Umb(e)usaldamisest…ja umb(e)usaldajast….

Keskerakond teatas häälte kogumisest riigikogus Ansipi umbusaldamiseks. Täna kirjutab postimees, et sellega on ühinenud rahvaliit ja rohelised. Minu arvates jube poliit balagan ja tsirkus. Rahvaliit ja rohelised õigustavad oma käitumist sellega, et tänane valitsus koalitsioon ei ole võimeline toime tulema eelarvete koostamisega(lisa- ja järgmise aasta eelarve).  Ja kuigi ma olen nõus, et tulevased valimised on koalitsiooni korralikult segamini löönud ja kaine mõistuse asemel jäigalt oma kampaaniat silmas pidades raiutakse, pole antud valitsus antud hetkel mitte mingisuguseid alternatiive.

Lühinägelikus ehk +2

Kurvaks teeb umbusaldajate “lühinägelikus” või teisisõnu kavalus. Valitsusse keegi nimelt neist ei kipu, majandus olukord pole ju kiita ja sellisel ajal tüüris olemine mõjuks negatiivselt tulevaste valimiste tulemusele. Aga oletame, et aktsioon läheb läbi ja valitsuskabinet tagandatakse, mis edasi? Alustatakse uue koalitsiooni moodustamise läbirääkimisi keskerakondlastega? Huvitav kauaks need läbirääkimised veniks? Ja, kes seni Eesti majandust päästab? Oleks umbusaldajatel selge plaan ja siht, kuidas käituda peale õnnestumist toetaksin, ehk minagi neid, ent sellise plaani puudumisel jätab see tühi kargamise muljet enne valimisi.

Seda, et valitsus kehvavõitu oma ülessanetega toime tuleb ma ei eita ja seepärast soovitan pretsedendiks võtta Maripuu juhtumi. Las teevad alustatud töö lõpuni ja lürbivad enda keedetud suppi. Selles raskes töös oleks abiks opositsiooni kontsruktiivne kriitika (mitte see, antke andeks, vedelemat sorti fekaal , mida keskerakondlased igas enda intervjuus, blogis ja isegi riigikogu infotunnis ajavad), mitte koalitsiooni igast nurgast õõnestamine auroparlamendi valimiste tõttu!

Lääne moodi

Millega tegeleb aga umbusaldaja ise? Tallinna linnapea Savisaar on läinud kahepäevasele töö/puhkus reisile koos oma erakonnakaaslasest neiuga! Säh siin on pilte ka…… Minul on ausalt öeldas väga hea meel, et ka meil ajatakse karjääri asju ikka voodi kaudu nagu lääneski. Tunnen end eurooplasena.

Edu Kanterile täna öösel rekordi püstitamisel

Filed under: Vaatenurk

Praaznik ehk Võidupüha “devalveerumine”

Elukoha muutusest tingituna ei puuduta mind see teema sellel aastal nii teravalt, kui eelnevatel. Kuid tänu ajakirjandusele ei või ma mingil juhul sellest jutu tegemata jätta.  Võidupüha pidustused Eestis ja mõne aktivisti tegutsemine pronksiöö eel ja selle järel.

Tolerantsus

Minult veteranide pidustused tüki küljest ei võta ja see, et need samad inimesed võitlesid nende poolel, kes okupeerisid minu isamaa ja saatsid meie riigi elanike siderisse, ei tekita minus soovi sülitada neile näkku, sõimata okupantideks, nõudes nende väljasaatmist meie riigist. Sellistes pidutsemistel Eesti vastaseid meeleolusid me kahjuks muuta ei saa, kohapeal laulmist ei tohi ka keelata, ent joomise võiks ära lõpetada küll. Seaduse järgi on alkoholi tarbimine avalikus kohas keelatud, võidupüha ei tohiks erandlikuks päevaks olla.

Kurvaks teeb selle päeva hoopis veteranide käitumine, nende ebatolerantsus. Nende arvates on inimene, kes ei tähista võidupüha ilmtingimata nats. (Natsi tähendus on Venemaal minu arvates devalveerunud vaenlase väärtuseks) Nad ei aktsepteeri minu arvamust ja tegelikult kellegi arvamust. Aga tegu on mentaliteedi probleemiga, mis jääb kahtlemata sellel põlvkonnal lahendamata. Jääme lootma tuleavstele.

“Mis õigusega?!”  tüübi

Peab mainima, et võrreldes eelmiste aastatega on poleemikat ja provakaatoreid vähem ja see on rõõmustav. Aga siiski leidub mõningaid üksikuid, kes ei väsi tassimast pronksikuju koopiat tõnismäele. Politsei toimetas õigesti ja ümber ringi kära-mära vaigistus iseenesest suhteliselt kiiresti. Minul tekib küsimus, et milleks? Mis see teisiku paigaldamine sellele naisterahvale tähendas. Sisendas õiglustunnet, sümboliseeris kättemaksu või unistatud 15 minutit kuulsust.

Öine vahtkond ja selle käsilased on saanud õiguse piketeerimiseks, kuna neil on selline õigus, nagu igal elanikul. Ja see on õige, mis tahes nende ajendiks ja ideoloogiaks ka poleks! (Venemaal näiteks on samasugused õigused, kuid need ei toimi) Ent, kui hakatakse märatsema või tõmmatakse välja keelatud sümboolika ja politsei vahele astub (nagu juhtus ka vene saatkonna ees piketeerijatega) tõuseb kisa : “Mis õigusega?! Vaadake politsei omavolitseb”  Tegelikult poleks ju selles miskit hirmsat, aga sellised vahejuhtumid, kus vene elanikkonda “rõhutakse” toidab meie ja naaberriigi ajakirjandust. Ja selle epideemia vastu rohtu ei ole!

Ilusat Euroopa päeva

Filed under: Vaatenurk

Rekarnatsioon

TERE,

Ja vabandus kohe otsa! Vabandust, mu kallis olematu lugeja, et minu tagasitulek nii palju aega võtis. Ent nüüd ma olen tagasi ja põlen soovist kirjutada, kirjutada,kirjutada ja veelkord kirjutada! Siin on ligikaudu pool aastat valitsenud tuim vaikus ei tähenda vähimalgi määral, et ma käed rüpes oleksin istunud. läinud suve blogi em-KUUP on küll samuti jäänud unarusse, ent selline vormiline vaheldus maandas pingeid minus ja juhatas mind insparatsiooni tupikust hoopiski luuletusteni…….nende avaldamisega ma ei kiirusta.

Aga räägime sellest, mis saab siin blogis sündima! UUS SÜND! REKARNATSIOON! Kirjutama hakkan ma nüüd tihedamini. Teemadeks kõik seesama, mis ennegi minu südant lõhestas ja samuti ka enda märkimisväärsemad päevasündmused! Read muutuvad hõredamaks, mõtted helgemaks nagu ka blogi välimus!

KEVADET!

Filed under: Uudised

Retsimine

Kohtle teisi nii, nagu ennast!

Vägivald on inimeste loomuses. Inimkonna suurimaks edasitõukavaks jõuks on läbi aegade olnud sõda, agressiooni ehtne näide. Üleüldist mõistet vägivald liigitatakse erinevalt. On olemas vaimne ja füüsiline vägivald. Kahe viimase aasta jooksul on meedia abil tõusnud kõige populaarsemaks ja aktuaalsemaks teemaks kooli vägivald.

Kool on ideaalne keskkond vägivalla jaoks, mis vohab seal justkui sinivetikad hilissuvel.. Noored veedavad üksteise seltsis suure osa päevast ja ahvatlused enda pingeid maandada rühma nõrgemate kulul on suured. Õpetajad püüavad tagada koolis distsipliini ja lapsi ohjeldada. Mis, aga juhtub siis, kui mõnel päeval on vanematel (abituuriumil) võimalus süüdimatult noori gümnasiste kiusata? Mis juhtub siis, kui on „Rebaste”(Jukude) ristimine?

Kahe viimase aasta jooksul on meie koolis(Kuressaare Gümnaasiumis) antud üritusel juhtunud õnnetusi, mis meedia ja üleüldise kära mõjul on ristimise kohale riputanud rasvase küsimärgi. Kas ristimine on kooli vägivald? Kas rebaste inimõiguste ja väärikusele kiputakse kallale? Või on see hoopis lõbus vaheldus koolipäevale?

Ristimine ei ole mingil määral kooli vägivald, ega oma sellega midagi ühist. Minu arvates on säärane rituaal samm põhikoolist keskkooli. Selline tegevus peaks ühendama nii klassi, kui ka kooli tervikuna, mil vaprad kümnendikud peavad läbima kadalipu mille abituurium neile on ülesseadnud. Minu jaoks omab rituual niivõrd tähtsat rolli, et pean seda üheks tähtsaimaks kooli monarhia süsteemi lüliks. Ristimata ei tunneks ma end gümnasistina, ega kooli perekonna liikmena!

Kuidas peab ristima? Kindlat üleriigilist kava selliseks üritusel puudub. Kuigi enamuselt on kogu päeva tegevus eelnevalt hoolikalt plaanitud, lisab spontaane tegevus särtsu ja dünaamikat nagu improvisatsiooni jazzi kontserdil. Mitte mingil juhul, ei tohi seada ohtu kellegi elu, ega tekitada raskeid ega kergeid kehavigastusi, see on ilmselge. Kuid ka ranged reeglid hajutaksid kogu päeva võlu ja põnevuse juhiste ja noomituste tõttu.

Varieerumine hea ja halva piiril on otseloomulikult raske. Eriti teeb keerukaks asjaolu, et õpetajate ja õpilaste arusaam lubatust ja mitte on erinev ning kumbki ei tee järelandmisi. Nähtavasti juhtus nii ka sellel aastal, mil kavandatud naljast said erinevad pooled igaüks omamoodi aru. Lumepallina hakkanud väiksest , minu silmis, süütust probleemist on saanud hiiglaslik lumepall, mis riigi televisioonis kajastust leidis ja ajalehtede toel isegi politseini jõudis.

Mis on lubatud ja mis mitte? See jäägu otsustada osapooltele. Koolide direktsiooni ja ristimise korraldajad peaksid paika panema piirid, mille ületamine keelatud. Kuid ka piirid peavad olema mõistlikud, ega tohi kägistada „kiusamise” võlu!

Olen kuulnud ja kogenud mitmeid ristimise viise, üks karmim kui teine. Mõnes koolis nimetatakse seda jukude päevaks, teises rebaste ristimiseks(loe: retsimiseks), kolmandas jälle on igal lennul erinev loom, kelleks neid ristitakse; elevandid, kilpkonnad, tihased jne. Heal lapsel on ikka mitu nime.

Kas KG selle aasta jukude päev väljus kontrollist? Ei üldsegi mitte. Tegu oli küllaltki hästi organiseeritud ja ülimalt korraliku üritusega, muidugi kui välja arvata kaupluses tekkinud paanika. Võib julgelt arvata, et on ristimisi, kus saadakse ka otsest materjiaalset kahjumit. Näiteks määritud või katkised riided. Internaat koolide ühiselamute ristimine leiab aset pahatihti öösiti, mis on omamoodi kurnav nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kuna sealsetel üritustel puudub enamasti igasugune järelvalve võib ainult kujutlede, missuguseid „piinanmisi” seal välja mõeldakse.

Rebaseks olemine on au ja selle au osaliseks võib saada vaid läbi ristimise, mis võiks olla sama auväärne, kui rüütliks löömine Inglise kuninganna poolt. Rebaseks ristimine, on gümnasisti jaoks tähtis koolielu vahetund, päev või nädal , mil kohtutakse silmitsi raskustega, mis neid ootavad kolme järgneva aasta jooksul õppetandritel. Emotsionaalselt või füüsiliselt murduvad rebased peavad märkama enda nõrku kohti ja täiustama end. Tänutäheks peavad rebased aga ühe päeva jooksul täitma abiturientide kõik soovid ja igal võimalusel avaldama austust ja kiitust, neid õpetanud abituuriumile.

Kuid abituurium peab säilitama külma närvi ja õpetama rebaseid nende kooli vanematena. Seadmata ohtu nende elu. Häbiväärne juhtum kaupluses on kahjustanud ristimise mainet ja seadnud ohtu selle tuleviku. Käitugem mõistlikult ja hoolivalt.

Vägivald kui selline, esineb mitte ainult koolis. Inimesi „kiusatakse” tööl, sõjaväes, irvitatakse tänavatel mööda minnes jne. Kooli vägivald on aktuaalne teema vaid sellepärast, et lapsed õpivad koolis kaksteist aastat, mille jooksul neist kujunevad isiksused. Kui õpetajad poleks ohjeldanud õpilaste käitumist, kes tänu enda veel möllavate hormoonide tõttu sellega ise hakkama ei saa, valitseks õppeasutustes segadus, vägivald ja džungli seadused. Aga kas see pole siis elukool?

Filed under: Vaatenurk

Sügis on kaunis

Sügis on kaunis. Kaunis nagu iga aastaaeg. Sügisene tuul pühib kõik mälestused eelnevast suvest, jääkülmad hoovused sunnivad selga joped. Sügisel näeb õiget looduse jõudu. Mühisev mets ja kohisev meri mängivad võrratut sümfooniat, millel nimeks sügistorm. Inglismaine pidev vihm peseb lehtedelt rohelise värvi ja langevad lehed kaunistavad tänavaid kollakas punasteks. Looduse ramm matab kogu suve glamuuri ja sära samblasse ja seentesse. Päike rügab viimaseid päevi enne talvepuhkust.

Lahkunud turistid muudavad tänavad tühjaks, värvilised kohvikute terrasid on kokku pandud ja kesklinn muutub taaskord monotoonselt halliks. Inimesed tänavatel on selga ajanud sügisjoped, jalas on saapad või vihma puhul kummikud, sallid ja mütsid soojendavad päid ja mõtteid.

Sügiskülmad on romantilised ja soojendavad ühteaegu. Inimesed poevad jopede vahele, ning hoiavad üksteise ligi. Suvel lahus olevad perekonnad kogunevad kaminate ette, et end soojendada. Ka kõige tigedaima tuule käest, leiavad inimesed varju maja seinte vahelt. Kus on perekond või sõbrad, soojendavad vestlused, joogid ja tuli kaminas.

Sügis on justkui peaparandus peale väsitavat suve. Aeg nautida kaunit, metsikut loodust enne kui lumi kõik enda alla matab. Hetk millal enne pimeduse aega, suvel välja pleekinud rohi jälle roheliseks saab. Aeg metsast seeni noppida ja maasikate, vaarikate asemel õunast moose, kooke valmistada.

Kui suvi on on puhkuse, lolluste ja kiirustamise aeg, siis sügis on pigem rammu, kannatlikuse ja tarkuse aeg. Sügisel lähevad noored kooli ja veidi vanemad seavad sammud loengu ruumidesse.

Sügis on aeg mil peaksime nautima loodust, head seltskonda, väsimatut päikest ja veidi jäiset tuult. Ehk väärtustame seda, mis on alati väärtustamist väärt, sest sügis on sama kaunis nagu iga aastaaeg.

Filed under: Argipäev

Heaolu teoreem.

Inimene kardab,ei taha ja ei oska olla üksildane. Inimene oskab küll olla iseseisev ja võimalik, et ka üksi olemine on talutav, kuid olla üksildane on siiski hirmutav. Siit tulenebki inimlik soov olla seotud kõigega, mis armas, kõigega mis tõendab meile päevast päeva, et meie eksisteerimine on vajalik. Seos keskkonna ja inimese vahel väljendub kiindumuses ja sõltuvuses.

Me kõik sõltume, hoolimata soovist saada iseseisvaks ja sõltumatuks, kellestki või millestki, mis meid ümbritseb. Seda sõltuvust võib nimetada sillaks, mis oma peatumatu autode vooluga, ühendab kaks poolt, maailma ja inimest. Just nimelt maailma, sest inimene ei sõltu ainult teisest inimesest, me ilmtingimata sõltume ka oma koerast, majast, ilmast, isegi pea kohal lendav lind võib meid ebameeldivalt mõjutada. Aga kui inimkond ei olekski sõltunud ennast ümbritsevast keskkonnast, poleks tema tegude tagajärjed mõjutanud teda. Ta poleks hoolinud millestki muust peale enda. Sellisel inimesel ei ole ju midagi vaja, ta ei sõltu majast, õpetajast, sõpradest, vaevalt et ka seadus talle korda läheks.

Eks me kiindume sarnasel põhjusel, see on samasugune side maailmaga nagu sõltuvus. Me kiindume kellesegi ja millesegi, aitamaks ise ennast elus toime tulla. Kiindumus toob endaga kaasa vajaduse millegi või kellegi eest hoolt kanda, aitab leida enda positsiooni nii ühiskonnas kui ka elus tervikuna. Kiindumus tugevdab, mitmekordistab, sõltuvuse astet. Ilma kiindumuseta ei leiaks me ju midagi ilusat. Me oleme kiindunud enda ideaalidesse ja prioriteetidesse, mille abil oma elu vundamendi üles ehitame. Leidmata maailmas midagi kiindumist väärset, pettuks inimene ilmtingimata. Ta oleks kaotanud enesekindluse ise endas ja enda positsioonis keskkonnas.

Mida suurem on meie kiindumus ja sõltuvus seda suurem on meie seos keskkonnaga. Seda hoolivamad me oleme, seda inimlikumalt me käitume, seda paremaks muutub maailm. Nagu inimene sõltub keskkonnas, sõltub inimesest ka keskkond. Sümbioos, kus ideaalis üks, teisele liiga ei tee, kuid kahjuks on reaalsus karmim. Kuid siiski kaks eriasja täiustavad üks teist. Kiindumus ja sõltuvus on inimkonna ja keskonna sümbioosi kiud aine, mis eluvormi koos hoiab.

Elada iseenda jaoks on arvatavasti väga raske. Mõista et kogu su tegevus tegelikult kellegile korda ei lähe, mis kõige hullem, ei lähe nende ükskõiksus ka sulle korda. Sellepärast me kiindumegi ja sõltume, me tahame olla üks osake keskkonnast, lüli süsteemis, me tahame täita oma rolli. Me kiindume et muuta maailma paremaks ja me sõltume selleks, et muutuda paremaks.

Filed under: Ühiskond, Vaatenurk

Sarimõrvar vabaduses

Viimaste aastate jooksul on kasvanud õnnetuste arv liikluses. Eesti sõidukultuur on olnud peavaluks paljudele. „Rulnokasi”, kihutajaid ja teisi liikluseeskirjade rikkujaid näeb meie tänavatel pea iga päev. Politsei võitleb nende kuis jaksab. Korraldatakse reide, patrullitakse ja karmistatakse seadusi, juhtide hirmutamiseks ja vaos hoidmiseks. Kogu selle tralli taustal saab, aga noor ralliäss, kes põhjustas avarii, kus hukkus 3 inimest tingimisi kaks aastat ja ühe aastase sõiduki juhtumise keelu. Õiglus?

Eelmise aasta 8. detsembril kaldus juht Joosep vastasuuna vööndise ja põhjustas kolme auto kokku põrkamise, kus hukkus 3 inimest. Noor, lootust andev ralliäss oli teel Tallinnast võistlustelt koju. Vastasuuna kaldumise põhjuseks tõi Joosep välja väsimuse ja arvas, et jäi roolis magama. Noormees omas piiratud õigusega juhiluba, ehk „tite lube”, mis lubab sõita autoga vaid siis, kui kõrvalistmel on vähemalt kahe aastase sõidkogemusega autojuht. Selline isik autos puudus.

Kui uudis sellest juhtumist meediasse lekkis, pakuti sellise hooletuse eest karistust kolm kuni kaksteist aastat vangistust. Muidugi oli tegu tühja spekulatsiooniga, sest läbi viimata olid menetlused ja pidamata kohus. Kolme kuni kaheteistkümne aastane vangistus ei ole laest võetud, sellise karistuse näeb ette karistusseadustik isiku süüdimõistmisel.

Ühel poolt oleks justkui ebaõiglane määrata 17 aastasele noorukile vangla karistus. See tekitab noorele emotsionaalse trauma ja võib rikkuda kogu noormehe tulevase elu. Arvestades seda, et tegu polnud tahtliku liiklus eeskirjade eiramisega vaid väsimusega tundub määratud kahe aastane tingimisi karistus küllaltki õiglane. Aga kas õiglus on ikka jalule seatud?

Minu arvates räägib karistuse õigluse kohta kaks äärmiselt tähtsat asjaolu.
“Kohus leidis, et süüdistatavapoolset tahtlust rikkuda liiklus- ja sõiduki käitusnõudeid ei ole kohtumenetluses” /Eesti Päevaleht Online 31.07.08/ Juht omas piiratud õigustega lube ja kogenud juhti kõrvalistmel ei olnud. Kas selline käitumine ei ole ülbe,hoolimatu või vähemalt liiklus eeskirjade vastuolus. Kogenud juht ei ole kõrvalistmel ainult protokolli jaoks. Kogenud juht peab ära hoidma igasugused uljaspäised trikid, aitama olukorras, kus noor juht võib jänni jääda ja samahästi peab kogenud juht ära hoidma „titeka” magama jäämise ja vastassuunavööndise kaldumise.

Teiseks räägime me siiski kolme inimese elust. Kolmest süütust elust ja paljudest sugulastest, lähedastest kes on läbielanud midagi kirjeldamatut. Kohati tundub, et meil koheldatkse rooli joodikuid, kes reidil vahele jäänud karmimalt, kui kolme inimese surma põhjustajat. Minule ei tundu kahe aastane tingimisi karistus ja neljakümne tuhandeline rahatrahv õiglane karistus inimesele, kes võttis kolme inimese elu. Olen kindel, et ükski lähedane ei ole rahul kohtu otsusega.

Kas kohtunikud on saanud obaduse suure raha patakaga ja sonivad nüüd sama juttu, mis kunagi saunalaval kuuldud? Seda kahjuks meie ei tea. Aga hoitke alt, sest juba vähem kui aasta pärast on Joosepil load käes ja mine tea väsinuna ta jälle rooli istub.

Filed under: Vaatenurk

Smilersi tuur.

Justkui ühes smilersi laulus sain ma sõpradega kokku ja üks vanem auto viis meid järvele. Küll jäi see laul meil kontserdil, kus me samal õhtul käisime, kuulmata aga emotsioone ja mälestusi terveks eluks. Ma käisin kuulamas Smilersi koos sümfoonikutega ETV Live raames ja te ei kahetse karvavõrtki kui teete seda sama!

Smilers viib meid oma tuuriga täiesti tundmatutesse paikadesse, kuhu märatsev ja kontserdist mitte huvitatud isik ei satu. Aga kauged vahemaad ei takista sõpradel saaremaalt, Tallinnast, Rakverest ja Narva-Jõesuust saada kokku Viljandis, põrutada Tartu, kus peale võetakse veel üks tuline fänn ja kihutada Palamuse suunas, kus tuleb suurepärane kontsert ja afterparty.

Telgid püsti ja õllekastid külmas, käisime veel korra ujumas, kuid mõtted keerlesid vaid ühe asja ümber – kontsert. Me lugesime tunde, minuteid ja sekundeid ja kui lõpuks jäi kontserdini vaid viis minutit kihutasime paigale.

Palamuse on väike koht ja lava ette keegi reivima ei tulnud(peale meie). KOntserdi käigus ühines meiega muidugi rahvast aga algusest lõpuni oli lava esine meie päralt! Juba esimene laul võttis hingetuks. Hendrik astus üksi lavale ja akustilise kitarriga esitas Käime Katuseid Mööda. Meie kurgud olid haiged ja särgid higised juba peale esimest salmi, siis tegi Hendrik pausi lobises meiega ja ootas kuni lavale astub ülejäänud bänd ja laul mängiti lõpuni. Muidu raadios nii ära leierdatud laul mõjus selles miljoos aga eriti hästi, tõotas tulla supper kontsert.

Me elasime kontserdile nii kõvasti kaasa, et ühel hetkel puhkes Hendrik naerma ja laulusõnad jäid tulemata, kuid meie tugevad hääled kompenseerisid need. Nende rõõmsaid pilke Urmasega oli hea vaadata oli tunda me tunneme mõlemad mõnu sellest kontserdist.

Me olime enda parimas kooseisus viis suurepärast sõpra ja üks neiu kes meid täiendas Smilersi armastusega. Kontserdil kõlas lugu Aega Parajaks Teen…mis räägib sõprusest. Selle laulu me hoidsime kõik üksteisest kinni ja igaüks laulis kaasa mõneti küll kurbi sõnu sellest, kuidas me kaotame ajapiku sõpru ja rõõmustasime, et meie oleme veel ühtsed.

Kontserditel pole ammu tulnud esitusele Seilan 7 Merd, Tantsin sinuga taevas oli supper ja laulu ajal Annika, tantsisime ümber meie neiu, kelle nimi oli juhtumisi Anni. Palun Andeks Su Käest ja Sinu Süles on eepilised lood armastusest mille esitamisele tulek rõõmustas mind ülekõige. Super kolmikust jäi puudu vaid Kvaliteet Aeg, aga küll ka see ükskord tuleb.

Kellele ei meeldiks tango?Kellele ei meeldiks Smilers kes mängib tangot? Kellele ei meeldiks Sellel Ööl tango võtmes? Ülisupper hea laulu muutus, mis tõi naeru kõikide suudele. Kvaliteet muusika tekitas super feelingu mille võrdset ei suuda isegi ette kujutada, ma seiklesin muinasjutus.

Lisaks kõigele Vuntsideta Mees ja Päike ja Kiriku Tüdrukud ning kontsert oligi ühele poole saamas. Me kutsusime muidugi tagasi ja kõlas kõige oodatuim lugu. Saadan tuule su juurde….ja kogu meie rühm oli hullumas. Paremat kontserdi lõppu ei ole võimalik välja mõelda. Nad lõpetasid ja me ootasime ikka, et üks kord nad tagasi toovad meie südamed.

Me seisime veel oma kaks minutit lauldes lugu, mis tuli lindil, et las jääb nii beibi…. Lava taga tegime pilti, avaldasime pahameelt, et Olen Kuul jäi playlistis välja ja ajasime muidu juttu. Lahkusime kontserdilt enda aftekale, mis jääb siin kohal kajastamatta. Ütlen vaid seda, et MARGUSEL OLI VÄGA HEA MEEL, ET KÕIK KOHALE TULID….ja nii oma 7 korda!

Kontserdi ajal segas meid üks korraldajatest, kes meile algul hüppamise ära keelas ja siis plaksutamise, kuid edasise kõrval on see tühine. Peale kontserdit arvasime et smilers sai sama hea emotsiooni kontserdilt, kuis meiega. Kuid varastatud pillid jätavad palamuse kontserdile suure musta pleki, kahju.

PS: Viiulid olid SUPPER!

Filed under: Muusika

Suvitaja Monoloog

Sõidan jälle kodust koju. Raske hommik, vihma tibutab – vähemasti pole palav, raadiost kõlab mõnus kantri – i put some new shoes on, mõnus on. Alati on hea meel kui vanu sõpru kohtad, elad jälle justkui minevikus, kus neid samu baari pinke nühitud on küll ja küll.

Suvi pooleli. Tööd tehes lendab aeg! Uued tuttavad on tulnud, mõned jälle Mehhikosse kolinud. Liitrid kõhtu kadunud ja kilod lisandunud sealiha arvelt. Vees supeldud on küll ja puukidega tuvust tehtud. Rügatud ja joostud, et vormi taastada end ja õhtul elu põletatud. Autoga on kihutatud, tehtud vigu, mille tagajärgi hommikul vaid hinnatakse Kontserditel käidud, nauditud on muusikat ja toredat seltskonda. Kaevatud on kraave, kinni aetud on neid, tehtud tööd on. Palga saamine on justkui silmi ees, kuigi palgapäeva õhtud hägusalt on meeles. Lõbutsetud, tantsitud ja igasugust vingerpussi tehtud on….

Suvi ükskord otsa saab. Jääb tegemistest vaid mälestused, mõned katkised luud, maksmata laenud ja uued sõbrad. Kuid tuleb minna kooli, kellegil jälle tööle ja võta näpust kumb neist etem on! Enam ei ärgate peale lõunat, ega enam valmistata ühe paiku hommiku sööki. Sügisel peab hommikuti tööle minema, seega pole mahti öösel kahe paiku sauna kütta, ega sütt grillimiseks soojendada. Enam ei jõua peolisi hommikuti kohviga kostitada, sest hilinetakse kooli. Ujuda enam ei saa, sest vihmapiisad pesevad puude lehtedelt rohelise värvi. Sõpradega veedetud aeg ja armastus vahetub Orksi scrappidega. Hunnik privileege, valikuid ja võimalusi asendub kohustustega.

Aga meil on terve august ees. Meil aega küllaga on jalgrattaga ületada vahemaid, autodel aknad lahti teha ja makki põhja keerates mööda linna kihutada, meil aega lõbutseda ja tuttavaid välismaale saata. Kuu aega veel ujukaid võib kanda ja nahavärvi muuta, justkui kameelion. Võib kolmkümmend päeva veel pühapäeva öösel muretult sammud randa seada ja päikse tõusu nautida.

Raske kujutada ette on, kui palju lisakaloreid kogub üks kaalujälgija ühe lisa suve kuuga ja kui palju kõik kaalujälgijad kokku. Võimatu kokku arvutada kui mitu liitrit õlut veel alla neelatakse. Magamata tunde ükski kell ei näita iial. Emotsioone ei asenda ükski pilt. Ükski süstik pole läbinud nii pikki vahemaid, kuis kõik suvitajad kokku reisides. Ja ükski pank ei oma seesugust summat, mis me veel ühe kuuga kulutame.

Krt sügis võiks juba tulla..eksju!

Filed under: Argipäev

Väljamõeldud lood! Kohustuslik külastus!

Mina käisin eile kvaliteet muusikat nautimas! Mina käisin väljamõeldud lugusid vaatamas! Mina tutvusin suurepäraste rütmide ja gitarri käikudega! Minu kõrvad mõnulesid proffesionaalse hääle kasutuse käes! Mu silmi paitasid pildid ekraanidelt mis saatsid muusikat! Minu aju püüdis palju hinge lähedast ja tarka lüürikat! Ma käisin kuulamas dagöt koos chalicega kellel oli kaasas ka Lenna Kuurma.

Ei ole mõtet salata, kontserdiga jäin rahule. Pisut kallis pilet oli oma hinda väärt ja peale kontserdit oli n nõus maksma kaks korda sama palju, et veel tund aega kvaliteeti nautida.
Rõõm on tõdeda, et eesti artist võtavad üha rohkem tehnikat kaasa. Dagö lava oli täiustatud kahe ekraaniga, kuhu edastati pilti nii lava eest, kui ka mini kaameratelt mis olid paigutatud pea igale poole – üks oli saatpalu mikri otsas! Lava taha jäid mõned ekraanid ja valgustid. Pakuti nii vaatamise kui ka kuulamis rõõmu.

Esimesena astus lavale Dagö. Enamuselt esitati lugusid uuelt plaadilt Möödakarvapai. Ja vahele mõni varem juba tuntuks laudud laul. Saatpalu tekstid on alati väga südamelähedased, ilusad ja vaatamata kõigele väga lihtsad ja mõistetavad. Mõnus kahe hääl võib vahelduda kõrgete kilgetega ja Rebase osavad näpud gitarril moodustavad ülima koosluse, mille katkemist kardad terve kontserdi. Üllatus esineja Kuressaares oli Superstari Piperal, kelle vastu mul midagi ei olnud. Koos esitasid nad ühe loo ning tausta laulis ta ka loole Jää, mille rajumate riffide ajal lava esine uppus valguse vahelduvates sähvatustes.

Väikse puhkuse Dagöle andis Chalice. Chalice on lihtsalt chalice ja see mees ei väsi üllatamast. Jarek astub lavale araabia meloodiate saatel, TANTSIB ja laulab sellest kuidas ta kohtleb naisi – nagu muda! Peotäis naerupahvakuid. Ja selline Chalice ongi, räägib asjadest nii nagu nad on, julgeb ära öelda seda, millest me kõik teame aga häbeneme välja öelda. Jarek teeb seda aga võga lõdvat ja ei tee sellest suuremat numbritki. Edasi istub Chalice klaveri taha ja laulab väga head lood, enamuselt teiselt plaadilt Süsteem Süsteem. Suurepärased rütmid ja sõnad. Lenna Kuurma aitas esitada ühte mu lemikut laulu Koduteel.

Kas tohib ma ei kirjuta Lennast? Aitäh!

Kuid kooslus on tõesti võitmatu. Saatpalu ja Chalice. Mõlemad nii muhedad vennad, targad, üks kergemeelne ja teine justkui tasakaaluks kaalukas Saatpalu. Peale tagasi kutsumist esitasid nad laulu Head Ööd. Kas on võimalik välja mõelda paremat lõppu kontserdile? Neljakesi laval vuristasid nad laitmatud Jareku sõnade seaded ja tantsisid laval. Lobisesid pausides ja tuntsid mõnu sellest mida nad teevad, täpselt sama palju kui publik või veelgi rohkem.

Alati on hea vaadata ja kuulata, kui esineja saab sama palju positiivseid emotsioone kontserdilt ja naudib igat sekundit laval, sest ta armastab muusikat, armastab armastust, publikut ja kvaliteeti. Sellel kambal ei ole parim enne!

Filed under: Muusika