Politsei kaitseks

Millele loodab tavakodanik, kes istub joobe seisundis autorooli, eks ikka sellele, et seekord veab ja politseid pole väljas. Aga millele loodab politseinik, kes promillidega masinat juhib. Kas ei viita see politseiniku kahepalgelisusele, kui teenistusest eemal olevana loodab ta, et tema koleegid enda tööd piisavalt hästi ei tee ning seekord temal õnneks läheb? Muidugi viitab, aga siiski ei lubaks ma endal kahelda Eesti korrakaitse organite kompetentsuses, vaid lähiajal aset leidnud erandlikke juhtumite põhjal.

Minu seisukoha mõistmiseks, peab vaatlema medali teist poolt ja nimelt seda, kui kohusetundlikult tegid oma tööd ülejäänud politseinikud. Teadaolevalt tekib korravalvuritel, võideldes kuritegelikusega, omavahel tihedad suhted, austus üksteise vastu ning omamoodi ühtekokkuhoid. Nimelt aitab politseinik alati ametivenda, kui too on ämbrisse astunud isegi siis, kui ämber üsnagi kriminaalne tundub. Näiteks võib tuua juhtumi hariduse valtkonnast, kus Räpina majandusgümnaasiumi juhtkond ja õpetajad kaitsevad siiani tunnis relvaga pauku teinud õpetajat.

Korravalvurid täitsid oma kohust ning vahistasid joobes sõidukite juhid, kellest üks on pälvinud isegi teenetemärgi presidendilt Kooli juhtkond, lootis aga juhtumi, tulistava õpetajaga, maha vaikida. Muidugi ei pese see asjaolu roolijoodikud süüst puhtaks, kuid tõstab esile liikluspolitseinikute ausat tööd.

Üks inimene korraga.

Eesti liikluskultuur annab tõesõna soovida ning roolijoodikuid on meie väikses riigis küllaltki palju, mõni sõidab isegi kinnisilmi. Mustade lammaste olemasolu ei tohiks veeretada tänapäevase ühiskonna kaela, sest egoistlikuid isikuid kellele nende võim on pähe löönud, on eksisteerinud inimkonna tekkimise algusest. Inimkonna hukka mõistmine mustade lammaste tõttu, kui nende arvukus kogukonnas ei ole märkimisväärne, on õigustamata. Seega ei tasuks ka maha teha kogu korravalvurite gildi, selle pärast, et nende ladvik on tasapisi mädanemas.

Kala hakkab ikka peast mädanema. Võimu parodaksaalne külg on see, et isikud, kes tegelevad seaduste väljatöötlemise ja arendamisega, eiravad seadusi tihedamini, kui need kes seaduse järgimise üle kontrolli peavad. Kala pea mädaneb esimesena, seega kala filee on veel täiesti söödav.

Etalon ühiskonnas peaksid kodanikud pidama seadustest kinni, mitte hirmufaktorist tingituna, vaid haritusest ja loomulikust inteligentsist, mõistes mis on halb ja mis on hea. Selle omaduse puudumises on süüdi puudulik hariduse süsteem ja kasvatus meetodid. Politsei ei peaks tegelema kodanike kasvatamisega, vaid kontrollima seaduste järgimist ja karistama neid, kes seadusi mingil põhjusel eiravad.

Müts maha politseinikute ees, kes vahistasid isiku, kes asus neist võimuredelil mõni aste kõrgemal. Ning rõõm on tõdeda, et oleme välja kasvanud „nõuka” aja kommetest, mil inimeste võrdsus seaduste ees sõltus partei piletist ja nende positsioonist ühiskonnas.

Filed under: Vaatenurk

A. Kivirähk “Mees, kes teadis ussisõnu” retsensioon

„Me elasime erinevates maailmades nagu kaks tigu, kes ei pääse teineteise kodadesse pilku heitma.”A.Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu”

Andrus Kivirähk on nüüdisaja üks silmapaistvamaid Eesti kirjanike. Tallinnas üleskasvanud ja Tartu Ülikoolis ajakirjanduse teaduskonna lõpetanud Kivirähk on tunnustatud kirjanik. Ta on avaldanud üle 20 raamatu, millest kuulsamateks on saanud „Rehepapp” ja „Mees, kes teadis ussi sõnu”, mis mõlemad ka siiamaani raamatu müügiedetabelite tipus püsivad. Lavalaudadele on jõudnud paljud Kivirähi etendused, mis on publikult sooja vastuvõtu pälvinud, nende seas „Voldemart” ja „Sürrialistid”. Lisaks on Kivirähi sule alt võrsunud ja populaarsuse saavutanud nii mitmegi telesaate stsenaariumid nagu „Wremja” ja „Sipelga 13” ning „Leiutajate küla Lotte”. Vabal ajal kirjutab ta Eesti Päevalehte arvamuslugusid ja teeb teisipäeviti „Rahva oma kaitse” nimelist saadet Raadio 2-es, kus ta arutab Mart Juurega läinud nädala sündmusi.

Andrus Kivirähi viimane romaan „Mees, kes teadis ussisõnu” kirjeldab peategelase Leemeti, kes on sündinud enda generatsiooni uueks ja viimaseks lüliks, elulugu. Leemet on alati viimane, kes midagi teeb või näeb, olgu selleks põhja-konna nägemine või oskus.mõista uusikeelt. Leemet on sunnitud jälgima, kuidas inimesed valivad iidsete kommete asemel uue elustiili .
“Kuuled, Rõks! Miks just sina pead olema selline lepaleht, mis lendab sinna, kuhu tuul puhub? Las see suur maailm teeb mis tahes lollusi, pead siis sina kohe kõike omal nahal järele katsuma!” , vahetavad metsa küla vastu, hiie kiriku vastu „Sulle on lihtsalt kloostris selgeks õpetatud üks moodne muinasjutt, aga muinasjutte on maailmas palju. Mõned unustatakse, nende asemel mõeldakse välja uued….” , põdra lihale eelistavad nad nüüd putru ja leiba ja ussi keele õppimiseks on nende keeled pudru ja leivaga ära rikutud. Leemet jääb viimaseks mohikaanlaseks, kuid see ei taga talle poolehoidu ka metsas, kuna sealsed meelest nõrkuvad ja vananevad raugad suhtuvad umbusklikult ka metsa jäänud noortesse. Leemet jääbki kahe tuleristse vahele ja ainuke koht, kus ta end turvaliselt tunneb on ussi pesa. Leemeti parim sõber reedab teda ja kolib koos enda perega külla, kus unustab ussisõnad. Kahevahel hõljuv Leemet peab tegema otsuse, kuhu leeri ta kuulub. Leemet proovib samuti metsast põgeneda, kuid pöördub hiljem tagasi. Mõlemas pooles pettunud peategelane alustab võitlust uute uskumuste vastu samas keeldumas tunnistamast vanu tavasid. Ta tapab tuhandeid küla elanikke ja oma igivana vanaisa. Põletab maha hiie ning raiub tükkideks hiie targa, kui see Leemeti armasama tapab. Võitlus uute maailma tavade vastu toob Leemetile raskeid kannatusi, ta kaotab enda perekonna, armastatu, sõbra ja näeb pealt keele välja suremist, olles selle viimane kõneleja. Pole ime, et minusugused ujedad olevused välja surid. ”Me olime veel varjud, mis enne päikeseloojangut korraks pikaks venivad, et seejärel lõplikult kaduda. Mina olengi kadunud. Keegi ei tea et ma veel elan”

„Mees, kes teadis ussisõnu” on pälvinud Vilde ja Virumaa kirjanduspreemiad, raamatukaupluse Apollo kodulehekülje külastajad hääletasid just selle raamatu möödunud aasta parimaks. „Mees, kes teadis ussisõnu” on vankumatult püsinud suuremate raamatukaupluste edetabelite tipus, kusjuures esikolmikus on figureerinud ka Kivirähki varasem raamat „Rehepapp”. Raamat on tõlgitud ka Mari keelde ning märkimisväärne on seegi, et raamatu väljaandja on Eesti Keele Sihtasutus. Kirjanik ise on jäänud vaatamata preemiatele ja üleüldisele tunnustusele tagasihoidlikuks ja raamatu väljaandmise perioodil antud intervjuudes rõhutas korduvalt, et nüüdsest keskendub rohkem näidendite kirjutamisele. Kuid kahtlemata on Kivirähki viimasest romaanist saanud tema tuntuim raamat „Rehepapi” kõrval.

A.Kivirähki enamasti satiirilised raamatud, „Vargamäe noored ja vanad”, „Jutud”, „Ivan Orava mälestused” ja „Rehepapp” kui ka tõsisemad teoseid nagu „Liblikas” ja „Mees, kes teadis ussisõnu” on alati pakunud lugemisrõõmu. Vaatamata mõnikord liialdatud irooniale, jutustavad need raamatud asjadest väga tõetruult ja Kivirähki vaatepunkt tundub ülimalt objektiivne. „Ussisõnade” romaani iga mõte ja tabav ütlus sidus mind peategelasega aina tugevamini. Raamatu sündmustes ja tegevuses võis tõmmata paraleele tänapäevaga ja lähiajalooga, mis väärtustas raamatut veelgi. Leemeti lugu on ülimalt traagiline, mida veidi leevendab raamatus leiduv huumori soon, Leemet on määratud hukule, tema reformid on jäänud hiljaks, tema pingutused ei läinud enam kellelegi korda, sest kõik olid surnud. Raamat jättis väga sügava mulje, muutes minu maailmavaadet „Usside keeles kõneldes – ma polnud veel vahetanud nahka, mida ma hiljem elu jooksul mitu korda tegin, pugedes aina karedamasse kesta, kuni vaid vähesed tundmused suutsid sellest läbi tungida. Praegu vist ei suuda enam miski. Ma kannan kivist kasukat” ja kuidas võinukski minna teisiti, kui enda lapse, sõbra, naise kaotanud mees leidis oma rahva päästja – kuid kedagi polnud enam päästa.
Kas meie kaunis esivanemate keel pole samuti määratud hääbumisele, kui me kõik meretagust kummardame ning võõrsõnu liiga kergelt kohe omaks võtame? Kas eesti rahvas pole kaotamas midagi kõige kallimat ja lähedasemat, kui oma esivanemate tavad ning kombed unustab? Kui kaugel on see aeg, kus ei suudeta enam miskit ega keskit ? Kas kanname kivist kasukat või annab veel midagi ja kedagi päästa ?

Filed under: Lugemist, ussisõnad iffer kivirähk raamat retsensioon

Rahva teenri palk.

„Sest rahvas on meie tööandja ja kõrgeim võim.”

Eesti kodanikud on tõusnud tagajalgadele, justkui sipelgad ja viibutavad enda tundlaid riigikogulaste suunas, keda enamasti sipelga tegemised suurt ei huvitagi. Ja miks peakski? Riigikogulastel on käed ja jalad tööd täis, kuidagi peab ju palka kulutama.Ja tööd on juurde tulemas, sest palk kasvab riigikogulastel tänavu veelgi suuremaks – riigikogul on rasked ajad tulemas.

Ligikaudu kuuskümmend kolm tuhat (koos hüvitistega) Eesti krooni kuus on muljetavaldav summa. Sellise summa mõistliku kulutamisega tavaline eestlane hakkama ei saakski. Tegelikult keskmine eestlane saab sellisest summast ühes kuus vaid ühe neljandiku. Rahvasaadiku trastiline palgatõus on tingitud Eesti majanduse jõulisest õide puhkemisest.

Tavalise külakooli algklasside õpetaja Pille ja teiste kodanike palk on tõusnud ja loodetavasti tõuseb ka tulevikus, mis kergitab ka otseloomulikult Eesti keskmist palka. Õpetaja Pille, kelle palk tõenäoliselt Eesti keskmisenigi ei küündi on omandanud vähemalt kõrghariduse TPÜ-s. Mõned riigikogu liikmed on keskkooli haridusega. Ajalugu teab näiteid, kui mõni saadik ei oskanud eesti keeltki aga palka sai.

Kunstnik Raivo järvi on tähelaeva saates tunnistanud, et suundus poliitikase raha pärast. Eks ta tegelikult tõhus äri ole. Rahvasaadikul ei ole kaheteiskümne tunnilisi vahetusi ja ka tööpäevade koguarv ulatub ligikaudu sajani. Kui vaadata ETV-s argipäeviti eetris olevaid infotunde, kus halvimal päeval riigikogu kooseisust kolmandik kohav viibib, võib tekkida tunne, et rahvasaadikud tööd ei teegi. Kuid esmamulje on petlik. Töö toompea lossis keeb täiel rinnal, poliitikud siblivad kobinetist kabineti, tormavad paaniliselt koridoris ja peavad tuliseid vaidlusi kohvikus, järjekorras seistes.

Kohvikud ja üleüldse toitlustamis asutused on poliitiku seas ülimad populaarsed. Just seal leiavad aset legendaarset valijatega kohtumised, kus söögi ja joogi kõrvalt arutatakse poliitilisi probleeme. Maksumaksja rahaga maiusroogade valimisel muidugi ei koonerdata. Samuti nagu ka mõne luksusauto ostmisel. Kui mitmel õpetajal on olemas kollane luksuslik hummeri sõiduauto?

Muidugi on igal saadikul ka suuremad kohustused võrreldes Pillega. Näiteks kohustus hoida riiki edasise arengu suunas ja töötada eesti rahva heolu nimel. Kuidas rahvasaadikud reageerivad protestilainele, mis nende palgatõusust tingitud, näeme lähitulevikus. Näeme kui palju hoolivad meie isandad demokraatiast.

Filed under: Vaatenurk

Lihtsalt Vasja

Vasili, keda tema vähesed ellu jäänud sõbrad lihtsalt Vasja’ks kutsusid, viskas lumelabida eemale ja ohkas valjusti:”Oh küll on seda lund tänavu palju.” Lihtsalt Vasja oli erru läinud KGB-lane kes nautis enda pensionipõlve väikeses hüttis, kuskul kaugel siberis. Tema täpset asupaika ei oska hetkel keegi määra, kuna tema toimikud on siiamaani salastatud.

Selles inimtühjas piirkonnas oli Vasjal vaid kaks ühendussilda välisilmaga, tema vana raadiosaatja, mille abil ta õhtuti endiste töökaaslastega juttu vestis ja ajalehed. Viimaseid sai ta lugeda tõttöelda väga harva. Lähima küla postikana tädi Glasha, keda külaelanikud lihtsalt tädi Glasha’ks kutsusid , tõi ajalehti vaid kord kuus.

„Tahaks sinna maale, kus aastaringi sügis,” torises Vasja uuesti lund rookima hakates. Ega ta tavaliselt hoolinutki õue puhastamisest lumest, kuid täna oli just see päev, mil tädi Glasha pidi ajalehed tooma. Glasha oli ainuke naisterahvas, keda Vasja viimased viie aasta jooksul näinud oli ja tema soov Glashale muljet avaldada on seetõttu täiesti mõistetav.

„Vasja!” karjus tädi Glasha rõõmust, „Vaata mis mull sulle on.”
„Kiri?” vaatas Vasja tädi Glashale küsivalt otsa „Ma sain viimast korda ühe kolm aastat tagasi – see oli minu viimane pension.”
„Ma tean, ma tean!” ei suutnud postikana enda uudishimu tagasihoida „Teeme lahti!”
„Selle sündmuse terviseks peab ikka võtma ka,” juhatas Vasja külalise majja.

„Ameerikast!” ei suutnud Glasha kirja käest lahti lasta.
„Ameerikast jah.”
„Kuule see haiseb ju õlle järgi.”
„Haiseb, haiseb,”vajus Vasja mõttese ja valas viina üle pitsi ääre. Tal meenus kuidas oma 30 aastat tagasi Ameerikas luure misioonil olles, Harlemis ühe sealse elanikuga pubis õllet jõi. Mike ei talunud demokraatiat sõrme otsastki ja kiitis Venemaad. Järjekordse õlle peal andiski Vasja pühalikult vande, et ükskord talletab Mike’i turvaliselt Nõukogude liitu. „Äkki tahab kätte makst,” mõtles Vasja.

Vasja ohkas kergendatult kui kiri läbiloetud ja pani veel ühe pitsi hinge alla.
„Kirub jälle demokraatiat,” uhkustas Vasja Glasha ees, „ja õige kah. Meil venemaal on kõik selge, ei ole mingit hägumist valimiste üle. Nii kuidas Vladimir ütleb nii ka on. Kui ta ütles, et presidendiks peab ahv saama, valiksime ahvi. Ameeriklased on ikka lollid, ei saa aru kui hea on üks tugev keskvõim, hämavad enda demokraatiaga.”

Poliitikat sisaldanud kiri valmistas tädi Glashale ilmselgelt väga suurt pettumust. Tema lootis sealt leida mõne Vasja endise naise teate tema pojast või vähemalt mõne riigipreemia teenete eest. Glasha huvi kadumist märkas ka Vasja, kes muretsedes juba mitu pitsi tühjaks tegi.
„Kuule helistame minu vanadele kamraadidele, teeme pulli” pakkus ta, kui Galja ütles, et peaks minema hakkama.

„Oota – oota, kus sa kiirustad nüüd. Näe kutsub juba!” püüdis napsune endine KGB-lane Glashat majas vägisi kinni hoida.
„Ei ma tõesti pean minema, inimesed ootavad posti,” vaidles postikana vastu. Vahepeal kostis aga raadiost mingit sahinat.
„Hallu, hallu Andrjusha…Andrjusha Vaska siin….ah, ahso, jajah , aga muidugi. Glasha, Andrus on ikka vana kala, tal alibi alati olemas, nüüd pidi äia juures olema,” ütles Vasja veidi pettunult ja hakkas raadiosaatjat uuele lainele sättima.

Uus vastuvõtja pani Vasja ootele ja närviliseks muutunud, üksik mees märkas, et tema ihaldatud naine ona majast lahkunud. „Kurat võtaks seda kahekümne esimest sajandit,” vandus ta kõvasti. Ta vajus tugitooli, pani enda tugevad prillid lauale ja tundis kaela all Glasha salli.

Ta krahmas salli, unustaas enda prillid lauale ja tormas meeleheitlikult ukse poole. Ta oleks juba peagu õue jooksnud kui ühtjärsku meenus talle, et tal polnud saapaid jalas. Ta sidus ähmides, enda saapapaelu kui raadiost kostsid hääled: „Vasja,Vasja Edgar kuuldel.” Mehe tung tiris teda naise poole ja nii ta jooksiski toast välja, raadiosaatjast välja tegemata.

Samal hetkel jalutas maja äärsest metsatukast välja hunt, keda hundikarjas lihtsalt Arfimiks kutsuti. Ta oli kolmandat nädalat söömata ja tänagi õhtul pani tema juurest jänes plehku, mille pärast ta metsas pikalt ulus. Arfim lonkas väsinult, koonuga lund rühkides. Ta oli vihane, kuna enda vanaduse tõttu oli ta tõrjutud karjast ja polnud suuteline endale toitu hankida. Ta oli kindel, et tema elutunnid on loetud. Arfim arvas et näeb näljast viirastusi, kui mingi napsune ja poolpime mees, silmi kissitades tema poole laskus ja valju häälselt mingit Glashat nõudis. Ta peas jookses läbi vaid üks mõte – söök.

Filed under: Järjejutt, Lihtsad Inimesed

Esimene päev mäel…

Mäele saime peale mitmetunnilist loksumist ühes vanas bussis. Tegelikult ei olnud vanal bussil vigagi, ta suutis meid turvaliselt Kuutsemäele toimetada. Ja ega see bussisõit nii suurt tähtsust omaski kõik olid õhinas ja ootusärevuses eelseisvate laskumiste pärast.

Jõudnud Kuutsemäele jagati meile varustus,mina valisin lumelaua. Pean mainima, et minu jaoks oli see esmakogemus lumelauaga ja üleüldse “suurtelt” mäelt laskumisega. Saanud varustuse pusisin veidi sidemetega ja tõusin julgelt, laste mäelt alla sõitma…Noh muidugi kukkusin,kukkusi isegi mitu korda, lausa mitu sada korda. Ühesõnaga laual püsti ma püsisin, aga mul polnud õrna aimugi mis ma selle lauaga tegema pean. Õigemini teoreetiline osa oli selge – olin ju näinud videosid ja isegi bussisõidu ajal mõtlesin läbi kuidas ma liikuma pean, aga keha ei suutnud mõtteid ellu viia.

Nii ma siis otse paningi, külge ette keeramata,suure kiirusega ja suure kukkumiste arvuga, kuni ema sünkrooni ei pakunud sõita. Ime mis ime, see aitas, nähes enda paarilise kaare mäel jäljendasin nende trajektoori ning külje vahetamine toimis ise enesest.

Sealt see asi arenema hakkas, kukkumised aina vähenesid ja kiirused suurenesid…Ma olin endaga ülimalt rahul. Toitumisest – mind hämmastas, et vaatamata sellel, et majutus ja sõidutarvete hinnakirjad on üsnagi suured siis kõhu saab täis üsnagi normaalse hinna eest.

Päeva jooksuv kasvasid ka sõiduoskused. Kusjuures peab mainima, et isegi tõstukist ülese sõit on tähtis õppetund(minu jaoks vähemasyi), kuna väikesel kiirsel ülese sõites ja võimaliseö ka sellest jubinast tasakaalu hoida õppib keha reageerima sellele kuidas laud liigub kui mõne lumekünka otsa sõidab või vaost vingerdama hakkab.

Ilm oli on ja jääb ettearvamatuks. Otseloomulikult on kõik mäed katetud kunstlumega, mis päeva lõpuks üsnagi vedelat putru meenutas. Päeva alguses oli kerge udu.Kui udu kadunud sadas taevast kerget vihma, aga kihutades mäest alla lendavad kerged vihmapiisad otsekui nõelad vastu nägu.

Suutsin pika päeva jooksul (10.30-20.00) sõita 4 mäel ja kõikidelt mägedelt ka sinikaid korjata. Ja kella kaheksaks oli keha juba nii väsinud – alaselja,jala ja käe lihased alatasa krampi läksid. Ma ei suutnud lõpuks tõstukiga ülesegi sõita, mäest allasõitmisest rääkimata. Ja Murphy seadus kehtib ka Kuutsemäel. Juba kaheksa paiku sooritades ühte enda viimastest sõitudest, rängalt kukkudes, lõhkusin ühe parema jala sideme ära.Nii et lõpp halb kõik halb…

Filed under: Argipäev

Fanatismi erivorm – usufanatism

Taanlasest Karikaturisti pilkavad joonistused prohvet Muhameedist on tema jüngrites tekitanud vaibumatut pahameelt. Tänaseks päevaks Euroopa suuremate ajalehtede poolt trükitud karikatuurid on toonud tänavatele tuhanded islami riikide imigrandid, kes märatsevad ja nõuavad vabandust. Kõik, märatsevad, maju süütavad ja vägivaltsed usufanaatikud taotlevad tolerantset suhtumist nendesse ja nende usku, taotlevad tolerantsust ja sallivust ise samal ajal vägivallatsedes ja väljendades agresiivsust kogu maailma suhtes – absurdsus.

Muidugi et maksa arvata, et iga Taanis märatsenud moslem, tegi seda enda sügavate moraalsete kaalutluste tõttu. Mässavaid jõuke Taanis võib võrrelda Tallinnas märatsenud Alosha kaitsjatega, kelle huvi seisnes pigem tasuta konjakas ja Hugo Bossi pintsakus. Kuid siiski mingit teatud seisukohta ja arvamust antud meeleavaldus ka väljendub, samuti kui ka Tallinnas aset leidnud.

Igasugune fanatism on ohtlik. Fanaatikud näevad maailma vaid mustvalgena – halb ja hea. Ja pahatihti ajavad ka need kaks värvi omavahel segamini.Koraaniteaduslikust vaatenurgast on võimalik Koraani – moslemite püha raamatut, tõlgendada 14. erineval viisil. Mis annab võimaluse juhtidel suunata usufanaatikuid tegutsema nende huvides – sealhulgas ka tapma. 

„Tsivilisatsioon, mis ei suuda enda üle nalja visata on hukas.” Prohvet Muhameedi pilkejoonistusest raevunud Islamistid, võtavad karikatuure kuis sügavat solvangut. Fanatism on sulgenud Islamistide silmad tõe ja iroonia valguse ees, muutes kogu pildi üpriski süngeks. Mustas varjus agresiivselt ja jõkralt toimivad moslemid usuvad siiralt, et tegutsevad õilsalt ja õiguse nimel, rüüstates ja tappes nagu barbarid.

Usufanaatikud ei tunne ega tunnista teise inimese tavasid ja teise riigi seadusi. Nad nõuavad, mõned neist on isegi on plaaninud, Taani kodaniku Kurt Westergaard surma, kes tegutses Taani seaduste raames. Taanis on sõnavabadus mis annab õiguse igal matsil väljendada ennast senimaani kuni see ei ole seadusega vastuolus. Seega on seaduse silmis süütu inimene sattunud tuleristsete alla, samas kui märatsevad, seadust rikkuvad fanaatikud õiglust nõuavad.

Täna siin seistes ja avalikult islamiste kritiseerides olen ma nende silmis kurjategija aga tänavatel rüüstates ja inimesi tappes suudavad nad tänu oma usule jääda süütuteks.

Filed under: Vaatenurk

Milline peab olema naine?

Akna taga sai öö päevast jagu ning mattis kõledad Londoni tänavad pimedusse. Johny elas Parkinsoni tänava nurgal majas number 35. Tal oli tudengile kohaselt väga sassis ühe toaline korter. Vaatamata sellele, et käes oli südöö ei saanud Johny ikka veel und, ta istus arvutilaua taga, suits käes ja jälgis kuidas suitsu pahvakud laualambi kuldses säras lakke tõusid.

Johny pea oli murest murtud nagu ka tema süda. Järjekordna rappa läinud suhe, pani Johny tema ideaalide üle mõtisklema. Ta arutles naise etaloni üle, pilk kindlalt suitsus kinni. Teda ei huvitanud tuntud filosoofide sajandite tagused tööd, ta tahtis jõudacise vastuseni milline peab olema naine, just siin samas Londonis, kahekümne esimesel sajandil.

Johny lõpetas viimase suitsu ning otsis tulutult pintsakust uut pakki.”Carla,” ütles Johny, kui talle meelde tuli, et oli klubis paki sõbrale laenanud,”närukael, ei andnutki tagasi.” Silmapilkselt meenus Johnyl nende jutuajamine vahetelt enne klubise sisenemist.
„Naised, heh, naised on nagu autod,”seletas Carla järjekordsele seelikule järele vaadates.”Naine peab olema nagu Porsche. Usu mind! Silm peab ikka puhkama ja mis kõige tähtsam teised kadedaks tegema, et sa ikka uhkustada saaksid.”
„Aga mis kasu ilusast autost on, kui ta mootor nõrgaks jääb?”mõtiskles John endamisi.”Aga küllap sina juba tead, sul ju need naised ainult Porsched ongi. Vahetad neid tihedamini kui kinda paari!”karjus Johny üle valju muusika,”ainult, et ise sõidad juba 3 aastat vana Fiatiga.” Carla kadus peale neid sõnu rahvamassi ja pole siiamaani endast märku andnud.

„Juu siis solvus, aga sel juhul ei ole pakk tema käes,” mõtles John, kui külmikust juustu võttis ja taaskord tühja punkti jõllitama jäi. „Üks neist tõmbas nagu korsten”meenus talle, kuidas ta kahe endise klassiõega ületänava kohvikus teed jõi. Natalie ja Sara olid parimad sõbrannad lasteaiast saadik ja Johny sai nendega keskkoolis väga hästi läbi. Ta kohtas neid lõunale minnes ja puhtast viisakusest oli sunnitud veetma nendega igava pärastlõuna.
„Naine peab olema iseseisev” vastas Natalie. Sara vaatas Natalied iroonilise pilguga ja küsisi:”Iseseisev? Jama, peamine, et naisel oleks mees, selleks peab ikka kuum välja nägema.”
„Naisel ei ole vaja meest!” oli Natali ilmselgelt nördinud, et sõbranna nii arvab.
„Kuidas siis ei ole? Ma tahaks vaadata kuidas sa meesteta hakkama saad. John, naisel peab olema mees, naine peab tegema kõik endast tuleneva, et tal mees oleks.”
Natalie nägu oli veninud pikaks, ta jõllitas Sarat: „Aga siis kaotab ta ju igasuguse väärikuse, John, ütle talle.” John oli tüdinenud sõbrannades ja kuulas vaidlust suurema huvita vaid jälgis suurema heameelega vastas lauas olevat lesbi paari.Naised ei lasknud ennast sellest häirida ning vaidlesid hoogsalt edasi. Naistepaar vastas lauast lahkus ning John pöördus tagasi klassiõdede juurde, kes olid selleks hetkeks juba ära leppinud.
„Kõik mis me öelda tahame John, on see et naine ei tohi olla halb,” alustas Sara, kelle eest Natalie lause lõpetas,”ja olema hea.”
„ Suurepärane, aga ma tõesti pean nüüd jooksma,” püüdis John viisakas olla.

„Ei Sara suitsetas naistekaid, ta poleks mult paki ära võtnud.”
John istus aknalaual, näris ükskõikse pilguga maitsetut võileiba ja põrnitses tänavakive.

Kohe pärast lõunat sai ta kokku Mike-iga kellega ta suundus loengule, just seda sama tänavat mööda. „Mis filosoofiline küsimus, vahetad teaduskonda? Milline peab olema naine? Miks sa ültse küsid seda?”
„Uudishimu,”vastas John ükskõikselt.
„Ei noh, naine peab olema iseseisev, tagasihoidlik, enesekindel…”
John vaatas Mike otsa.”Seda sama võib olla ka kõige tavalisem mees. Naine, Mike, mind huvitab naine.”
„Miks nad erinevad peaksitki olema. Tead mis ma sulle ütle Johny, naine peab olema inimene.” Ta vaatas rahuloleva näoga Johny otsa, nähtavasti ise mõlgutades mõtteid arsti teaduskonna vahetamisest filosoofilisele ning ootas kiitust.
Johny oli hämmingus, analüüsis kuuldud, tal polnud aega kiituste jagamiseks. Pettunud Mike kobas taskutes otsides suitsu ning pakkus poest läbi hüpata, et osta ühe.

„Ei Mike ostis paki, ma ju ise laenasin raha talle.” Mike sai võilevast kõhu täis ja põrnitses mõtlikult arvuti ekraani. Msn-i sisenenud Liza äratas Johny mõttekoomast üles. Tal tuli meelde, et käis Liza juures peale loengut ja nähtavasti oli rõdul suitsetades, ka paki sinna jätnud. Ta avas msn akna, et küsida kas Liza on avastanud mõne suitsupaki enda rõdul.
„Kuule..”
„Jah?” vastas Liz.
„Ma tahtsin küsida…milline peab olema naine?”
„Nagu mina!”

„Hämmastav, ta leidis vastuse!” karjus Johny eufooriast. John imestas, kuidas ta sõbranna naljaga võetav egoistlik mõtteviis teda tõeni juhatas.
„Naine peabki olema selline nagu ta ise olla tahab. Ei ole siin sõnaõigust minul, filosoofidel ega kellegil muul.” Iga jägmise Liza postitusega tõi msn kuuldele ebameeldivat heli, kuid John ei pannud seda enam tähele. Ta langes rahulolevalt voodile ning tundis torget seljas. Ta leidis kaotatud suitsupaki enda selja alt.
„Aitäh sulle,” ütles Johny ning viskas paki aknast välja.

Aitäh kõikidele Vestlejatele kelle abil ma jõudsin selle viimase punktini.

Filed under: Lühijutud

Lihtsalt Mike e. Valimised

„Maailm on hukule määratud,” sosistas Michael, keda sõbrad lihtsalt Mike-ks kutsusid. Lihtsalt Mike oli üksik keskklassist tööline, kes elas väikeses, tagasihoidlikus, kahe toalises korteris Harlemis New Jersey. Mike oli kiindunud katoliiklane nagu ta isa ja vanaisa ja kõik eelnevad vanemad. Mike elu tundus olevat tasakaalus ja selle hetkeni oli ta enda eluga rahul ja mis kõige tähtsam, ta oli uhke enda riigi üle, kuid nüüd oli kõik muutunud.

„Kas oskas Nostradamus ennustada meie riigile sellist saatust?” küsis tummas korteris Mike iseendalt ning põrnitses tühja pilguga pooltühja õllepurki,”ei, vaevalt. Seda ei osanuks mitte keegi ettenäha, isegi aasta horoskoopide looja mitte.”

„Kas G.Washington oskas oodata, et ühel hetkel on tema presidendi toolil asemik tema enda, mustanahalise orja järglane või et kokkamise asemel tegeleks abikaasa hoopiski riigi juhtimisega.Ei, ei, ei see maailm on perses,” Mike muutus murelikumaks iga sekundiga, ta väikesed paksud näpud mudisid õllepurki.

„Nii võib ju igaüks presidendiks kandideerida, isegi jaapanlane, fanaatikust muhameedlane, mongool või mine kuradile, mõni latino,” pobises Mike vihaselt kui aknast õues jalutavaid inimesi põrnitses. Ta silmad takerdusid inimestele ning ta hambad krigisesid vihast, nagu oleks ta soovinud lüüa need demokraatia kogukasse kintsu ning hammustada selle küljest suure, mahlaka tüki.

Mike-i näole tekkis rahulolematu grimmass.”Ok, eurooplasest guberneri kannatame veel ära. Lisaks kõigele omandas ta Hollywoodis korraliku hariduse ja kurat võtaks, tegu on valge, vaba mehega.Ainult nimi on veidi provokatiivne.”

Ta sulges akna. Kass lükas laual seisva õllepurgi oskuslikult ümber, kuid Mike ei näinud seda, tema tähelepanu oli suunatud telekale, kust tulid välismaa uudised. „Venemaa,” ütles Mike rahulolevalt, „seal on kord majas, ei mingeid üleliigseid kandidaate.”

Kuid see, et kuskil maailmas käib elu veel ikka nii nagu kord ja kohus, ei lohutanud Mike. Ta oli siiski murest murtud:”Kas nad siis tõesti aru ei saa , et ükskord on presidendi kandidaadiks must naine, kes minevikus oli mees. Kuhu see riik oma vabadusega jõuda tahab?”

Olukord oli niivõrd dramaatiline, et Mike ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida: „Tulevik ei ole küll väga helge, kas moodustatakse üleriiklik feministlik liikumine või teeb 50cent koos presidendiga hümnile remixi.” Vaevalt oli Mike silmad pisaratest puhtaks pühkinud ja need hirmsad mõtted peast kustutanud, kui ta nägi, et suurem osa lauast oli õllega kaetud. Mike otsis märgunud paberite kuhjast, ruudulisele paberile trükitud kirja, mille ülemisel, õllega koos äärel seisis suurte, uhkete tähtedega „Armas Leonid”.

Mike uuris tähelepanelikult tuba, lootes leida kass ja teda karistada..”Kuradi krants,” vihastas ta, voltis kirja kokku ja pistis ümbrikusse. Ta viskas jope selga ja astus korterist välja, et ümbrik ületee olevasse postkasti nr 21 pista.

Tänaval puhus tugev tuul ja taevas oli kaetud tumedate äikesepilvedega. Mike heitis pilgu enda korteri akendele ja nägi seal joobunut kassi. „Krants – küll ma sa kätte saan!” karjus Mike ja viibutas kassi poole ümbrikuga. Järgmisel hetkel rebis tuul ümbriku Mike käest ning ta tormas sellele vandudes sõiduteele järele.

Samal ajal sõitis Emilia, keda sõbrad lihtsalt Emi-ks kutsusid, autoga ületee olevat postkasti nr 21 tühjendama . Lihtsalt Emi ei olnud kuigi vilunud autojuht, kuigi pidas end selleks. Emi vahetas sõiduajal raadiojaama , kui kõlas vali pauk ning mõranenud esiklaasile oli kleepunud veidi niiske ümbrik.

Filed under: Lihtsad Inimesed, Vaatenurk

Kodutusm Egoismusm

Kuresaare Selveri poes oli möödumas täiesti tavaline talveõhtu, mille käigus toimus poes uute toodete tutvustamine. Väikeste lauakeste taga seisid silmarõõmu pakkuvad neiud ja meelitasid enda juurde ostuahneid kliente. Neile pakuti salateid, leiba ja uut „fitness” juustu. Minus ei tekitanud tutvustatavad tooted kahjuks mingisugust huvi. Selles ostusaginas köitis minu tähelepanu veini lett, mille kõrval üks meesterahvas pikemalt peatus.

Pealtnäha midagi erilist antud juhtumis polnud. Kõige populaarsemaks osutunud leti juures peatus kindlasti suurem osa meesterahvaid ja mis seal salata ka naisterahvaid lasid magusal joogil enda kurku paitada. Kuid üks tähtis asjaolu ei lubanud mul tähelepanuta sellest mehest mööda kõndida. See mees, kes selleks hetkeks juba neljandat pitsi alla kurlistas, oli asotsiaal. Ma jäin piiluma nn elu hammasrataste vahele jäänud isikut ja imestasin kui kahepalgelised on inimesed.

Ma elasin varem kortermaja üheksandal korrusel. Ja kui ma avastasin kõõgis mõne hallitama läinud saia, kasutasin ma seda rõdult kajakate toitmiseks. Kajakad olid alati saia peale maiad ja olid alati kohal kui saia mekkimiseks läks, nagu ka Selveri tegelane, kes kusjuures tõstis vist juba viienda pitsi. Kajakatest polnud kunagi puudu, kui üks kajakas oli saiaga kohale meelitatud, kutsus ta ta kohale enamuse oma liigi esindajatest, kes selles piirkonnas ringi lendasid. See oli tõesti hämmastav kui kiiresti ja kui kaugelt ülejäänud linnud kohale tormasid.

Üksik mees leti ääres nii jagamis aldis küll ei olnud. Avastanud veini leiukoha, ei tormanud ta enda hõimukaaslasi kohale kutsma, et ühiselt saaki jagada. Hämmastav, igapäev loodavad nad selle peale, et poest tulevad inimesed neid vähekenegi rahaliselt toetaks. Taotlevad abivalmidust, mõistvat suhtumist nende täbarasse olukorda,abistavat kätt ja samas ei ole valmis tasuta veini jagama.

Müüja kuri pilk peale mehe kuuendat pitsi, tekitas asotsiaalis nähtavat ebamugavust. Vaene mees oli sunnitud nukralt seisma ja jälgima kuidas ostjad veinileti juures lasid heal maitsta.
Kuna konkurents saiatükile oli lindude vahel niivõrd suur, jälgisid nad pingsalt iga minu liigutust, olles valmis järele sööstma igale saia tükkile, mis ma neile viskasin. Vaatepilt oli ilus, kui mõni lind pea ees maa poole sööstis,saia kätte sai, järsu manöövri tegi ja lendas uhkelt minema, et suurt saiatükki rahus ära süüa. Rohule, sündmus paigast alla poole, kogunesid tavaliselt tuvid, kes omades halvemaid lennu oskusi olid sunnitud kaklema maa peal mahakukunud saiatükkide eest.

Kui sai otsas, võtsin kapist leiva ja kui seegi kajakate kõhtu kadunud viskasin neile naljaviluks ka mõned suitsukonid. Saial ja konil vahet tegemeta sööstsid nad ka suitsule samamoodi järgi, seda kas need konid neile ka kõhtu jõudsid teab vaid vanakurat ise.

Küll aga kartsin ma, et ka kurvameelne eluheidik ühineb veel samal õhtul oma kaaslastega ja magusa kalli veini asemel
mekitakse odavat viina või mõnda puskarit. Loom ei teegi vahet kas tegu on saia või leivaga, ei tea kas konigi tal ebamugavust tekitas, peasi et kõht täis ja asi klaar.

Kui saiad ja konid otsas kadusid kajaka nagu tina tuhka. Linnud peavad linnas ellujäämiseks siiski kõvasti pingutama ja nähes, et mul neile enam midagi pakkuda ei ole, suundusid nad teisi toitlustamis kohti otsima.

Kadus ka mees, ju siis loobus. Kohal passimisest ja teiste inimeste jälgimisest naljalt purju ei jää, kindlasti oli tal varuks mõni muu plaan. Loodetavasti suundus ta enda sõprade juurde, et arutada kuidas oma elu muuta. Kahju mehest, kuues pits jäi siiski saamata.

Filed under: Ühiskond, Vaatenurk

Ristisõja 9. hooaeg.

      Terves Euroopas võttis ristiusu vabatahtlikult vastu vaid Iirimaa. Ülejäänud riigid värviti rüütlite poolt punaseks. Eesti talupoegade hirmu raudsete rüüde ees kirjeldab väga ehedalt enda teostes Bornhöhe. Nende jalge all müdisesid Eesti talunike maad ja läbi nende teravate mõõkade langesid paganlikud pead. Peale taolist rõhumist, mida võib võrrelda okupatsiooniga, muutus peamiseks usuks Euroopas katoliiklik usk. Kõige põnevam on see, et eestlaste alateadvuses on kujunenud arusaam, et ristiusk on Eesti religioosse elu nurgakivi . Pärast läbielatuid usulisi rõhumisi on alati pöördutud tagasi algse, ajajooksul küll veidi muundunud usuliigi poole.
   
     Kui eestlaste „paganlikku” usku vaadelda kui ühe lapse mänguasja, siis tema suurem ja tugevam vend, tiris võsukese käest tema mänguasja, rebis sellelt pea otsast ja viskas lelu aknast välja. Asemele andis suur vend aga uue välismaise mänguasja. Muidugi on suurel vennal mängus ka isiklikud huvid. Uus populaarne mänguasi on keerulisem ja huvitavam. Väike lapsuke satub justkui sõltuvusse ning kuna igal naabripoisil on samasugune või vaata, et uhkemgi mängulelu, kiindub laps uude mängukanni. Põnev mänguasi nõuab lapselt palju eneseohverdust, näiteks rahalist toetust ja muidugi vana mänguasja kustutamise mälust.
  
      Sajandite jooksul ja evolutsiooni käigus on mänguasjale tekkinud palju konkurente- Taiwanis toodetud odavaid mängulelusid. Need odavad mänguasjad jäljendavad algse mängulelu välimust, kuid nende põhiomadus on odavus ja säästlikus. Seetõttu ongi mänguasjade sarnasus vaid väline, odavad koopiad on loodud säästliku sisikonnaga. Kuid lapsed on kerged õnge minema ja hindavad välimist ilu. Ning odavamad ja lihtsamad mänguasjad  kaovad poelettidelt mõnikord kiireminigi kui algsed- igivanad mänguasjad.
   
       Kui aga pöörduda metafooride juurest tagasi elu juurde, sõdivad usulised siiamaani Eesti paganatega. Kaasaegse ristisõjaga ei kaasne tuhandeid liitreid raisatud verd. Moodsas ristisõjas ei kasutata inimeste ümberveenmiseks enam jõudu, kuna see oleks vastuolus tänapäeva normidega ja ühtlasi diskrimineeriks ristisõdijaid. Sõjad on progressi tagajärjel muutunud info-sõdadeks. Seda tendentsi järgisid ka ristirüütlid.
  
      Eesmärk pole aastate jooksul muutunud, siiamaani on selleks inimeste sundimine usu aksepteerimiseks. Tõesõna, võrreldes esimeste ristisõdadega, on paganate  arv vähenenud, kuid infoühiskonna kujunemise tõttu on nendega võitlemine muutunud vaata, et peagu võimatuks. Avalik põletamine ja piinamine on välistatud, sest ühiskonnaga koos on ka rüütlid arenenud inimlikumaks ja haritumaks. Aga tänapäevaks on paganate populatsioon, võrreldes viimaste sajanditega, suurenenud ja rüütlid näevad kurja vaeva nende kasvu piiritlemiseks.
   
     Üks meetmetest on jumala sõna kuulutamine haridusasutustes. Mõnes gümnaasiumis on kohustuslik tund mis kannab nime: usuõpetus. Seal tunnis läbivad keskkooli õpilased olenemata nende usust, kursusi piibli õpetusest Tunni ignoreerimisega kaasneb muidugi omajagu pahandusi, nagu iga tunni ignoreerimisega gümnaasiumis. Ja enamus tänapäeva inimestest ei näegi antud usu pealesurumises midagi iseäralikku. Kirjanduse tundides on enamik meist lugenud või vähemalt käsitlenud Piiblit. Aga kas mõne kooli õppekavas on ettenähtud ka Koraaniga tutvumine? Kas Piibel on esteetilisest ja kirjanduslikusest vaatenurgast, teistest usuraamatutest etem? Aga ilmtingimata ei märkagi rüütlid neid imepisikesi eetilisi möödalaske, sest just kirik oli see, mis Euroopas kultuuri sajandite jooksul elusana hoidis.
   
      Piinamiskeelu tõttu on autoriteetne paganatega võitluse komitee kaotamas kontrolli rahvamasside üle. Kuna rahval silma peal hoidvad rahuvalvajad on riigi palgal, puudus rüütlitel nende üle kontroll. Aga õilsad rüütlid ei anna alla. Tänavu aasta jaanuarist valvavad vaimulikud Eesti korravalvurite, kõikide, isegi nende kes ei ole usklikud, hingeelu üle. Pingeline, kuidas võiks laheneda konflikt tööandja ja töötaja vahel, kui korravalvur ei soovi ja ei saa usuliste lahkhelide tõttu osaleda kiriku tegevuses.
  
   Täbaras seisus olevad õpilased ja korrakaitsjad on vaid mõned, kes enda peal usulist rõhku tunnevad. Kas nende usuliste vaadete piiramine on eetiline ja vajalik? Ma usun, et keegi on sellest kindlasti huvitatud, kahtlen et rõhutatavad ise. Ristiusu juures on hämmastama panev see, et erinevaid reziime üle elanud, taanduvad tagasi ristiusu juurde. Nähtavasti seostub ristiusk algse usu allikaga, vaatamata sellele, et meie esivanemad hiies palvetamas käisid, või on see usk hoopis moodsam ja kaasaegsem või hoopis peitub just selles usus tõde? Vaidlemata on selle tõe rüü punaste plekkidega määritud.                                      

Eesti keelest tõlkinud Eili.  

Filed under: Ühiskond, Vaatenurk