Umb(e)usaldamisest…ja umb(e)usaldajast….

Keskerakond teatas häälte kogumisest riigikogus Ansipi umbusaldamiseks. Täna kirjutab postimees, et sellega on ühinenud rahvaliit ja rohelised. Minu arvates jube poliit balagan ja tsirkus. Rahvaliit ja rohelised õigustavad oma käitumist sellega, et tänane valitsus koalitsioon ei ole võimeline toime tulema eelarvete koostamisega(lisa- ja järgmise aasta eelarve).  Ja kuigi ma olen nõus, et tulevased valimised on koalitsiooni korralikult segamini löönud ja kaine mõistuse asemel jäigalt oma kampaaniat silmas pidades raiutakse, pole antud valitsus antud hetkel mitte mingisuguseid alternatiive.

Lühinägelikus ehk +2

Kurvaks teeb umbusaldajate “lühinägelikus” või teisisõnu kavalus. Valitsusse keegi nimelt neist ei kipu, majandus olukord pole ju kiita ja sellisel ajal tüüris olemine mõjuks negatiivselt tulevaste valimiste tulemusele. Aga oletame, et aktsioon läheb läbi ja valitsuskabinet tagandatakse, mis edasi? Alustatakse uue koalitsiooni moodustamise läbirääkimisi keskerakondlastega? Huvitav kauaks need läbirääkimised veniks? Ja, kes seni Eesti majandust päästab? Oleks umbusaldajatel selge plaan ja siht, kuidas käituda peale õnnestumist toetaksin, ehk minagi neid, ent sellise plaani puudumisel jätab see tühi kargamise muljet enne valimisi.

Seda, et valitsus kehvavõitu oma ülessanetega toime tuleb ma ei eita ja seepärast soovitan pretsedendiks võtta Maripuu juhtumi. Las teevad alustatud töö lõpuni ja lürbivad enda keedetud suppi. Selles raskes töös oleks abiks opositsiooni kontsruktiivne kriitika (mitte see, antke andeks, vedelemat sorti fekaal , mida keskerakondlased igas enda intervjuus, blogis ja isegi riigikogu infotunnis ajavad), mitte koalitsiooni igast nurgast õõnestamine auroparlamendi valimiste tõttu!

Lääne moodi

Millega tegeleb aga umbusaldaja ise? Tallinna linnapea Savisaar on läinud kahepäevasele töö/puhkus reisile koos oma erakonnakaaslasest neiuga! Säh siin on pilte ka…… Minul on ausalt öeldas väga hea meel, et ka meil ajatakse karjääri asju ikka voodi kaudu nagu lääneski. Tunnen end eurooplasena.

Edu Kanterile täna öösel rekordi püstitamisel

Filed under: Vaatenurk

Praaznik ehk Võidupüha “devalveerumine”

Elukoha muutusest tingituna ei puuduta mind see teema sellel aastal nii teravalt, kui eelnevatel. Kuid tänu ajakirjandusele ei või ma mingil juhul sellest jutu tegemata jätta.  Võidupüha pidustused Eestis ja mõne aktivisti tegutsemine pronksiöö eel ja selle järel.

Tolerantsus

Minult veteranide pidustused tüki küljest ei võta ja see, et need samad inimesed võitlesid nende poolel, kes okupeerisid minu isamaa ja saatsid meie riigi elanike siderisse, ei tekita minus soovi sülitada neile näkku, sõimata okupantideks, nõudes nende väljasaatmist meie riigist. Sellistes pidutsemistel Eesti vastaseid meeleolusid me kahjuks muuta ei saa, kohapeal laulmist ei tohi ka keelata, ent joomise võiks ära lõpetada küll. Seaduse järgi on alkoholi tarbimine avalikus kohas keelatud, võidupüha ei tohiks erandlikuks päevaks olla.

Kurvaks teeb selle päeva hoopis veteranide käitumine, nende ebatolerantsus. Nende arvates on inimene, kes ei tähista võidupüha ilmtingimata nats. (Natsi tähendus on Venemaal minu arvates devalveerunud vaenlase väärtuseks) Nad ei aktsepteeri minu arvamust ja tegelikult kellegi arvamust. Aga tegu on mentaliteedi probleemiga, mis jääb kahtlemata sellel põlvkonnal lahendamata. Jääme lootma tuleavstele.

“Mis õigusega?!”  tüübi

Peab mainima, et võrreldes eelmiste aastatega on poleemikat ja provakaatoreid vähem ja see on rõõmustav. Aga siiski leidub mõningaid üksikuid, kes ei väsi tassimast pronksikuju koopiat tõnismäele. Politsei toimetas õigesti ja ümber ringi kära-mära vaigistus iseenesest suhteliselt kiiresti. Minul tekib küsimus, et milleks? Mis see teisiku paigaldamine sellele naisterahvale tähendas. Sisendas õiglustunnet, sümboliseeris kättemaksu või unistatud 15 minutit kuulsust.

Öine vahtkond ja selle käsilased on saanud õiguse piketeerimiseks, kuna neil on selline õigus, nagu igal elanikul. Ja see on õige, mis tahes nende ajendiks ja ideoloogiaks ka poleks! (Venemaal näiteks on samasugused õigused, kuid need ei toimi) Ent, kui hakatakse märatsema või tõmmatakse välja keelatud sümboolika ja politsei vahele astub (nagu juhtus ka vene saatkonna ees piketeerijatega) tõuseb kisa : “Mis õigusega?! Vaadake politsei omavolitseb”  Tegelikult poleks ju selles miskit hirmsat, aga sellised vahejuhtumid, kus vene elanikkonda “rõhutakse” toidab meie ja naaberriigi ajakirjandust. Ja selle epideemia vastu rohtu ei ole!

Ilusat Euroopa päeva

Filed under: Vaatenurk

Retsimine

Kohtle teisi nii, nagu ennast!

Vägivald on inimeste loomuses. Inimkonna suurimaks edasitõukavaks jõuks on läbi aegade olnud sõda, agressiooni ehtne näide. Üleüldist mõistet vägivald liigitatakse erinevalt. On olemas vaimne ja füüsiline vägivald. Kahe viimase aasta jooksul on meedia abil tõusnud kõige populaarsemaks ja aktuaalsemaks teemaks kooli vägivald.

Kool on ideaalne keskkond vägivalla jaoks, mis vohab seal justkui sinivetikad hilissuvel.. Noored veedavad üksteise seltsis suure osa päevast ja ahvatlused enda pingeid maandada rühma nõrgemate kulul on suured. Õpetajad püüavad tagada koolis distsipliini ja lapsi ohjeldada. Mis, aga juhtub siis, kui mõnel päeval on vanematel (abituuriumil) võimalus süüdimatult noori gümnasiste kiusata? Mis juhtub siis, kui on „Rebaste”(Jukude) ristimine?

Kahe viimase aasta jooksul on meie koolis(Kuressaare Gümnaasiumis) antud üritusel juhtunud õnnetusi, mis meedia ja üleüldise kära mõjul on ristimise kohale riputanud rasvase küsimärgi. Kas ristimine on kooli vägivald? Kas rebaste inimõiguste ja väärikusele kiputakse kallale? Või on see hoopis lõbus vaheldus koolipäevale?

Ristimine ei ole mingil määral kooli vägivald, ega oma sellega midagi ühist. Minu arvates on säärane rituaal samm põhikoolist keskkooli. Selline tegevus peaks ühendama nii klassi, kui ka kooli tervikuna, mil vaprad kümnendikud peavad läbima kadalipu mille abituurium neile on ülesseadnud. Minu jaoks omab rituual niivõrd tähtsat rolli, et pean seda üheks tähtsaimaks kooli monarhia süsteemi lüliks. Ristimata ei tunneks ma end gümnasistina, ega kooli perekonna liikmena!

Kuidas peab ristima? Kindlat üleriigilist kava selliseks üritusel puudub. Kuigi enamuselt on kogu päeva tegevus eelnevalt hoolikalt plaanitud, lisab spontaane tegevus särtsu ja dünaamikat nagu improvisatsiooni jazzi kontserdil. Mitte mingil juhul, ei tohi seada ohtu kellegi elu, ega tekitada raskeid ega kergeid kehavigastusi, see on ilmselge. Kuid ka ranged reeglid hajutaksid kogu päeva võlu ja põnevuse juhiste ja noomituste tõttu.

Varieerumine hea ja halva piiril on otseloomulikult raske. Eriti teeb keerukaks asjaolu, et õpetajate ja õpilaste arusaam lubatust ja mitte on erinev ning kumbki ei tee järelandmisi. Nähtavasti juhtus nii ka sellel aastal, mil kavandatud naljast said erinevad pooled igaüks omamoodi aru. Lumepallina hakkanud väiksest , minu silmis, süütust probleemist on saanud hiiglaslik lumepall, mis riigi televisioonis kajastust leidis ja ajalehtede toel isegi politseini jõudis.

Mis on lubatud ja mis mitte? See jäägu otsustada osapooltele. Koolide direktsiooni ja ristimise korraldajad peaksid paika panema piirid, mille ületamine keelatud. Kuid ka piirid peavad olema mõistlikud, ega tohi kägistada „kiusamise” võlu!

Olen kuulnud ja kogenud mitmeid ristimise viise, üks karmim kui teine. Mõnes koolis nimetatakse seda jukude päevaks, teises rebaste ristimiseks(loe: retsimiseks), kolmandas jälle on igal lennul erinev loom, kelleks neid ristitakse; elevandid, kilpkonnad, tihased jne. Heal lapsel on ikka mitu nime.

Kas KG selle aasta jukude päev väljus kontrollist? Ei üldsegi mitte. Tegu oli küllaltki hästi organiseeritud ja ülimalt korraliku üritusega, muidugi kui välja arvata kaupluses tekkinud paanika. Võib julgelt arvata, et on ristimisi, kus saadakse ka otsest materjiaalset kahjumit. Näiteks määritud või katkised riided. Internaat koolide ühiselamute ristimine leiab aset pahatihti öösiti, mis on omamoodi kurnav nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kuna sealsetel üritustel puudub enamasti igasugune järelvalve võib ainult kujutlede, missuguseid „piinanmisi” seal välja mõeldakse.

Rebaseks olemine on au ja selle au osaliseks võib saada vaid läbi ristimise, mis võiks olla sama auväärne, kui rüütliks löömine Inglise kuninganna poolt. Rebaseks ristimine, on gümnasisti jaoks tähtis koolielu vahetund, päev või nädal , mil kohtutakse silmitsi raskustega, mis neid ootavad kolme järgneva aasta jooksul õppetandritel. Emotsionaalselt või füüsiliselt murduvad rebased peavad märkama enda nõrku kohti ja täiustama end. Tänutäheks peavad rebased aga ühe päeva jooksul täitma abiturientide kõik soovid ja igal võimalusel avaldama austust ja kiitust, neid õpetanud abituuriumile.

Kuid abituurium peab säilitama külma närvi ja õpetama rebaseid nende kooli vanematena. Seadmata ohtu nende elu. Häbiväärne juhtum kaupluses on kahjustanud ristimise mainet ja seadnud ohtu selle tuleviku. Käitugem mõistlikult ja hoolivalt.

Vägivald kui selline, esineb mitte ainult koolis. Inimesi „kiusatakse” tööl, sõjaväes, irvitatakse tänavatel mööda minnes jne. Kooli vägivald on aktuaalne teema vaid sellepärast, et lapsed õpivad koolis kaksteist aastat, mille jooksul neist kujunevad isiksused. Kui õpetajad poleks ohjeldanud õpilaste käitumist, kes tänu enda veel möllavate hormoonide tõttu sellega ise hakkama ei saa, valitseks õppeasutustes segadus, vägivald ja džungli seadused. Aga kas see pole siis elukool?

Filed under: Vaatenurk

Heaolu teoreem.

Inimene kardab,ei taha ja ei oska olla üksildane. Inimene oskab küll olla iseseisev ja võimalik, et ka üksi olemine on talutav, kuid olla üksildane on siiski hirmutav. Siit tulenebki inimlik soov olla seotud kõigega, mis armas, kõigega mis tõendab meile päevast päeva, et meie eksisteerimine on vajalik. Seos keskkonna ja inimese vahel väljendub kiindumuses ja sõltuvuses.

Me kõik sõltume, hoolimata soovist saada iseseisvaks ja sõltumatuks, kellestki või millestki, mis meid ümbritseb. Seda sõltuvust võib nimetada sillaks, mis oma peatumatu autode vooluga, ühendab kaks poolt, maailma ja inimest. Just nimelt maailma, sest inimene ei sõltu ainult teisest inimesest, me ilmtingimata sõltume ka oma koerast, majast, ilmast, isegi pea kohal lendav lind võib meid ebameeldivalt mõjutada. Aga kui inimkond ei olekski sõltunud ennast ümbritsevast keskkonnast, poleks tema tegude tagajärjed mõjutanud teda. Ta poleks hoolinud millestki muust peale enda. Sellisel inimesel ei ole ju midagi vaja, ta ei sõltu majast, õpetajast, sõpradest, vaevalt et ka seadus talle korda läheks.

Eks me kiindume sarnasel põhjusel, see on samasugune side maailmaga nagu sõltuvus. Me kiindume kellesegi ja millesegi, aitamaks ise ennast elus toime tulla. Kiindumus toob endaga kaasa vajaduse millegi või kellegi eest hoolt kanda, aitab leida enda positsiooni nii ühiskonnas kui ka elus tervikuna. Kiindumus tugevdab, mitmekordistab, sõltuvuse astet. Ilma kiindumuseta ei leiaks me ju midagi ilusat. Me oleme kiindunud enda ideaalidesse ja prioriteetidesse, mille abil oma elu vundamendi üles ehitame. Leidmata maailmas midagi kiindumist väärset, pettuks inimene ilmtingimata. Ta oleks kaotanud enesekindluse ise endas ja enda positsioonis keskkonnas.

Mida suurem on meie kiindumus ja sõltuvus seda suurem on meie seos keskkonnaga. Seda hoolivamad me oleme, seda inimlikumalt me käitume, seda paremaks muutub maailm. Nagu inimene sõltub keskkonnas, sõltub inimesest ka keskkond. Sümbioos, kus ideaalis üks, teisele liiga ei tee, kuid kahjuks on reaalsus karmim. Kuid siiski kaks eriasja täiustavad üks teist. Kiindumus ja sõltuvus on inimkonna ja keskonna sümbioosi kiud aine, mis eluvormi koos hoiab.

Elada iseenda jaoks on arvatavasti väga raske. Mõista et kogu su tegevus tegelikult kellegile korda ei lähe, mis kõige hullem, ei lähe nende ükskõiksus ka sulle korda. Sellepärast me kiindumegi ja sõltume, me tahame olla üks osake keskkonnast, lüli süsteemis, me tahame täita oma rolli. Me kiindume et muuta maailma paremaks ja me sõltume selleks, et muutuda paremaks.

Filed under: Ühiskond, Vaatenurk

Sarimõrvar vabaduses

Viimaste aastate jooksul on kasvanud õnnetuste arv liikluses. Eesti sõidukultuur on olnud peavaluks paljudele. „Rulnokasi”, kihutajaid ja teisi liikluseeskirjade rikkujaid näeb meie tänavatel pea iga päev. Politsei võitleb nende kuis jaksab. Korraldatakse reide, patrullitakse ja karmistatakse seadusi, juhtide hirmutamiseks ja vaos hoidmiseks. Kogu selle tralli taustal saab, aga noor ralliäss, kes põhjustas avarii, kus hukkus 3 inimest tingimisi kaks aastat ja ühe aastase sõiduki juhtumise keelu. Õiglus?

Eelmise aasta 8. detsembril kaldus juht Joosep vastasuuna vööndise ja põhjustas kolme auto kokku põrkamise, kus hukkus 3 inimest. Noor, lootust andev ralliäss oli teel Tallinnast võistlustelt koju. Vastasuuna kaldumise põhjuseks tõi Joosep välja väsimuse ja arvas, et jäi roolis magama. Noormees omas piiratud õigusega juhiluba, ehk „tite lube”, mis lubab sõita autoga vaid siis, kui kõrvalistmel on vähemalt kahe aastase sõidkogemusega autojuht. Selline isik autos puudus.

Kui uudis sellest juhtumist meediasse lekkis, pakuti sellise hooletuse eest karistust kolm kuni kaksteist aastat vangistust. Muidugi oli tegu tühja spekulatsiooniga, sest läbi viimata olid menetlused ja pidamata kohus. Kolme kuni kaheteistkümne aastane vangistus ei ole laest võetud, sellise karistuse näeb ette karistusseadustik isiku süüdimõistmisel.

Ühel poolt oleks justkui ebaõiglane määrata 17 aastasele noorukile vangla karistus. See tekitab noorele emotsionaalse trauma ja võib rikkuda kogu noormehe tulevase elu. Arvestades seda, et tegu polnud tahtliku liiklus eeskirjade eiramisega vaid väsimusega tundub määratud kahe aastane tingimisi karistus küllaltki õiglane. Aga kas õiglus on ikka jalule seatud?

Minu arvates räägib karistuse õigluse kohta kaks äärmiselt tähtsat asjaolu.
“Kohus leidis, et süüdistatavapoolset tahtlust rikkuda liiklus- ja sõiduki käitusnõudeid ei ole kohtumenetluses” /Eesti Päevaleht Online 31.07.08/ Juht omas piiratud õigustega lube ja kogenud juhti kõrvalistmel ei olnud. Kas selline käitumine ei ole ülbe,hoolimatu või vähemalt liiklus eeskirjade vastuolus. Kogenud juht ei ole kõrvalistmel ainult protokolli jaoks. Kogenud juht peab ära hoidma igasugused uljaspäised trikid, aitama olukorras, kus noor juht võib jänni jääda ja samahästi peab kogenud juht ära hoidma „titeka” magama jäämise ja vastassuunavööndise kaldumise.

Teiseks räägime me siiski kolme inimese elust. Kolmest süütust elust ja paljudest sugulastest, lähedastest kes on läbielanud midagi kirjeldamatut. Kohati tundub, et meil koheldatkse rooli joodikuid, kes reidil vahele jäänud karmimalt, kui kolme inimese surma põhjustajat. Minule ei tundu kahe aastane tingimisi karistus ja neljakümne tuhandeline rahatrahv õiglane karistus inimesele, kes võttis kolme inimese elu. Olen kindel, et ükski lähedane ei ole rahul kohtu otsusega.

Kas kohtunikud on saanud obaduse suure raha patakaga ja sonivad nüüd sama juttu, mis kunagi saunalaval kuuldud? Seda kahjuks meie ei tea. Aga hoitke alt, sest juba vähem kui aasta pärast on Joosepil load käes ja mine tea väsinuna ta jälle rooli istub.

Filed under: Vaatenurk

Kusev revolutsionäär

Kell oli 11.24, ma seisin Tallinna bussijaamas, hoidsin vasakus käes reisikotti ja paremas chilli vorstiga hot dogi. Vaatamata varajasele kella ajale, oli bussijaam elevil, inimesed ostsid minu eeskujul süüa, kiirustasid soetama bussipileteid, jooksid enseohverdavalt järele juba lahkuvale bussile. Ka minul tõotas tulla raske päev, 200 kilomeetrit oli juba selja taga ja veel samapalju ootas ees. Keset julma, suure linna elu saginat, seisis üks, ilmselgelt joobes meesterahvas Tallinna bussijaama tasulise WC ees ning kuses ukse juures olevasse prügikasti.

Kuivõrd jõledana see vaatepilt ka ei tunduks, jäin ma seda üllatunud pilguga ja naerul suuga vaatama. Kosunud suurest avastamis rõõmust, ammustasin esimese tüki enda einest ning suundusin platvormile, ise mõtisklemas, mis võis olla selle „aktsiooni” taga. Miks esmapilgul bonaalsena tunduv toiming minu tähelepanu köitis? Võib ju oletada, et tegu on kõige tavalisema asotsiaaliga, kes hommikuse viina järel end tänava nurgal kergendas.

Kuid asotsiaali jaoks oli isik liiga korralikult riides, ning enda põie tühjendamine just tualeti ees, on justkui protesti, meeleavalduse maiguga. Just see sundis mind leidma seoseid Eesti poliitika ja majandus sündmuste vahel, mis võisid olla ajendiks säärasele käitumisele.

Saladusliku käitumise lahti harutamiseks, peab esmalt välja selgitama, miks kodanik nii varajasel kelleajal viibis joobes seisundis Tallinna bussijaamas. Kuna ma eelnevalt välistasin asotsiaali teooria, ei olnud põhjuseks harjumispärane hommikune ergutus odükolonn. Seda, et Eesti elab läbi majanduslike raskusi, on saladuseks vaid reformi erakonnale. Pidevalt kasvavad hinnad ja kõrge inflatsioon on muutnud inimeste elu raskemaks ning nõrgemad lülid ühiskonna süsteemis annavad alla. Mõned sooritavad enesetapu, võtavad sms laene või kukuvad jooma. Oletatavalt ei kuulu see isik reformierakonda, seega võib oletada, et riigi raske majandusliku seisu tõttu on meesterahvas langenud tsüklisse.

Muidugi võib tsükli põhjus peituda ka isiklike laadi probleemides, kuid sellisel juhul kasutab pohmellis või hommikuses joobes mees tavaliselt enda eluruumides asuvat vetsu. Kuigi raamatut ei tohiks hinnata kaane järgi, teeme me seda ning riiete järgi peaks meesterahvale kuuluma vähemalt ühetoaline korter, kuskil lasnamäe kandis. Seega peab olema selles käitumises mingi peidetud sõnum, protest või meeleavaldus, nimetage kuidas tahate.

Kasvavad hinnad on puudutanud peagu, et igat valdkonda, esmatarbe tooted, transport, kinnisvara jne. Samuti on pidevalt kerkinud ka tasulise WC pilet, olen seda pidevate reiside korral isegi tundnud. Just seepärast, on seesugune, nähtavasti spontaane protest väga irooniline, just WC suhtes. Ta justkui kuses kõrgete hindade peale ja valides selleks sobiva koha vetsu uste ees.

Üheltpoolt, küll räme ja teiste inimeste suhtes ebaviisakas käitumine, ei ole mitte ainult amoraalne vaid ka pahuksis seadusega, sest tegu on ju avaliku korra rikkumisega. Kuid leidlik meeleavaldaja oli nutikas ning tühjendas ennast prügikasti, temast ei jäänud midagi peale vastiku lõhna, mis WC läheduses ilma tematagi on.

Tegu võibolla ka boheemlasega, kes põlgab igasugust progessi ja tähtsustab inimese pärimust ja kuulumist looduse keskkonda. Sellisel juhul, võib oletada, et ta kasutab tualet ruume haruharva ning proovib meile meelde tuletada, et kusemine on täiesti tavaline ja sünnis toiming, mille eest inimesed veel lähiminevikus midagi ei maksnud. Ta võib seda hinnata kuis lihtrahva nöörimist ja tõmbab paraleele lehmade peeru maksustamisega.

Kindlasti hindaksid paljud tema käitumist amoraalseks, süüdistaksid teda ja küsiksid mille poolest tema teistest parem on. Õnneks nii mõnedki tegidki nii. Kuid teiselt poolt on ta nii mõneski mõttes teistes parem, näiteks ei suudaks ma sellises joobes võibolla jalgadelgi seista, tema suutis lausa rääkida ja õigustada ennast vihaste kaaskodanike ees. Midagi väärt mees.

Kui sügavmõtteline see pealtnäha barbaarne tegevus oli, mõtlesin ma kui oma hot dogiga lõpule jõudsin ja bussi astusin. Mis sest, et lollil, joobes isikul enda käitumise sügavmõttelisust ja filosoofilisest poolest aimugi polnud. Vaevalt, et tal midagi peale sooja voodi või järjekordse alkoholi anuse üldse peas mõlkus. Peasi, et meie mõistaksime kui tark see loll mees oli!

Filed under: Vaatenurk

Kes on Magnus?Kus on Magnus?

Kes on Magnus? Mis on Magnus? Magnus on Eestis valminud mängufilm. Mängufilm mis oma ühe aastase elu jooksul on pälvinud auhindu ja kiitusi nii euroopas, kui ka mujal maailmas. Küll, pole Magnus saanud väärikat tunnustust enda sünnimaalt, Eestist. Ja kuidas saaksimegi me kritiseerida või kiita heaks filmi, mida Eeestis nähtavasti veel pika aega nähagi ei saa.

Magnus on pälvinud Tšehhi filmifestivali peaauhinna, noppinud saksamaal goEast filmifestivali raames kaks preemiat ning osalenud Cannes. Sügisballi kõrval on see vaidlemata lähis aastate üks auhinnatumaid Eesti filme. Kuid Harju maakohus on seadnud keelu filmi näitamiseks nii Eestis, kui ka mujal maailmas.

Keegi salapärane isik, on kaebanud Kõusaare kohtusse, kuna leidis, et Magnus avalikustab tema isikliku elu. Huvitav pretsident, sest filmi lõpus on kirjas, et filmi tegelaskujud ja sündmused on fiktiivsed ning igasugune sarnasus reaalsete inimestega, olgu nad elus või surnud, on täiesti juhuslik, mis peaks välistama igasuguse võimaluse isikutel ennast selle looga siduda.

Kirjanikud võtavad enda teoste kirjutamisel ainet argielust, sest see on aktuaalne, huvitav, ning tõetruu. Kuid sündmuste elustamiseks ja ilmekaks muutmiseks lisavad kirjanikud väljamõeldud tegelasi ja sündmusi, vastasel juhul oleks meil lugemiseks ja vaatamiseks vaid “sõrmuste isandate lood” ja tulnukate seiklused. Nähtavasti põhineb ka Magnus tõestisündinud lugudel, kuid need on omavahel kokku põimitud ning juurde on lisatud suur tilk kirjaniku fantaasiat. Kuidas saab väljamõeldis avalikustada kellegi eraelu?

Titaniku nimeline linateos põhineb samuti asetleidnud tragöödial ning uppunud laev Titanic lebab siiani Atlandi ookeani sügavustest, kuid kas me tõesti arvame, et keegi naisterahvas ronis laeva nina otsa ja seisis seal käed laiali?

Küll on etteheidetud, et Magnuse isa mängib filmis mitte näitleja, vaid inimene kelle poeg on tõesti sooritanud enesetapu. Kuid filmikunsti debütant, Kadri Kõusaar on Mart Laiska just nimelt tema emotsinaalse baasi pärast, mis võimaldas tal enda rolli suurepärast mängida. Ja mängiski.

Juba üle aasta pikaks veninud kohtuprotsessil on lisaks veel üks jaburus. Nimelt kaebati kohtusse Kõusaar, kellele ka filmi levitamise keeld pandi. Kuid filmi levitajaks, ei olnud Kõusaar. Levi ja müügiõigused kuulusid hoopiski kolmandatele isikutele. Seega Kõusaarelt võeti ära see, mida tal tegelikult ei olegi. Just see müstiline eksitus võimaldaski 1200 vaatajal vaadata Magnust Tallinna filmipäevade raames.

Kohtu piirangud takistasid filmi näitamist Riias ning on hirmutanud kinoteatreid terves maailmas. Minu arvates takistab selline mõtlematu Harju kohtu tegutsemine Eesti filmi arengut, mis peale taasiseseisvumist on lõpuks tuult tiibadesse saanud.

Üleüldises käras ja segaduses on kaduma läinud ja paljudel veel isegi nägemata jäänud sügava teose põhiidee. Kurb lugu jutustab noorest Magnusest, kes mängides surmaga ohtlikut mängu ükskord kaotab ja otsustab lõpuks enesetapu sooritada. Eesti on noorte suitsiidi sooritajate arvult Euroopas kolmas, seega on see film ülitähtis. Ning selle filmi sihtgrupiks võib lugeda meid kõiki.

Kuid kahtlaste otsustega ja tegevusega takistab Harju maakohus filmi levikut veel mõneks aastaks või mine tea igavesekski. Ja jääbki paljudel häbiväärselt kauaks või igaveseks teadmata, et kes või mis on Magnus.

Filed under: Vaatenurk

Õpetajatest.

Õpetajad on meie elus väga tähtsad. Õpetaja on eeskuju, etalon, kelle käitumist, olgu see hea või halb, järgida püüame, tehes seda sihilikult või alateadvuses. Esimene õpetaja on eriti vastutus rikas kohustus. Tema ehitab vundamendi, millele kõik meie järgmised õpetajad suurejoonelist hariduse maja ehitavada püüavad. Hea pedagoog õpetab võsukestele kirjutamise ja lugemise kõrvalt ka sallivust, kannatust, viisakust ja teisi hea käitumise elemente. Kuid inimesi on erinevaid.

Õpetajaidki on erinevaid, mõni parem, mõni halvem. Koolivägivald, ei esineva mitte ainult õpilaste vahelistest suhetes. Ka õpetajad kiusavad endast väiksemaid, kisendavad nende peale, sõimavad või mine hullu, mõni kasutab väikeste õpilaste veenmiseks jõudu. Vähe sellest, üks õpetaja tõi klassiruumi tulirelva ning tegi kõige lõpuks veidi paukugi . Teine samas kakles purjuspäi õpilasega, kes samuti joobes oli.

Ka minul on omajagu mälestusi õpetajatest, kes ühel või teisel viisil ebaadekvaatselt käitunud on. Üks mu endine klassikaaslane, mängis kooli koridoris kaaslastega kaarte. Mu klassikaaslased ei näinud kaardimängus midagi amoraalset, nende eetilised põhiväärtused ei tauninud kaartide mängimist õppeasutuses. Üks algklasside õpetaja oli, aga kaardi mängust hoopiski teisel arvamusel, kohale vuhisenud õpetaja tõstis valju kisa ning viskas kaardid mööda põrandat laiali.

Noortele gümnasistidele valmistas kogu situatsioon tohutult suurt üllatust. Nad ei pidanud ennast loomadeks, kelle karistuse meetodiks on löök jalaga tagumikku. Nad ei mõistnud, miks algklasside õpetaja rääkimise asemel, brutaalselt nende vara rikkus. Õpilased said selle eest avaliku noomituse, et nad koolis kaarte mängisid ja kõige tipuks julgesid ka õpetajaga vaielda.

Kõige kurvem on selle juhtumi juures see, et õpilastele ei seletatutki ära miks koolis kaartide mäng keelatud on. Rääkimise, diskuteerimise ja seletamise asemel, valisid pedagoogid karjumise ja jõu. Peab küll tõdema, et vaatamata valele meetodile saavutas õpetajad soovitud tulemuse. Õpilased ei mänginud enam kaarte, kuid mitte pelgalt sellest, et kaardi mäng koolis keelatud oli, vaid kartusest, et nurga taga tige õpetaja tuleb ja taaskord uriseme hakkab. Siin lõhnab küll vägivalla järele?

Tahes tahtmata tekib küsimus, kas õpetaja, kes rääkimise asemel, teisi, meie ühiskonnas siiski taunitavaid käitumis viise kasutab, on kompetentne õpetama esimese klassi jutse? Kas karjuv ja jõudu kasutav õpetaja, on hea õpetaja? Kogu kaardi tralli jälginud väikesed õpilased panid õpetaja käitumisest nii mõndagi kõrva taha. Kardetavastit jääb selline käitumine nende jaoks adekvaatseks ja nad võtavad selle omaks.

Hiljuti nägin internetis videot, kus ühe kooli õpetaja õpilast mööda koridori tirib. Venitades tema riideid ja kisades, ei saa õpetaja ikka õpilasest jagu ning tänu appi tõttanud klassikaaslastele pääseb poiss õpetaja rüpest. Ma ei tea mis oli pedagoogi sellise käitumise ajendiks ja kas ongi sellel vahet? Kas sellisel käitumisel võib olla vabandus?

Aga miks õpetajad käituvad nii? Vesteldes õpetajatega olen korduvalt kuulnud süüdistust, et õpilased karjuvad, kaklevad ja on muidu sõnakuulmatud olevused kuni nende peale häält ei tõsteta. Seega õpetajad langevad õpilastega ühele tasemele, mille tagajärjel kaob igasugune positiivne eeskuju lapse jaoks. Õpilane karjub, õpetaja karjub, õpetaja sõimab, õpilane sõimab vastu, kumbki ei täida enda kohustusi hästi. Õpilasega ühele astmele langemise asemel, peab hea õpetaja last enda tasemele upitama.

Etv saates Meie, hiljuti esinenud õpetaja ütles, võrreldes suurt ja väikest kooli, et suures koolis ei olnud ta sunnitud süvenema igase õpilasse eraldi. Mul on siiralt kahju igast õpilasest, kes on õppinud selle pedagoogi käe all, sest see õpetaja polnud sunnitud tegema enda tööd hästi. Keda selles süüdistada, kas direktsiooni, õpilasi, ministeeriumit või hoopis õpetajat? Eks see sõltub juhtumist ja ärgem unustagem, et õpetajaid, koole ja õpilasi on erinevaid.

Õpetajate kompetentsust tema ülesanete täitmisel me hinnata ei saa, tema õpetamise edukustki saame hinnata vaid õpilaste hinnete läbi, kuid see pole eriti täpne taustsüsteem tehtud töö ja üle üldiselt õpetaja kvaliteedi hindamiseks.

Miks siiski lapsed lõugavad? Jooksevad mööda koridore ja tümitavad üksteist? Lapsed on enda õpetajate kolmekordse suurendusega peegelpildid. Nende õpetajad karjuvad nende peale algklassist alates, tõestavad, et teise inimese mõjutamise ainsaks viisik on karjumine. Sedeasi õpilane toimibki, sest karjumine tõepoolest mõjub ning teda pandakse tähele. Ja jääbki karjuma, sest õpetaja on nende eeskuju.

Filed under: Vaatenurk

Leedo kannatused.

Proua Leedo koputas uksele ja trampis jalaga: „Lase nüüd sisse, kaua ma siin könutan!”
„Salvrätid!” lurises teiselt poolt nutune hääl. „Tõin, tõin kallis, ikka mönuga tõin.”
Ukse taga oli kuulda kohmitsemist, mille järel proua Leedo sisse lasti.
„Tule taevas appi, jälle töinad!”
„Mis mina? Vaata mis nemad teevad,” Leedo jooksis arvuti juurde, pööras ekraani abikaasa poole ning näitas näpuga, „ jälle komenteerivad!”

„Aga sõnavabadus, kuidas sellega siis on?” küsis proua Leedo sälvrätikute pakke avades.
„Mis sõnavabadus? Vaata mind kritiseerivad ju. Avalikult sõimatakse, piinlik lugedagi. Säh mart56 kirjutab – vaata, mis praami magnaat teeb, tahab tagasi vaikivasse ajastusse. Keelab neti komentaarid üldse ära!” luges Leedo soravalt ette ning nuuskas nina.
„Ise sa kaebasid Delfi kohtusse, aasta aega käib juba see näägutamine.”
„Jah kaebasin ja kaeban veel kord, keegi peab ju sellele lõpu tegema. Keegi viljandikert kirjutab, et ma olevat jäätee praamidega ära lõhkunud, no tule taevas appi, kust see viljandi inimene seda nüüd teadma peaks.”

„Et minu silmad seda lugema peavad. Juhanjunn võrdleb mind Staliniga, eestimees hämab sõna vabadusest, asgw kirjutab euroopa inimõigustest, naaskel valetab, et euroopa direktiivi järgi ei vastutagi toimetaja komentaaride eest, kui ta nendest teadlik ei ole ja keegi tehnikajüri räägib interneti praegusest põhisuunast, kus kasutajad loovad sisu.” Leedo põrnitses mõtlikult ekraani. „Küll ma sellele lõpu teen, kes viimasena naerab, naerab paremini.

„Tead mis mina arvan?” küsis proua Leedo järjekordset sälvrätti ulatades. „Et sa ei peagi ju neid komentaare lugem, kui nad sulle ei meeldi.”
„Kuidas ma ei pea? Kuidas ma siis teada saan mida rahvas arvab? Aga miks nad nii sõimama peavad ja anonüümselt ka veel, häbi neil olgu.”
Proua Leedo mõistis, et tema abikaasa võitleb tuule veskiga, lõi käega ning läks minema.

Leedo ei pannud seda enam tähele. Tema nägu venis pikaks kui ta järgmist komentaari luges. „Naine ! Kähku telefon ! Ma pean praamile helistama!”
Proua Leedo tormas tuppa telefon käes. „Mis nüüd siis juhtus?”
Abikaasa käskis proua Leedol lugeda ning osutas järjekordsele komentaarile.
Part24 kirjutas: “Mina nägin ühe SLK laeva tualetis küll kirjalikke kommentaare…, mis mitmeid isikuid väga personaalselt solvasid. Tuleks tõesti kaaluda ka laevaomaniku vastutama panemist. ”
Proua Leedo lõi käed kokku “Tule taevas appi! Küll on õelad inimesed!”
Kuid härra Leedol oli asi kontrolli all. Telefonist kostis juba kapteni hääl: “Jah härra, saab tehtud.”

Filed under: Lühijutud, Vaatenurk

Politsei kaitseks

Millele loodab tavakodanik, kes istub joobe seisundis autorooli, eks ikka sellele, et seekord veab ja politseid pole väljas. Aga millele loodab politseinik, kes promillidega masinat juhib. Kas ei viita see politseiniku kahepalgelisusele, kui teenistusest eemal olevana loodab ta, et tema koleegid enda tööd piisavalt hästi ei tee ning seekord temal õnneks läheb? Muidugi viitab, aga siiski ei lubaks ma endal kahelda Eesti korrakaitse organite kompetentsuses, vaid lähiajal aset leidnud erandlikke juhtumite põhjal.

Minu seisukoha mõistmiseks, peab vaatlema medali teist poolt ja nimelt seda, kui kohusetundlikult tegid oma tööd ülejäänud politseinikud. Teadaolevalt tekib korravalvuritel, võideldes kuritegelikusega, omavahel tihedad suhted, austus üksteise vastu ning omamoodi ühtekokkuhoid. Nimelt aitab politseinik alati ametivenda, kui too on ämbrisse astunud isegi siis, kui ämber üsnagi kriminaalne tundub. Näiteks võib tuua juhtumi hariduse valtkonnast, kus Räpina majandusgümnaasiumi juhtkond ja õpetajad kaitsevad siiani tunnis relvaga pauku teinud õpetajat.

Korravalvurid täitsid oma kohust ning vahistasid joobes sõidukite juhid, kellest üks on pälvinud isegi teenetemärgi presidendilt Kooli juhtkond, lootis aga juhtumi, tulistava õpetajaga, maha vaikida. Muidugi ei pese see asjaolu roolijoodikud süüst puhtaks, kuid tõstab esile liikluspolitseinikute ausat tööd.

Üks inimene korraga.

Eesti liikluskultuur annab tõesõna soovida ning roolijoodikuid on meie väikses riigis küllaltki palju, mõni sõidab isegi kinnisilmi. Mustade lammaste olemasolu ei tohiks veeretada tänapäevase ühiskonna kaela, sest egoistlikuid isikuid kellele nende võim on pähe löönud, on eksisteerinud inimkonna tekkimise algusest. Inimkonna hukka mõistmine mustade lammaste tõttu, kui nende arvukus kogukonnas ei ole märkimisväärne, on õigustamata. Seega ei tasuks ka maha teha kogu korravalvurite gildi, selle pärast, et nende ladvik on tasapisi mädanemas.

Kala hakkab ikka peast mädanema. Võimu parodaksaalne külg on see, et isikud, kes tegelevad seaduste väljatöötlemise ja arendamisega, eiravad seadusi tihedamini, kui need kes seaduse järgimise üle kontrolli peavad. Kala pea mädaneb esimesena, seega kala filee on veel täiesti söödav.

Etalon ühiskonnas peaksid kodanikud pidama seadustest kinni, mitte hirmufaktorist tingituna, vaid haritusest ja loomulikust inteligentsist, mõistes mis on halb ja mis on hea. Selle omaduse puudumises on süüdi puudulik hariduse süsteem ja kasvatus meetodid. Politsei ei peaks tegelema kodanike kasvatamisega, vaid kontrollima seaduste järgimist ja karistama neid, kes seadusi mingil põhjusel eiravad.

Müts maha politseinikute ees, kes vahistasid isiku, kes asus neist võimuredelil mõni aste kõrgemal. Ning rõõm on tõdeda, et oleme välja kasvanud „nõuka” aja kommetest, mil inimeste võrdsus seaduste ees sõltus partei piletist ja nende positsioonist ühiskonnas.

Filed under: Vaatenurk