Värsked muljed Franz Ferdinandi kontserdilt!

Järgnev lugu on kirjutatud just peale kontserdi, kui meeled ei ole veel rahunenud peale meeleolukat õhtut ja sõnakasutus ja õigekiri ei ole eriti kiita. Aga kirjutada oli vaja, kuna emotsioone oli liiga palju. Seega loodan, et see vähene lugeja, kes selle popstituseni jõuab annab mulle andeks, vead, emotsioonid ja ebaobjektiivsuse. Kuna ma lihtsalt armastan seda bändi ja selle bändi live!

Reede tхatas tulla hea ja tuligi. Teel Tallinnase kхrvetas meid pдike jahirmutas paduvihm koos дikesega, kuid Tallinna soe pдike pьhkis kхik kahtlused ilma kohalt ja ootus дrevus Franz Ferdinandi tхttu kasvas iga minuti ja sekundiga.
Soetanud vдga odava pileti sellise staari kohta tormasime Postimehe pealava juurde, kus kell 22.30 pidi lavale astuma minu jaoks selle aasta kхige oodatuim ansambel Franz Ferdinand. Imepisikese viivitusega oli ansambel laval. Tuhanded inimesed voorisid laulukaare alla ja lava ette, moodustades tohutu suure laulu armee, kes kхik olid ootuses, mida saladuslik vдljamaa punt neile nььd pakub.
Ekraanile ilmusid nelja liikme nдod ja publik oli juba ennast ise ьles kьtnud. Intro saatel astusid lavale inglismaa poprocki vaieldamatu koorekiht.
Paar pдeva enne kontserdit vestlesin ьhe muusika lembelise sхprannaga, kelle arvates ei olnud Eesti publik Franzi jaoks valmis ning, et vдhetuntud ansambel ei tekita publikus erilisi emotsioone. Ausalt цeldes lхi see ka minu enesekindluse kхikuma ja ma tхesti kahtlesin kas Ferdinand suudab publiku kдima lьkata.
Publik oli fantastiline. Franz Ferdinand ei ole suur MTV lemmik, seega vдikesed kiljuvad tьdrukuid lava ees ei olnud, ma mдrkasin vдga palju keskealisi mehi, kes kьll veidi purjus kuid siiski tдielikult teadvusel koos meiega kargasid ja kaasa laulsid. Publik elas metsikult kaasa ja seda eriti tuntud loode puhul. Matinee, Take Me Out ja mхned veel mil publik kaasa lauldes end oimetuks hьppas ja kargas. Mina koos nendega.
Solist rхhutas mitu korda, et Tallinn oskab tantsid ja Tallinn tantsis! Mina olin sьndmuste keerises, 5-6 meetrit lavast eemal olin just mцllu sьdames ja meie hьppasime end higiseks ning kaotasime enda hддle sinna samma lava ette.
Kontsert kogus tuure Matineega ja Would You Like samuti kхlas laul Take Me Out millele me hoogsalt kaasa elasime.
Olles enda arvates siiski suur Franzi austaja oli mхni laul minu jaoks ka ьllatus ja meeldiv ьllatus. Nдiteks laul kus refraanis kхlasid read You are watching gei porn.. Selle lauluga lдks lava ees eriti kuumaks. Olles just tsunaami epitsentris ei mхistnud enam mis toimub kogu ьmbruskond hьppas ьles alla ьhtses rьtmis, mingit kutti kanti rahva seas kдtel ьhest ava servast teisse ja me karjusime refrддni. Ьli emotsinaalne!!
Kontserti lхpp oli Franzul hдsti sдtitud. Ekraanile tekkisid jдrjest sagenevad pildi kaotused ja kogu bдnd kogunes trummimehe juurde ja kogudes aina tuure jхudsid tipuni ja lхpetasid mдngimise.
Publik ei olnud tunnise kontserdiga kuidagi rahul, me skandeerisime: we want more. Ьpris kaua lдks aega enne kui me staarid tagasi lavale saime. Kogu kontserdi Saku Kulda trimpanud Ferdinandid olid ilmselgelt ьllatunud kui soojalt neid Tallinna publik vastu vхttis. Kхlas veel kolm lugu ja kхige lхpetuseks Fire. Ьlivхimas lugu mille kдigus solistil ka gitarri keel katki lдks ja venis ka lugu kuni personal talle kaks korda uusi gitarre ulatas aga seda pikemaid soolosid kuulsime teise gitarri poolt ja seda rohkem hoogu lдks publik.
Sхnad this fire is out of control we gonna burn this city, burn this city olid igaьhel peas ja neid kuulutasid kхik valjul hддlel. Meil oli tхesti energiat ja adrenaliini nii palju, et panna pхlema kogu lauluvдljak ja linn ьleьldse ja kogu see energia oli saadud esinejalt.
Ьlivхimas bдnd mille muusika vхib esmamuljelt tunduda ka ьksluine, kuid missugune live ja missugune energia, kuivхrd pццrdesse sattus korralik publik (kui vхrd korralik vхib olla publik хllesummeril). Korda lдinud pдev ja korda lдinud kontsert. Kummardamise ajal ja mхni minut peale lхppu laulsime me ikka, et pхletame selle kuradima linna maha!!! Aitдh Ferdinand!

Filed under: Muusika

Paus

Tegelikult olen ma põhjas. Tsükkel lõppeb sügisel…nägemist!

Filed under: Argipäev

Kusev revolutsionäär

Kell oli 11.24, ma seisin Tallinna bussijaamas, hoidsin vasakus käes reisikotti ja paremas chilli vorstiga hot dogi. Vaatamata varajasele kella ajale, oli bussijaam elevil, inimesed ostsid minu eeskujul süüa, kiirustasid soetama bussipileteid, jooksid enseohverdavalt järele juba lahkuvale bussile. Ka minul tõotas tulla raske päev, 200 kilomeetrit oli juba selja taga ja veel samapalju ootas ees. Keset julma, suure linna elu saginat, seisis üks, ilmselgelt joobes meesterahvas Tallinna bussijaama tasulise WC ees ning kuses ukse juures olevasse prügikasti.

Kuivõrd jõledana see vaatepilt ka ei tunduks, jäin ma seda üllatunud pilguga ja naerul suuga vaatama. Kosunud suurest avastamis rõõmust, ammustasin esimese tüki enda einest ning suundusin platvormile, ise mõtisklemas, mis võis olla selle „aktsiooni” taga. Miks esmapilgul bonaalsena tunduv toiming minu tähelepanu köitis? Võib ju oletada, et tegu on kõige tavalisema asotsiaaliga, kes hommikuse viina järel end tänava nurgal kergendas.

Kuid asotsiaali jaoks oli isik liiga korralikult riides, ning enda põie tühjendamine just tualeti ees, on justkui protesti, meeleavalduse maiguga. Just see sundis mind leidma seoseid Eesti poliitika ja majandus sündmuste vahel, mis võisid olla ajendiks säärasele käitumisele.

Saladusliku käitumise lahti harutamiseks, peab esmalt välja selgitama, miks kodanik nii varajasel kelleajal viibis joobes seisundis Tallinna bussijaamas. Kuna ma eelnevalt välistasin asotsiaali teooria, ei olnud põhjuseks harjumispärane hommikune ergutus odükolonn. Seda, et Eesti elab läbi majanduslike raskusi, on saladuseks vaid reformi erakonnale. Pidevalt kasvavad hinnad ja kõrge inflatsioon on muutnud inimeste elu raskemaks ning nõrgemad lülid ühiskonna süsteemis annavad alla. Mõned sooritavad enesetapu, võtavad sms laene või kukuvad jooma. Oletatavalt ei kuulu see isik reformierakonda, seega võib oletada, et riigi raske majandusliku seisu tõttu on meesterahvas langenud tsüklisse.

Muidugi võib tsükli põhjus peituda ka isiklike laadi probleemides, kuid sellisel juhul kasutab pohmellis või hommikuses joobes mees tavaliselt enda eluruumides asuvat vetsu. Kuigi raamatut ei tohiks hinnata kaane järgi, teeme me seda ning riiete järgi peaks meesterahvale kuuluma vähemalt ühetoaline korter, kuskil lasnamäe kandis. Seega peab olema selles käitumises mingi peidetud sõnum, protest või meeleavaldus, nimetage kuidas tahate.

Kasvavad hinnad on puudutanud peagu, et igat valdkonda, esmatarbe tooted, transport, kinnisvara jne. Samuti on pidevalt kerkinud ka tasulise WC pilet, olen seda pidevate reiside korral isegi tundnud. Just seepärast, on seesugune, nähtavasti spontaane protest väga irooniline, just WC suhtes. Ta justkui kuses kõrgete hindade peale ja valides selleks sobiva koha vetsu uste ees.

Üheltpoolt, küll räme ja teiste inimeste suhtes ebaviisakas käitumine, ei ole mitte ainult amoraalne vaid ka pahuksis seadusega, sest tegu on ju avaliku korra rikkumisega. Kuid leidlik meeleavaldaja oli nutikas ning tühjendas ennast prügikasti, temast ei jäänud midagi peale vastiku lõhna, mis WC läheduses ilma tematagi on.

Tegu võibolla ka boheemlasega, kes põlgab igasugust progessi ja tähtsustab inimese pärimust ja kuulumist looduse keskkonda. Sellisel juhul, võib oletada, et ta kasutab tualet ruume haruharva ning proovib meile meelde tuletada, et kusemine on täiesti tavaline ja sünnis toiming, mille eest inimesed veel lähiminevikus midagi ei maksnud. Ta võib seda hinnata kuis lihtrahva nöörimist ja tõmbab paraleele lehmade peeru maksustamisega.

Kindlasti hindaksid paljud tema käitumist amoraalseks, süüdistaksid teda ja küsiksid mille poolest tema teistest parem on. Õnneks nii mõnedki tegidki nii. Kuid teiselt poolt on ta nii mõneski mõttes teistes parem, näiteks ei suudaks ma sellises joobes võibolla jalgadelgi seista, tema suutis lausa rääkida ja õigustada ennast vihaste kaaskodanike ees. Midagi väärt mees.

Kui sügavmõtteline see pealtnäha barbaarne tegevus oli, mõtlesin ma kui oma hot dogiga lõpule jõudsin ja bussi astusin. Mis sest, et lollil, joobes isikul enda käitumise sügavmõttelisust ja filosoofilisest poolest aimugi polnud. Vaevalt, et tal midagi peale sooja voodi või järjekordse alkoholi anuse üldse peas mõlkus. Peasi, et meie mõistaksime kui tark see loll mees oli!

Filed under: Vaatenurk

Sõites kodust koju.

Tuled kustunud on taas. Ma lahkusin, jätsin linnaga hüvasti ja viskasin bussiaknast viimase põgusa pilgu. Hommikuks olid laterna tuled kustunud ja ilus pimedus, pidi tunnistama kõleda päevavalguse võittu. Eile õhtul sain veel viimast korda päevitada laternate all, eile õhtul jätsin linnaga hüvasti.

Jah üksi küll, kõik kärarikad sõbrad olid juba lahkunud. Jah kahju küll, meil oli tore olla. Käisingi kõik vanad rajad läbi, imetlesin kuldset linna ja maitsesin kuldset jooki, kuid üksi. Mind õue hilisel tunnil kiskus vaid lootus salvestada mällu pilt, neist tänavatest, majadest, inimestest ja laternatest. Ma külastasin armsaid kohti, ma meenutasin ise enda ajalugu. Kuis puu tüve läbilõikest lugesin ma enda eluringe, etappe, üleelamisi, rõõmu, kurbust ja seda mis sinna vahepeale jääb. See aitab mõista ennast, nii minevikus, kui ka praegu ja loodetvasti aitab tulevikus ka. See mineviku maitse annab tunda, sa olid siin.

See müstiline kuuluvuse tunne, ma tunnen, kus ja miks ma kuulun. Ma armastan neid tänavaid, neid veel veidi lehtjas puid, neid maju, neid laternaid mis värvivad kõik komponendi kuldseks. Ka mind nad värvivad, ka mina olen laternate abil puude, tänavate, inimeste osa.

Jah seda küll, sealpool kodus väidate alalõpmata, et linna on kole, teed on katki, majad räämas, inimesed purjus ja puud vaid suvel lehtedega varjutavad kõik. Ma olen nõus ja päeval olla see võib nii, kuid õhtul pimedus saab päevast jagu, ning varjab kõik linna puudu jäägid. Teed korda teeb, inimesed kaovad majade ja puude varju, laternate sära täidab valgused kõik augud ja puudujäägid muudab urbanistlikuks muinasjutuks.

Need kõigest paneelidest kokku klopsitud karbid, kus inimesed sipelgate moodi elavad. Muutuvad laternate abil, esteetiliseks ideeaaliks, nad paitavad mu silma. Nad kõrguvad mu kohal, justkui keskaja kantsid.Ma imetlein neid samapalju kui romantikud keskaega koos oma õilsa rüütliga. Kuid mina olen urbanist, mul metsikust loodusest on südamele lähedasem betoon, on asfalt kallim kui maamuld, elekter soojen on kui päiksevalgus ja inimeste rohkus on üksindusest tähtsam mul.

Kuid juba lahkusin ma linnast ja selle ülistamisega vaid piinan end. Ajapiku tuhmuvad eilseid pildid ja lahkub verest joovastus. Ma eile üksi kannu tõstes, mõtlesin mil veelkord siia sattun ma. Küll elan samas riigis ja suhteliselt väiksed vahemaad mind siiski kodust eemal hoiavad.

Ma olen kaugel linnast, mis taaskord õhtul särab laternate all. Ma olen kaugel kodust, mis sest, et sõidan koju.

Filed under: Argipäev

Kiri koju, kodust

On kustunud tänavate kuldsed laternad. Öine linn magab, käes on keskpäev mu pea on lõpuks selge, keha valmis ja vaim puhas. Ma istun rohelisel aasal, urbanismi metsikus looduses ja jälgin jõe võimsat, rahuliku voolamist. Mul õhtuni on aega meenutada mineviku ja unistada tulevikust. Me õhtust õhtu oleme päeva promillide saatel ära saatnud ja nende järelmõjul uut päeva tervitanud. Meil laternatest vaid hägusad on mälestused ja nii on hea. Meil rõõmus meel on, et suudame me unustada kõik, nii hea kui halva ja ka selle mis sinna vahepeale jääb. See on me soov ja täide selle halastamatult viime.

Neid laternaid ma igatsesin neid laternaid ma armastan. Ja nagu ikka olen omistanud armsamale omadusi, unustanud hea ja ülistanud seda mida on. Ma ülistan laternaid, neid kuldseid tänavaid, suurt linna. Siin ära kaduda võib kui soovid ja alati võib leida kaaslase kui igav on. Need kuldsed tänavad säravad öösel ja puhkavad päeval, varuvad jõudu, energiat ööks.

Ka mina kogun jõudu. Ma säran justkui väike lambike ja tunnen kuidas armastus mu sõprade vastu mu sisse volte süstib. Ma olen olnud eemal, ajaga on minu lamp vist värvi muutnutki. Kuid elekter mu sõprade armastus on jäänud püsivaks ega muutugi vist iial. Ma poole nädalaga kogun enda generaatoritesse niipalju energiat, et suudab kaua weel mu lamp särada. Mu promillidest immutatud keha juhib positiivseid ioone suvest talveni. Sest jube hea on tunne, et keegi kuskil ootab sind.

Täna nägin enda mineviku. Taas meenusid kõik selle helged ja tumedamed küljed. Kuid kurb on see, et teades, tundes oma mineviku läbilõhki ei oska ma ennustada enda tuleviku. See siiamaani on hall ja pilvine, justkui taevas minu kohal. Vaid puude rohelised varjud jõel segunevad pilvede peegeldusega ja selle gamma põhjal tahaks loota ka rohelist kevadet, nii endale kui minusõpradele.

Mis sest, et hetkel olen üksi. Ma tean, et kõik on minu enda käe ulatuses. Me pole kurvad, kui tänavad ei sära, sest teame, et öösel süttivad laternad taas ja värvivad me näod kollasteks. Me varjud liiguvad vaikselt tänavatel, suud käivad, meeled erutuvad. Me põletame enda elu, lõikame läbi igasugused sidemed igapäeva rutiiniga ja harjumustega, me unustame kõike, kunas varsti peame tagasipöörduma minevikku, tulevikku, rutiini.

Hea on meenutada, mäletada, muiata, taaskord teada, et kuskil keegi ikka ootab sind ja et sinagi ootad kedagi. Need mälestused, kohad, loodus, linn, energia see kõik sind paratamatult kisub tagasi. Kiusab sind justkui tüütu bakter, ega anna asu, paneb piinlema ega kingi rahuliku und. Seepärast olen hetkel rahul, olen siin kus ma usun olema ma peaks. Haigusest saan jagu, mälestuste abil justkui süstiks järjekordset doosi ja kustutan nälja, nüüd olen vaba, mul on hea!

Seepärast me vist elamegi.

Filed under: Argipäev

Kes on Magnus?Kus on Magnus?

Kes on Magnus? Mis on Magnus? Magnus on Eestis valminud mängufilm. Mängufilm mis oma ühe aastase elu jooksul on pälvinud auhindu ja kiitusi nii euroopas, kui ka mujal maailmas. Küll, pole Magnus saanud väärikat tunnustust enda sünnimaalt, Eestist. Ja kuidas saaksimegi me kritiseerida või kiita heaks filmi, mida Eeestis nähtavasti veel pika aega nähagi ei saa.

Magnus on pälvinud Tšehhi filmifestivali peaauhinna, noppinud saksamaal goEast filmifestivali raames kaks preemiat ning osalenud Cannes. Sügisballi kõrval on see vaidlemata lähis aastate üks auhinnatumaid Eesti filme. Kuid Harju maakohus on seadnud keelu filmi näitamiseks nii Eestis, kui ka mujal maailmas.

Keegi salapärane isik, on kaebanud Kõusaare kohtusse, kuna leidis, et Magnus avalikustab tema isikliku elu. Huvitav pretsident, sest filmi lõpus on kirjas, et filmi tegelaskujud ja sündmused on fiktiivsed ning igasugune sarnasus reaalsete inimestega, olgu nad elus või surnud, on täiesti juhuslik, mis peaks välistama igasuguse võimaluse isikutel ennast selle looga siduda.

Kirjanikud võtavad enda teoste kirjutamisel ainet argielust, sest see on aktuaalne, huvitav, ning tõetruu. Kuid sündmuste elustamiseks ja ilmekaks muutmiseks lisavad kirjanikud väljamõeldud tegelasi ja sündmusi, vastasel juhul oleks meil lugemiseks ja vaatamiseks vaid “sõrmuste isandate lood” ja tulnukate seiklused. Nähtavasti põhineb ka Magnus tõestisündinud lugudel, kuid need on omavahel kokku põimitud ning juurde on lisatud suur tilk kirjaniku fantaasiat. Kuidas saab väljamõeldis avalikustada kellegi eraelu?

Titaniku nimeline linateos põhineb samuti asetleidnud tragöödial ning uppunud laev Titanic lebab siiani Atlandi ookeani sügavustest, kuid kas me tõesti arvame, et keegi naisterahvas ronis laeva nina otsa ja seisis seal käed laiali?

Küll on etteheidetud, et Magnuse isa mängib filmis mitte näitleja, vaid inimene kelle poeg on tõesti sooritanud enesetapu. Kuid filmikunsti debütant, Kadri Kõusaar on Mart Laiska just nimelt tema emotsinaalse baasi pärast, mis võimaldas tal enda rolli suurepärast mängida. Ja mängiski.

Juba üle aasta pikaks veninud kohtuprotsessil on lisaks veel üks jaburus. Nimelt kaebati kohtusse Kõusaar, kellele ka filmi levitamise keeld pandi. Kuid filmi levitajaks, ei olnud Kõusaar. Levi ja müügiõigused kuulusid hoopiski kolmandatele isikutele. Seega Kõusaarelt võeti ära see, mida tal tegelikult ei olegi. Just see müstiline eksitus võimaldaski 1200 vaatajal vaadata Magnust Tallinna filmipäevade raames.

Kohtu piirangud takistasid filmi näitamist Riias ning on hirmutanud kinoteatreid terves maailmas. Minu arvates takistab selline mõtlematu Harju kohtu tegutsemine Eesti filmi arengut, mis peale taasiseseisvumist on lõpuks tuult tiibadesse saanud.

Üleüldises käras ja segaduses on kaduma läinud ja paljudel veel isegi nägemata jäänud sügava teose põhiidee. Kurb lugu jutustab noorest Magnusest, kes mängides surmaga ohtlikut mängu ükskord kaotab ja otsustab lõpuks enesetapu sooritada. Eesti on noorte suitsiidi sooritajate arvult Euroopas kolmas, seega on see film ülitähtis. Ning selle filmi sihtgrupiks võib lugeda meid kõiki.

Kuid kahtlaste otsustega ja tegevusega takistab Harju maakohus filmi levikut veel mõneks aastaks või mine tea igavesekski. Ja jääbki paljudel häbiväärselt kauaks või igaveseks teadmata, et kes või mis on Magnus.

Filed under: Vaatenurk

Õhtupoolik kolmandal kail.

„Ma mõtlen vähem!” Fredy ohkas, lõdvestas lipsusõlme, rüüpas heledat õlu ning viskus betoonile pikali. Meretuul sasis kergelt tema juukseid ning tasapisi loojuv päike meenutas läinud päeva. Ta istus vana, mahajäetud sadama kolmandal kail, jalad üle ääre ning loopis merre väikeseid betooni killukesi. Ootamata enda vestlus kaaslase vastust, jätkas Fredy: „Tunnen, et ühiskond tõukab mind selleni. Ma ei pea mõtlema, et olla sotsiaalselt edukas. Lollus läheb peale.”

„Kas edukus ei meeldi sulle?”

„Ei teagi.” Fredy võttis veel ühe sõõmu, kallas natuke maha ja vaatas mis mustriga õlle laiali valgub. „Mõista, ma ei tee seda teadlikult, kuigi suudan tagajärgi hinnata. See lihtsalt toimib. Varem ma jälgisin maailma, analüüsisin, ma olin palju, palju kinnisem.”

„Kumb parem on?”

„Kurat seda teab. Ma tunnen, et oleks justkui väga hea omaduse kaotanud. Praegu, vaadates bussipeatuses vanamemme ei mõtle ma, kust ta selle helesinise toidukoti ostis ja kes temaga poes käis. Ma kaotan kujutlusvõime.”

„Miks sa ei muuda ennast?”

Fredy võpatas taaskord, kui peale helisevalt kõlanud küsimust, läbis teda külma õhu hoovus. Ta kogus end, vaatas kõrvale lootes kedagitki näha. „Ma ei saa ju. Ma muutun kinniseks ning kaotan kõik. Ma ohverdasin sõpradele kooli, hobi, nüüd ka arutlusvõime. Mõistad? Ma polnud ennem küll õnnetu, kuid ega ma õnnelikgi polnud.”

„Ja praegu?”

„Taas kumbagi.”

„Ja edasi?”

„Koju lähen!”

„Ma mõtlen üldiselt.”

Fredy muigas. Hammustas enda alumist huult ning põrnitses enda käsi. Külmad hoovused muutusid aina tihedamaks. Ta viivitas tahtlikult vastusega, otsides mingitki ettekäänet vastamata jätmiseks, kuid mõlemad vestlejad teadsid vastust.

„Ma ei tea.”

„Otsusta ükskord ära, kes ja mis sa oled.Täites teiste soove on raske säilitada enda algupärast mina. Muidugi võib teine mina olla esimesest paremgi. Kontrolli ennast, sa oled ise enda sepp. Ja õlle, ära sa sellega nüüd liiale mine!”

Fredy noogutas. Tema keha kiirgas väsimust, kulunud punane pintsak lopendas endiselt tuule käes. „Aitäh”

„Sorry, aga ma pean minema, eks varsti jälle näeme.”

„Aitähh vennas, näeme.” Fredy tundis värises viimast korda külmast. Vaatas veel kord pilvede poole ja nägi vaid väikest valguse sähvatust. Ta lükkas pudeli ümber, sellest nirises tasakesi õllet, selle muusika saatel lahkus Fredy kolmandalt kailt.

Filed under: Lühijutud

Õpetajatest.

Õpetajad on meie elus väga tähtsad. Õpetaja on eeskuju, etalon, kelle käitumist, olgu see hea või halb, järgida püüame, tehes seda sihilikult või alateadvuses. Esimene õpetaja on eriti vastutus rikas kohustus. Tema ehitab vundamendi, millele kõik meie järgmised õpetajad suurejoonelist hariduse maja ehitavada püüavad. Hea pedagoog õpetab võsukestele kirjutamise ja lugemise kõrvalt ka sallivust, kannatust, viisakust ja teisi hea käitumise elemente. Kuid inimesi on erinevaid.

Õpetajaidki on erinevaid, mõni parem, mõni halvem. Koolivägivald, ei esineva mitte ainult õpilaste vahelistest suhetes. Ka õpetajad kiusavad endast väiksemaid, kisendavad nende peale, sõimavad või mine hullu, mõni kasutab väikeste õpilaste veenmiseks jõudu. Vähe sellest, üks õpetaja tõi klassiruumi tulirelva ning tegi kõige lõpuks veidi paukugi . Teine samas kakles purjuspäi õpilasega, kes samuti joobes oli.

Ka minul on omajagu mälestusi õpetajatest, kes ühel või teisel viisil ebaadekvaatselt käitunud on. Üks mu endine klassikaaslane, mängis kooli koridoris kaaslastega kaarte. Mu klassikaaslased ei näinud kaardimängus midagi amoraalset, nende eetilised põhiväärtused ei tauninud kaartide mängimist õppeasutuses. Üks algklasside õpetaja oli, aga kaardi mängust hoopiski teisel arvamusel, kohale vuhisenud õpetaja tõstis valju kisa ning viskas kaardid mööda põrandat laiali.

Noortele gümnasistidele valmistas kogu situatsioon tohutult suurt üllatust. Nad ei pidanud ennast loomadeks, kelle karistuse meetodiks on löök jalaga tagumikku. Nad ei mõistnud, miks algklasside õpetaja rääkimise asemel, brutaalselt nende vara rikkus. Õpilased said selle eest avaliku noomituse, et nad koolis kaarte mängisid ja kõige tipuks julgesid ka õpetajaga vaielda.

Kõige kurvem on selle juhtumi juures see, et õpilastele ei seletatutki ära miks koolis kaartide mäng keelatud on. Rääkimise, diskuteerimise ja seletamise asemel, valisid pedagoogid karjumise ja jõu. Peab küll tõdema, et vaatamata valele meetodile saavutas õpetajad soovitud tulemuse. Õpilased ei mänginud enam kaarte, kuid mitte pelgalt sellest, et kaardi mäng koolis keelatud oli, vaid kartusest, et nurga taga tige õpetaja tuleb ja taaskord uriseme hakkab. Siin lõhnab küll vägivalla järele?

Tahes tahtmata tekib küsimus, kas õpetaja, kes rääkimise asemel, teisi, meie ühiskonnas siiski taunitavaid käitumis viise kasutab, on kompetentne õpetama esimese klassi jutse? Kas karjuv ja jõudu kasutav õpetaja, on hea õpetaja? Kogu kaardi tralli jälginud väikesed õpilased panid õpetaja käitumisest nii mõndagi kõrva taha. Kardetavastit jääb selline käitumine nende jaoks adekvaatseks ja nad võtavad selle omaks.

Hiljuti nägin internetis videot, kus ühe kooli õpetaja õpilast mööda koridori tirib. Venitades tema riideid ja kisades, ei saa õpetaja ikka õpilasest jagu ning tänu appi tõttanud klassikaaslastele pääseb poiss õpetaja rüpest. Ma ei tea mis oli pedagoogi sellise käitumise ajendiks ja kas ongi sellel vahet? Kas sellisel käitumisel võib olla vabandus?

Aga miks õpetajad käituvad nii? Vesteldes õpetajatega olen korduvalt kuulnud süüdistust, et õpilased karjuvad, kaklevad ja on muidu sõnakuulmatud olevused kuni nende peale häält ei tõsteta. Seega õpetajad langevad õpilastega ühele tasemele, mille tagajärjel kaob igasugune positiivne eeskuju lapse jaoks. Õpilane karjub, õpetaja karjub, õpetaja sõimab, õpilane sõimab vastu, kumbki ei täida enda kohustusi hästi. Õpilasega ühele astmele langemise asemel, peab hea õpetaja last enda tasemele upitama.

Etv saates Meie, hiljuti esinenud õpetaja ütles, võrreldes suurt ja väikest kooli, et suures koolis ei olnud ta sunnitud süvenema igase õpilasse eraldi. Mul on siiralt kahju igast õpilasest, kes on õppinud selle pedagoogi käe all, sest see õpetaja polnud sunnitud tegema enda tööd hästi. Keda selles süüdistada, kas direktsiooni, õpilasi, ministeeriumit või hoopis õpetajat? Eks see sõltub juhtumist ja ärgem unustagem, et õpetajaid, koole ja õpilasi on erinevaid.

Õpetajate kompetentsust tema ülesanete täitmisel me hinnata ei saa, tema õpetamise edukustki saame hinnata vaid õpilaste hinnete läbi, kuid see pole eriti täpne taustsüsteem tehtud töö ja üle üldiselt õpetaja kvaliteedi hindamiseks.

Miks siiski lapsed lõugavad? Jooksevad mööda koridore ja tümitavad üksteist? Lapsed on enda õpetajate kolmekordse suurendusega peegelpildid. Nende õpetajad karjuvad nende peale algklassist alates, tõestavad, et teise inimese mõjutamise ainsaks viisik on karjumine. Sedeasi õpilane toimibki, sest karjumine tõepoolest mõjub ning teda pandakse tähele. Ja jääbki karjuma, sest õpetaja on nende eeskuju.

Filed under: Vaatenurk

iFFeri sai aastaseks – blogi esimene sünnipäev.

Fanfaarid tümitavad ja trummid pasundavad -mu blogi on suutnud olla nii palju edukas kui ka minule huvi pakkuv tegevus, et olen suutnud tegeleda sellega aasta aega. Teisel aprillil 2007 tegin enda esimese postituse, kus avaldasin lootust, et projekt Iffer tuleb pikaajaline. Nii juhtuski, suutsin Ifferit (vabandage, et endast 3 pöördes kõnelen) hoida elus terve aasta, läbi viia nii mõnigi uuendus kuur, lisada uusi rubriike jne.

Blog on muidugi algupärasest suunast nihkunud, nagu ka mina ise. Peamiselt “plimast plämast” kirjutav blog muutus, ühiskondlikke pahesid analüüsiv ajaweebiks, kus postituste seas leiab ka muusikakogu, referatiivset lugemist, linke, sporti ja muud huvitavat.

Külastuvus ei ole minu blogil olnud teab kui suur, kuid viimase poole aasta statistika on tõusu trendis ning praeguseks( kell: 0:11.toim) on minu blogi külastanud 7,551 inimest. Tõsi, minu lugejaskond pole olnud väga suur, kuid rõõmustan südamest, et mul see, väikenegi punt olemas on ning tervitan teid kõiki, minu austatud lugejad.

Tulevik on helge. Ma loodan, et suudan blogi maailmaga sammu pidada veel mitu toredat aastat. Ajanappus on muidugi meie kõikide suurim vaenlane, millega võitluses nii mõnigi kirjutis sündimata jääb. Töötan uue rubriigi kallal, lähi tuleviku peamiseks eesmärgiks on muidugi selle valmimine ja täiustamine.

Ma ei teinud enda blogile suurt kingitust. Soovin talle õnne intiimses, perekondlikus õhkkonnas – siin samas. Tahan tänada blogi, selle eest, et ta mu kirjutisi kannatas avaldada. Tänu blogile jõudsin mõne ajalehe veergudeni, ning kavatsen ka tulevikus sinna kritseldada. Ühesõnaga aitäh iFFer ning jõudu sulle.

TARVIS!

Filed under: Iffer, Uudised

Leedo kannatused.

Proua Leedo koputas uksele ja trampis jalaga: „Lase nüüd sisse, kaua ma siin könutan!”
„Salvrätid!” lurises teiselt poolt nutune hääl. „Tõin, tõin kallis, ikka mönuga tõin.”
Ukse taga oli kuulda kohmitsemist, mille järel proua Leedo sisse lasti.
„Tule taevas appi, jälle töinad!”
„Mis mina? Vaata mis nemad teevad,” Leedo jooksis arvuti juurde, pööras ekraani abikaasa poole ning näitas näpuga, „ jälle komenteerivad!”

„Aga sõnavabadus, kuidas sellega siis on?” küsis proua Leedo sälvrätikute pakke avades.
„Mis sõnavabadus? Vaata mind kritiseerivad ju. Avalikult sõimatakse, piinlik lugedagi. Säh mart56 kirjutab – vaata, mis praami magnaat teeb, tahab tagasi vaikivasse ajastusse. Keelab neti komentaarid üldse ära!” luges Leedo soravalt ette ning nuuskas nina.
„Ise sa kaebasid Delfi kohtusse, aasta aega käib juba see näägutamine.”
„Jah kaebasin ja kaeban veel kord, keegi peab ju sellele lõpu tegema. Keegi viljandikert kirjutab, et ma olevat jäätee praamidega ära lõhkunud, no tule taevas appi, kust see viljandi inimene seda nüüd teadma peaks.”

„Et minu silmad seda lugema peavad. Juhanjunn võrdleb mind Staliniga, eestimees hämab sõna vabadusest, asgw kirjutab euroopa inimõigustest, naaskel valetab, et euroopa direktiivi järgi ei vastutagi toimetaja komentaaride eest, kui ta nendest teadlik ei ole ja keegi tehnikajüri räägib interneti praegusest põhisuunast, kus kasutajad loovad sisu.” Leedo põrnitses mõtlikult ekraani. „Küll ma sellele lõpu teen, kes viimasena naerab, naerab paremini.

„Tead mis mina arvan?” küsis proua Leedo järjekordset sälvrätti ulatades. „Et sa ei peagi ju neid komentaare lugem, kui nad sulle ei meeldi.”
„Kuidas ma ei pea? Kuidas ma siis teada saan mida rahvas arvab? Aga miks nad nii sõimama peavad ja anonüümselt ka veel, häbi neil olgu.”
Proua Leedo mõistis, et tema abikaasa võitleb tuule veskiga, lõi käega ning läks minema.

Leedo ei pannud seda enam tähele. Tema nägu venis pikaks kui ta järgmist komentaari luges. „Naine ! Kähku telefon ! Ma pean praamile helistama!”
Proua Leedo tormas tuppa telefon käes. „Mis nüüd siis juhtus?”
Abikaasa käskis proua Leedol lugeda ning osutas järjekordsele komentaarile.
Part24 kirjutas: “Mina nägin ühe SLK laeva tualetis küll kirjalikke kommentaare…, mis mitmeid isikuid väga personaalselt solvasid. Tuleks tõesti kaaluda ka laevaomaniku vastutama panemist. ”
Proua Leedo lõi käed kokku “Tule taevas appi! Küll on õelad inimesed!”
Kuid härra Leedol oli asi kontrolli all. Telefonist kostis juba kapteni hääl: “Jah härra, saab tehtud.”

Filed under: Lühijutud, Vaatenurk