Filed under: Lühijutud, Vaatenurk

Milline peab olema naine?

Akna taga sai öö päevast jagu ning mattis kõledad Londoni tänavad pimedusse. Johny elas Parkinsoni tänava nurgal majas number 35. Tal oli tudengile kohaselt väga sassis ühe toaline korter. Vaatamata sellele, et käes oli südöö ei saanud Johny ikka veel und, ta istus arvutilaua taga, suits käes ja jälgis kuidas suitsu pahvakud laualambi kuldses säras lakke tõusid.

Johny pea oli murest murtud nagu ka tema süda. Järjekordna rappa läinud suhe, pani Johny tema ideaalide üle mõtisklema. Ta arutles naise etaloni üle, pilk kindlalt suitsus kinni. Teda ei huvitanud tuntud filosoofide sajandite tagused tööd, ta tahtis jõudacise vastuseni milline peab olema naine, just siin samas Londonis, kahekümne esimesel sajandil.

Johny lõpetas viimase suitsu ning otsis tulutult pintsakust uut pakki.”Carla,” ütles Johny, kui talle meelde tuli, et oli klubis paki sõbrale laenanud,”närukael, ei andnutki tagasi.” Silmapilkselt meenus Johnyl nende jutuajamine vahetelt enne klubise sisenemist.
„Naised, heh, naised on nagu autod,”seletas Carla järjekordsele seelikule järele vaadates.”Naine peab olema nagu Porsche. Usu mind! Silm peab ikka puhkama ja mis kõige tähtsam teised kadedaks tegema, et sa ikka uhkustada saaksid.”
„Aga mis kasu ilusast autost on, kui ta mootor nõrgaks jääb?”mõtiskles John endamisi.”Aga küllap sina juba tead, sul ju need naised ainult Porsched ongi. Vahetad neid tihedamini kui kinda paari!”karjus Johny üle valju muusika,”ainult, et ise sõidad juba 3 aastat vana Fiatiga.” Carla kadus peale neid sõnu rahvamassi ja pole siiamaani endast märku andnud.

„Juu siis solvus, aga sel juhul ei ole pakk tema käes,” mõtles John, kui külmikust juustu võttis ja taaskord tühja punkti jõllitama jäi. „Üks neist tõmbas nagu korsten”meenus talle, kuidas ta kahe endise klassiõega ületänava kohvikus teed jõi. Natalie ja Sara olid parimad sõbrannad lasteaiast saadik ja Johny sai nendega keskkoolis väga hästi läbi. Ta kohtas neid lõunale minnes ja puhtast viisakusest oli sunnitud veetma nendega igava pärastlõuna.
„Naine peab olema iseseisev” vastas Natalie. Sara vaatas Natalied iroonilise pilguga ja küsisi:”Iseseisev? Jama, peamine, et naisel oleks mees, selleks peab ikka kuum välja nägema.”
„Naisel ei ole vaja meest!” oli Natali ilmselgelt nördinud, et sõbranna nii arvab.
„Kuidas siis ei ole? Ma tahaks vaadata kuidas sa meesteta hakkama saad. John, naisel peab olema mees, naine peab tegema kõik endast tuleneva, et tal mees oleks.”
Natalie nägu oli veninud pikaks, ta jõllitas Sarat: „Aga siis kaotab ta ju igasuguse väärikuse, John, ütle talle.” John oli tüdinenud sõbrannades ja kuulas vaidlust suurema huvita vaid jälgis suurema heameelega vastas lauas olevat lesbi paari.Naised ei lasknud ennast sellest häirida ning vaidlesid hoogsalt edasi. Naistepaar vastas lauast lahkus ning John pöördus tagasi klassiõdede juurde, kes olid selleks hetkeks juba ära leppinud.
„Kõik mis me öelda tahame John, on see et naine ei tohi olla halb,” alustas Sara, kelle eest Natalie lause lõpetas,”ja olema hea.”
„ Suurepärane, aga ma tõesti pean nüüd jooksma,” püüdis John viisakas olla.

„Ei Sara suitsetas naistekaid, ta poleks mult paki ära võtnud.”
John istus aknalaual, näris ükskõikse pilguga maitsetut võileiba ja põrnitses tänavakive.

Kohe pärast lõunat sai ta kokku Mike-iga kellega ta suundus loengule, just seda sama tänavat mööda. „Mis filosoofiline küsimus, vahetad teaduskonda? Milline peab olema naine? Miks sa ültse küsid seda?”
„Uudishimu,”vastas John ükskõikselt.
„Ei noh, naine peab olema iseseisev, tagasihoidlik, enesekindel…”
John vaatas Mike otsa.”Seda sama võib olla ka kõige tavalisem mees. Naine, Mike, mind huvitab naine.”
„Miks nad erinevad peaksitki olema. Tead mis ma sulle ütle Johny, naine peab olema inimene.” Ta vaatas rahuloleva näoga Johny otsa, nähtavasti ise mõlgutades mõtteid arsti teaduskonna vahetamisest filosoofilisele ning ootas kiitust.
Johny oli hämmingus, analüüsis kuuldud, tal polnud aega kiituste jagamiseks. Pettunud Mike kobas taskutes otsides suitsu ning pakkus poest läbi hüpata, et osta ühe.

„Ei Mike ostis paki, ma ju ise laenasin raha talle.” Mike sai võilevast kõhu täis ja põrnitses mõtlikult arvuti ekraani. Msn-i sisenenud Liza äratas Johny mõttekoomast üles. Tal tuli meelde, et käis Liza juures peale loengut ja nähtavasti oli rõdul suitsetades, ka paki sinna jätnud. Ta avas msn akna, et küsida kas Liza on avastanud mõne suitsupaki enda rõdul.
„Kuule..”
„Jah?” vastas Liz.
„Ma tahtsin küsida…milline peab olema naine?”
„Nagu mina!”

„Hämmastav, ta leidis vastuse!” karjus Johny eufooriast. John imestas, kuidas ta sõbranna naljaga võetav egoistlik mõtteviis teda tõeni juhatas.
„Naine peabki olema selline nagu ta ise olla tahab. Ei ole siin sõnaõigust minul, filosoofidel ega kellegil muul.” Iga jägmise Liza postitusega tõi msn kuuldele ebameeldivat heli, kuid John ei pannud seda enam tähele. Ta langes rahulolevalt voodile ning tundis torget seljas. Ta leidis kaotatud suitsupaki enda selja alt.
„Aitäh sulle,” ütles Johny ning viskas paki aknast välja.

Aitäh kõikidele Vestlejatele kelle abil ma jõudsin selle viimase punktini.

Filed under: Lühijutud